Kriminaalid parteides - tegelik või pseudoprobleem

Partei on meie ajastu au uhkus ja südametunnistus 😂
Sarnase plakati pihta viskasin koolipoisina tindipoti.

Seadusekuuleka kodanikuna eriti ei ehmunud kui nägin siseministeeriumilt e-maili postkasti kukkunud kirja. Valijakaardi olid teised välja saatnud. Tahes või tahtmata ajab see valimiseelne komejant uksest ja aknast sisse. Kohati ilmub isegi huvitavaid artikleid massimeedias. Paraku kui tähelepanelikult silmitseda kumab nii mõnedegi taga kellegi suunda osutav karvane käsi. Paratamatult jäi silma artikliseeria kohtulikult karistatud parteiliikmete nimekirjaga. Sealhulgas oli osavalt kõigi parteide kurjategijatest juttu, et ei tekkiks kahtlust mingis kallutatuses. Selliseid lugusid lugedes jääb tavakodanikul mulje, et kõik parteid on kurjategijatest pungil, pole vahet millist valid, seega milleks üldse valima minna. Demokraatliku valimisprotsessi usalduse õõnestamisega on idanaaber enam või vähem edukalt juba pikemat aega tegelenud. Millega ma ei taha väita, et ajakirjanikud oleks agendid, lihtsalt neid on mugav õigel momendil ära kasutada nii et nood isegi aru ei saa. Samas võib pikemas plaanis kogu loost positiivne tulem välja kooruda kui edaspidi parteid kriminaalidesse põhimõttekindlalt suhtuma hakkaksid.

Järgnevalt siis kriminaalide (inimesed kellele kohus on määranud kriminaalkaristuse) hulk ja protsent liikmeskonnas parteide kaupa:

Vabaerakond 30 – 5%

Keskerakond 600 – 4%

Reformierakond 500 – 4%

EKRE 350 – 4%

Isamaa 290 – 3,5%

Sotsiaaldemokraadid 190 – 3%

Eesti 200 alla kümne – 1,5%

Ainuüksi pättide arv erakondade kaupa on aukartustäratav. Ehkki paljud nimekirjas suhteliselt madala astme kuritegudega leidub ka tõelisi pärle alates mõrvas osalenutega ja lõpetades pedofiilidega, vahepeale jääb hulgaliselt tavalisi röövleid, vargad, huligaane ja muidu kelme. Kas ma olen tõepoolest kole sinisilmne kui leian, et iga endast lugupidav erakond peaks välistama liikmeks astumisel Eesti Vabariigi ajal toimunud kriminaalkaristuse saanu. Paraku nagu selgub, selliseid erakondi Eestis ei leidu. Ometigi on soovi korral karistusregistri väljavõtte küsimine kandidaadilt lihtsamast lihtsam toiming - välisriiki pikemaajalise viisa saamiseks tuleb seda kodanikul tihtipeale teha. Leian, et mul on õigus nõuda kurjategijatesse suhtumise osas täielikku läbipaistvust ja kiiret tegutsemist erakonnalt kellele hääle annan.

Kõige põhimõttelisemalt ja sealhulgas tasakaalukamalt tegutses EKRE, kellesse muidu suhtun tõsise skepsisega. Samas ainuüksi fakt, et pead 201 liiget välja viskama tekitab küsimuse, mis inimesed seal koos on. Kesikute hulgast on välja visatud või lahkunud 50 ringis, seega natu üle 10% kriminaalidest - mitte eriti usaldusttekitav käitumine.  Eriti kui võtta arvesse, et põhikirja alusel tuleks kehtiva kriminaalkaristusega tüübid liikmeskonnast välja arvata. Mida neilt oodata kui isegi oma põhikirja ei järgita. Reform pole veel midagi ette võtnud, neil puudub põhikirjas punkt, mis annaks kriminaalide asjus juhiseid - tõsiselt pettumust valmistav. Väidetavalt siiski on hakatud tegutsema, et edaspidi oleks selge liikmete ja kandidaatide õiguslik taust - valimistele mõeldes nagu hiljavõitu. Sotsid ja Isamaa arutavad probleemi järgmine nädal - kahetsusväärne viivitamine. Suurima kriminaalide protsentuaalse esindatusega Vabaerakonna esimehe vabandus kõlab ükskõikselt: mõned on eksinud aga eksimuse heastanud. Samas pani ta hea killu, mida võiks lausa valimisloosungina kasutada: "Kui erakonna nimekiri kattub suures osas Murru vilistlaskoguga peaks valijal tekkima küsimusi" 😁

Minu arvamus on siinkohal kompromissitu. Erakonda, mida toetan ei tohiks kuuluda kindlasti keegi, kes kannab kehtivat kriminaalkaristust. Uurimise all olijate erakonna liikmelisus tuleks peatada kohtulahendi selgumiseni. Juba kantud karistuse koha pealt välistaks kõik raskete kuritegude eest karistatud. Kergemate seaduserikkumiste puhul eeldaks personaalset lähenemist. Näiteks kiiruseületamised, parkimistrahvid või teismeliseea lollused oleks andestatavad. Samas on mul õige raske kui mitte võimatu usaldada inimest, kes mõistetud süüdi varguse, röövimise, vägivaldse kuriteo, kelmuse ja terve hulga muude mulle personaalselt vastuvõetamatute ja isiksust iseloomustavate tegevuste eest. Seaduse silmis võivad nad peale karistuse kandmist puhtad olla aga samas majas või trepikojas ei tahaks nendega elada rääkimata koos "luurele minekust" või nende valimisest mingilegi vastutavale ametikohale.