Thursday, September 6, 2012

Liisu Matused



Paistab, et olen veel vanas eas sentimentaalseks muutunud. Õhtul kui kiisu lahkus mõtlesin ta peale ja ööselgi ei saanud korralikult magada. Lõpuks sain aru mis mulle hinge peale käis. Tundus kuidagi täiesti sobimatu oma pereliiget metsa alla viia. Alles siis jäin hommiku eel magama kui olin otsustanud, et toon kassi järgmine päev ära ja matan ikkagi tagaaeda maha kui vanem laps just väga vastu pole.


Tööl olles liikus aeg teosammul, kummitas mure, et miskid loomad võivad ta vahepeal ära närida. Ilm oli kah kole kurb ja vihmane, hea et Liisule see enam miskit ei tähendanud. Niipea kui lahti sain oli sõit metsa alla. Kassike ilusti keras sinna kuhu ta jätnud olin, muidu justkui magaks, ainult karv oli vihmast märg. Mässisin ta kaasavõetud froteerätikusse ja võtsin ilma mingi ebamugavustundeta kätele ning kandsin autosse. Võõrast surnud looma küll ei tahaks puutuda.

Kodus viisin ta garaazhi, kus oli õnneks päris jahe ja helistasin siis kaasale, kuna polnud kellelegi enne saanud mahti teatada, mis mul plaanis oli. Kergenduseks oli tal hea meel mu teguviisi üle, oli ise sama mõelnud. Tema koju saabudes arutasime parasjagu, kuidas lapsele teada anda kui tüdruk aeda jalutas. Ütlesin otse, et tõin loomakese ära ja äkki siiski mataks ta aeda. Ta oli kohe nõus, eelmisel päeval olevat kaotus liiga värske olnud ja kartnud, et nii tuletab see iga päev end valusalt meelde. Nüüd aga olevat juba lihtsam.

Vahel jagasid Liisu ja Koko
sõbralikult minu IKEA tugitooli
Kaalusime kaht eri varianti kuhu loomake matta - kas maja ette uue pisikese sirelipõõsa alla või siis tagaaeda enda istutatud kirsi varju, viimane tundus igati sobivam. Mis siis ikka, pidin võtma enda kanda hauakaevaja ameti. Kohe pean tunnistama, et lihtne see pole ja nad on väärt iga senti mis teenivad. Tööle asudes pidin end peagi lisaks tavalisele labidale ka terava servaga dessantlase labida ja kirvega varustama, puujuurikaid õige tihedalt, mida vaja katki raiuda.

Kui paarikümne sendi paksusest mustmulla kihist läbi sain algas tihe järve või liustikusettelise päritoluga liivsavi. Mida sügavamale, seda tihedam pinnas ja raskemalt kaevamine või pigem labidaservaga raiumine edenes. Kui olin labidavarre sügavuse ehk umbes meetri saavutanud, otsustasin et aitab küll. Päris traditsioonilist 6 jalga poleks kuidagi ulatanud kaevata. Põhja ladusime lapse poolt rannast korjatud ilusad lihvitud graniidist munakivid ning haud oligi valmis.

Uudishimulik oli ta alati!
Kiisu muldasängitamise ajaks oli juba pimedaks läinud, tõmbasin juhtme ja panime lambi kirsi otsa. Pere kogunes aeda ning tõin garaazhist rätikusse mähitud kassikese. Panime talle kaasa annetuse "Styxi ületamiseks" nagu vanas Kreekas kombeks oli. Siiski mitte suhu vaid rätiku voltide vahele kaasa kaks kahedollarist münti aastatest 2003 ja 2012 sümboliseerimaks kassi sünni ja surma aastat.

Asetasin ta ettevaatlikult haua põhja ning ladusin siis lapse poolt ulatatud kividest kambri ümber loomakese keha. Tüdruk viskas veel järgi kaks dollarilist raha samade aastaarvudega ja ühe Eesti Vabariigi 10 sendise - Liisu olevat ju ikkagi Eesti kiisu. Nii teeme tulevaste põlvede arheoloogide elu lihtsamaks. Peale sai asetatud mõned suuremad ja ilusamad kivid ning lõpuks puistasid lapsed ja kaasa pihuga pisemaid kivikesi. Ehtne Eesti kivikalme ainult et maa all.

Ilus triibuline kiisu nimega Liisu
Minu osaks jäi liivasavi seguga haua täitmine ja lõpuks kuhiku tasandamine. Kõige peale asetasime ajutiselt suure betoonist kõnnitee plaadi, sellele küünal ja pisike lillekimp. Kavas on muretseda üks ilus triibuline kivi hauale ja mõned varjulises kohas kasvavad lilled. Seisime veidi veel koos ja meenutasime meie kallist Liisut - kole kurb oli aga elu on selline. Kõige kenamini lausus pisem tüdruk, et nüüd on Liisu alati kodus - tõsi on, mul suur kergendus, et ta ikka metsast ära tõin.

2 comments:

  1. Mul on hea meel, et sa ümber mõtlesin. Ma ei saanud ka kuidagi aru, et mis mõttes metsa nii...
    Aga nüüd on kiisu kodus.

    ReplyDelete