Liisu mälestuseks

Liisu on just meie pere liikmeks saanud.

Meie pere esimene koduloom kass Liisu läks täna parematele jahimaadele. Ta oli üheksa aastane, mis kasside puhul juba paras iga ehkki mitte eriti kõrge. Kiisul olid esimesed tervise probleemid eelmine sügis, kui ajas kõhult karva maha. Talvel kasvas karv tagasi ja loom paistis normis olevat. Viimasel aastal aga hakkas ootamatult palju hellitusi norima ja lausa sülle ronima, mida enne sel isepäisel kassil kombeks polnud. Kuu aja eest paistis, et isu on tal väiksem ja vahepeal oksendas. Üleeelmine nädal võttis olukord tõsisema pöörde, loom ei söönud üldse, ainult jõi vett.

Esmaspäeval viis laps ta loomatohtri juurde, kes peale ülevaatust õige pessimistliku diagnoosi pani. Kassi maksaga on tõsised probleemid. Lahendusi olevat kaks, kas teha täielik laboratoorne analüüside seeria ja kass "haiglasse" tilguti alla panna või loom magama panna. Esimene võimalus maksvat $1000 ringis pluss iga haiglapäeva pealt rohkem kui $100 lisaks, samas see ei garanteeri tervenemist. Kui me arutasime asja kodus läbi jõudsime ühisele arusaamisele, et seni kui kassil valusid pole, las lesib need viimased päevad sügisese päikese käes. Kui aga loom kannatama hakkab, viime tohtri juurde viimasele uinakule suigutamiseks. Kui helistasime loomaarstile leidis too et oleks sama soovitanud.

Kaks kassi postil, Puma peab nüüd üksi hakkama saama:(

Eelmise nädala kassike siis lesiski väljas, tuppa ei tahtnud enam üldse, isegi öösel magas aiatoolil. Söögist keeldus täielikult, ainult veidi piima võttis ja lakkus vett janu kustutamiseks. Muidu väljastpoolt poleks saanud aru, et miskit viga, ainult kõhnaks ja sutsu loiuks oli kass jäänud. Eile tekkisid tal aga kerged koordinatsioonihäired ja täna ei jaksanud enam suurt käia. Isegi vett ei tahtnud enam juua. Peitis end aia tahanurka rontide vahele ja näugus aeg-ajalt haledalt. Kui paar korda krambid tulid otsustasime, et nüüd on aeg kass tohtri juurde viia, milleks lasta loomal kauem kannatada.

Meie voodis meeldis tal lebotada, eriti kui päike aknast sisse paistis.

Aeg selleks muidugi võimalikult ebasobiv, sest riikliku püha tõttu oli lahti vaid loomaarsti kiirabipunkt. Sinna helistades vastati, et nad on meelsasti nõus vastu võtma aga kas meil ikka piisavalt pappi on, et seda endale lubada. Minu imestunud küsimuse peale, et palju siis looma süstimine maksta võiks vastati, et esiteks on vaja teha täielik arstlik ülevaatus koos analüüsidega, mis maksaks nii $350, juhul kui otsus on loom magama panna maksaks see $175 ja kremeerimine veel $150, lõpetuseks lisati, et need on esialgsed kulud ja ärge unustage siis maksusid, mis tuleb juurde liita. Minu infole eelmise nädala loomaarstil ülevaatusel käimise kohta vastati, et seda ei tunnistata. Ilmselgelt hädas olevatelt inimestelt raha koorimise asutus.

Alternatiivseks variandiks oleks ise kassi kannatuste lõpetamine, aga keegi meist polnud selleks päriselt valmis, ehkki loogiliselt võttes oleks kõige õigem lahendus. Mis teha, panime looma papist õunakastiga autosse ja asusin raske südamega teele. Kass algul näugus pidevalt aga jäi üllatavalt kiiresti vait. Mõtlesin veel, et näedsa, tunneb end vist paremini, äkki ei peakski veel arstile viima. Aga kui kurvides kuulsin, et kast libises kuid kass selle peale häält ei teinud otsustasin korra kinni pidada, et vaadata kuidas too end tunneb. Kasti vaadates tundus mõnusalt kerra tõmbunud loom imelikult rahulik. Alles kui nägin, et ei hinga enam sain aru, et ongi kõik.

Ehkki viisin teda surema oli selline lahkumise ootamatu. Koju tagasi sõita ei tahtnud, keerasin järve poole. Läksin kalda kividele ja istusin oma tunnikese laineid vaadates ning kiisust mõtteid mõlgutades. Uskumatu kui tugevasti üks koduloom ikka inimese hinge võib pugeda. Kuna kassi omanikust vanem laps oli otsustanud, et ta ei taha Liisut tagaaeda matta, viisin kassi metsa alla ja panin paari suurema kõdunenud noti vahele viimasele puhkusele. Katteks mõned oksad, jämedam tüvejupp ja paar kamalut eelmise sügise lehti.

Viimane pilt paari päeva eest Liisust aias puhkamas, kaamera ei
teravustanud korralikult justkui oleks kassike juba haihtumas igavikku.

Lohutame end sellega, et pakkusime kiisule 9 aasta vältel armastava kodu ja mugava äraelamise, tema oli omakorda vastutasuks eriliselt leplikuks ja kalliks koduloomaks, kõigi lemmikuks. Elu on selline, tuleb leppida tõsiasjaga, et kõik mis elab ka sureb kord. Kallis Liisu, jääme sind alati mäletama !!!