Wednesday, September 12, 2012

Telgitamine Vihmas 1

Telgiplats koos "tasapinnas"
koormakatetest vihmavarjetega.

Otsustasin mõned päevad oma järelejäänud puhkusest sisse kasseerida ja suve lõpetamise puhul 6 päevase minipuhkuse korraldada. Ilmajaam lubas mõnusaid soojasid ilmasid, lastel esimene-teine koolinädal piisavalt lohvka, et nende puudumine ei tekitaks erilist probleemi. Neljapäeval kui peale poest vajaliku kraami toomist ilmajaama ennustust üle kontrollisin veendumaks, et peale T-särgi miskit paksemat riietuseset pole mõtet kaasa võtta tabas mind ebameeldiv üllatus.

Nüüd siis äkki olid ilmatargad avastanud, et palava ja päikselise nädalavahetuse asemel on hoopiski oodata tsükloni saabumist Põhjajäämerelt. Ei-noh, minus kahvatas ameeriklastele omane tunne, tekkis südamest isu meteoroloogiatalitus täies koosseisus kohtusse kaevata ja lisaks ettemakstud campingu platsi maksumusele oma puhkusetasu, laste koolitamise hind, karates käimata jäänud kordade maks, pere ja naabrite närvikulu, kes pidid mu vandumist kuulama ning loomulikult korvamatu väärtusega moraalne kahju sisse nõuda.

Aga leplik ja saatuse löökidega harjunud nagu ma olen, hakkasin hoopiski talveriideid keldrist üles tooma. Järgmise sammuna otsustasime raamatukogust läbi astuda, et vihmaga telgis kükitamise ajaviitmiseks piisavalt lugemisvara varuda. Järgmine hommik silmi avades tekkis kerge lootus, et äkki on tsüklon otsustanud oma kodukohta Baffini saare juurde pidama jääda, või vähemalt oodata veidi sobivamat aastaaega enne Lõuna-Ontario külastamist. Veebilehe uurimine kahjuks purustas mu soovunelma, hakkasin raske südamega süstasid auto katusele kinnitama, tagurpidi asendis pakuvad need vähemalt vihma ja tuulevarju.


Pilt rannast teisel päeval enne ujuma minekut.
Teele asudes oli ilm endiselt ilus ning soe, isegi päike paistis. Toidupoest krabasime kotitäie puuvilju, millest suured viinamarjad nii maitsvaiks osutusid, et neid lausa kolm kilo võtsime. Umbes viis kilti enne kohale jõudmist hakkas koer õnnetundest niuksuma ja lasi igasugu muid erutatud hääli kuuldavale. Ilmselt tundis lõhna järgi ära selle toreda koha, kus oleme ennegi käinud. Registreerides selgus, et soovi korral võime muuta juba valitud platsi. Olime broneerinud nädala algul ühe kahest allesjäänust aga preagu oli seoses tsüklonist tulenevate äraütlemistega valik suht lai.

Sõitsime veidi ringi ja valisime sellise, kus suured puud tihedamalt platsi ümber võimaldamaks lihtsamalt vihmakaitsest koormakatte üles sidumist. Lisasime kohe samale platsile veel kaks ööd juurde, siis pole hiljem vaja uuesti kontorist läbi käia. Autost välja astudes kuuldus pahaendelist müristamist ja niipea kui telk sai üles langesid esimesed piisad.

Pisem plika ronis sisse sel ajal kui meie vanemaga koormakatteid puude vahele tõmbasime. Vihm läks ägedamaks ja seetõttu polnud ka aega sättida. Ajasime kiiruga kaks segi, väiksem sattus telgi kohale, suurem lõkkeplatsi ja lauda katma. Selleks ajaks kui viimase üles saime olime ise läbimärjad ning külmunud. Vihma kallas sõnatõsises mõttes kui tuletõrje voolikust, tuul puhus veetpritsmeid ka katte alla. Just kui tahtsme telki varju pugeda kostis pisema lapse hädakisa, et vesi jookseb telki.

Pilt rannast teisel päeval enne ujuma minekut.
Mida kuradit, olin ju spetsiaalselt telgi kõrgema koha peale pannud sellise jampsi vältimiseks. Selgus, et liiga väikese koormakatte pealt maha voolav kosk langes otse telgi tagaseinale. Kiirelt sikutasime vaiad välja ja lohistasime telgi veejoa alt ära. Põrand oli märg, õnneks polnud me jõudnud magamiskotte veel autost telki tassida. Äikesevihm on kiire tulema ja minema, selleks ajaks kui saime enda elamise enam-vähem vihmakindlaks tilkus vaid puudelt suuri piisku. 

