Tuesday, February 12, 2019

Lumetorm

Sellise näoga vaadati mind kui küsisin kas läheks õue😜
Täna tõepoolest möllab akna taga paras tuisk, Torontos on enamus koole suletud. Maanteed põhja poole kinni pandud, hea et eile õigel ajal suusamäelt tulema saime. Laps sõitis hommikul tööle, vist jõudis kohale, sest mingit hädakõnet ei tulnud. Ise pean tunni pärast sõitma hakkama, loodetavasti liiklus tänu hullule ilmale nii hõre, et liiga palju lisaaega 22 kilomeetrile sõidule ei kulu. Momendil päris normaalne olukord, tavalise 22 minuti asemel pakub Google 27 minutit.

Vaade Blue Mountainilt Huroni järvele
Nädalavahetus oli jällekord sportlik. Suusatamine pühapäeva lõunast esmaspäeva õhtuni koos lühikese unepausiga, kojujõudes vahetasin suusakostüümi karate gi vastu ja põrutasin trenni. Toitusin aja kokkuhoiu mõttes autos. Tütre sõber imestas, kuidas mul nii palju energiat, pehmod see tänapäeva noorus, mis muud😝 Suusatamast tulles autost välja ronides pidin küll veidi aega lonkama, sest puus ja tagumik kukkumisest valus ja kange, mõnusa puuka sain tuharalihasele. Karates vabavõitlustreening, täna hommikul voodist välja pöörates, tunne nagu oleks eile veoauto alla jäänud. Kui olin end vetsu vedanud ja sealt kööki läks olemine paremaks, üks jalg juba paindus ja peale kohvi manustamist tuli elu tagasi. Jaksasin isegi koerad lumetormis aeda pissile viia.

Sihuke asi tuli pildi asemel 😛
Suusatamas tegin ka esimesed pildid oma uue moblaga, ehkki pole isegi tolle setup'i veel lõpuni teinud. Kaamera on tõepoolest hea, ei saa salata. Muidugi polnud aega kõiki funktsioone tundma õppida, vahel juhtus asju, mida ei planeerinud. Näiteks sain pildistades hoopis lühikese videolõigu. Eks täna tööl hakkan lähemalt uurima mobla erinevaid funktsioone, loodetavasti võtab nende selgeks saamine vähem aega kui piloodi paberite tegemine😋 Aga nüüd hakkan valmistuma läbi lumetormi kangelaslikult tööle siirdumiseks, et ikka Kanada kodanikud saaks oma kirjad kenasti õigel ajal kätte.

5 comments:

  1. Awww kui armas karvane hunnik :) ega sa ju ometi neid välja ei sundinud :)??!!!

    ReplyDelete
  2. Nii südametu ma ka polnud, ootasin kuni loomad ise põieka peale õnnetu näoga välisukse juurde kobisid :P

    ReplyDelete
  3. Vanainimestel ikka jagub energiat. Meil kursakaaslased teevad homme õhtul kokkusaamise - koolipäev on kümnest kaheksani, pärast seda lähevad nad siis baari. Mina lähen koolist otse koju ja võin kihla vedada, et magan nagu nott. :D

    ReplyDelete
  4. Üks mu noorem sõber on hakanud pikamaajooksu harrastama ja kaebab, et jube masendav on, kui mingid seitsme- ja kaheksakümneaastased jooksevad nt järvejooksul sundimatult mööda, vuhh ja vuhh.

    ReplyDelete
  5. Rents, ega ma ka jaksaks peale kursakaaslastega kokkusaamist järgmine päev suurt midagi teha :D

    Notsu, tean seda tunnet, aga masenduse saab positiivseks stiimuliks pöörata. Normaalselt ujuma õppimise ajenditeks olid: esimene moment kui lapsed hakkasid minust kiiremini ujuma ja teiseks kui nägin basseinis kuidas mingi seitsmekümnene tädi lõdvalt nagu delfiin läbi vee kulges. Jõudsin arusaamisele, et polegi veel liiga hilje pealt 40'sena korralikult ujuma õppida.

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!