Asusime kuuma jooki valmistama, et end üles soendada. Elekter teeb elamise ikka pikalt mugavamaks võimaldades igasugu tehnoloogiajudinaid laadida, õhtul laagriplatsi valgustada, kuuma vett kannuga keeta ja isegi masinakohvi valmistada. Pergel küll, kohvi välja võttes selgus fakt, mis oli löögiks allapoole vööd - kohvimasin koju jäänud. Eks peab siis valmistama seda jooki ennemuistsel viisil keeva vett puru peale kallates ja lastes kohvil "tõmmata" nagu mu vanaemal oli kombeks öelda. Samas avastasime ka olulise puuduse meie vihmakatete juures, kahest ei piisanud telgi, lõkkeaseme ja laua katmiseks - kompromissi tulemusel olid kõik märjad.

Vanem laps, kellele meeldib autojuhtimist harjutada, tuli välja hea ideega. Sõidame linna ja ostame poest veel ühe katte, nööri ja kohvimasina sulle, viimane küll poolnaljaga. Sihukese ilmaga polnud niikuinii suurt miskit targemat teha, põrutasimegi 20 kildi kaugusel olevasse asulasse. Võtsime kaks koormakatet, teise telgi põhjale, et kuivem oleks magada. Silma jäi 18 dollarine kohvimasin, võtsin kaenlasse, see ju sama hinnaga kui 9 tassi kohvi Tim Hortonist.

Tagasi telgiplatsile jõudes oli esimene asi uus kate laua ja lõkke kohale paigutada. Pigaldamisel ilmnesid mõningad probleemid, mida ei saanud eukleidilise geomeetriaga lahendada. Kuna nelinurksed katted olid seoses ümbritsevate puude asetusega igaüks ise suunas, ehkki enam vähem paralleelsed, tuli servade "kokkutraageldamiseks" kasutusele võtta kõrgema matemaatika põhine kõverpindade teooria. Selget tunnistust faktist, et me keegi selle ala spetsid pole andis lõpptulemus. Kolm katet igaüks ise nurga all kiivas, servad koos alates kergest ülekattest kuni 10 sendise vaheni. Siit järeldus, et enne tuleks katted maas kokku panna ja alles siis üles riputada, kokkuvõttes palju lihtsam ja rahuldav tulemus garanteeritud.

Hakkas juba pimenema, paras aeg õhtusöögiks. Pakkisin ootusrikkalt lahti uue masina, et kohv peale panna. Vesi sisse, kohvitops välja, filter masinasse, ... Kuradi-kurat, filtrid olid ju teise kohvimasina sisse jäänud ja seega samuti kodus. Peale esimest vandumist hakkasin rahulikumalt mõtlema, mida MacGyver oleks teinud sellises olukorras. Ühesõnaga, mis asendaks kohvifiltrit metsas telkimas olles. 

Kuivad lehed ehk, ok selle jätame viimaseks kuna on karta teatavat kõdu kõrvalmaitset. Kaasas olevad pruunid paber salfrätikud olid kahjuks taaskasutatud materjalist, ei tahtnud mõeldagi milliseid kemikaale sealt kõik on võimalik kuuma veega välja leotada. Hmm... , naistel on ju alati kombeks autos hoida ninapühkimis paberikesi, peale nende teiste hügieeni vahendite, mis võiks ka teoreetiliselt sobida. Õnneks leidsingi pisikese pakikese, paistsid kübe tiheda koega olema aga ajasid asja ära, ka kõrvalmaitse polnud eriti tuntav. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud arstikarbist marlit kasutada, kuid sellelgi võib miski antiseptiku mekk juures olla. Nagu näha leidub tegelikult hulgaliselt vahendeid, mida saab vajaduse korral mitteeesmärgi päraselt kasutada.

Kohvi kõrvale närisin kodust kaasa võetud pizzat, lapsed sõid paar kooki kakao juurde. Tegime ka lõkke üles, mis polnud just eriti kerge arvestades, et lõkkease oli paari tunni eest paarisendise veekihi all olnud. Kasetüvelt õnnestus märjema tohu alt ka kuiva tõmmata, see süütas peenemad oksad ja natukese ajaga põles kena lõke. Muidugi hakkas uuesti sadama, aga kiivas vihmakatted pakkusid piisavalt varju, et lõkke ääres istudes märjaks ei saanud. Nats lugesime lambivalgel ja kobisime siis telki tudile. Kõige suurem probleem oli koeraga, kes enne telki laskmist tuli suuremast porist puhtaks kraapida.

Öö kohta võib mainida, et sadas pidevalt, vahepeal tugevasti ja vahepeal lausa kallas. Laps piilus eriti tugeva vihmahoo ajal telgi ukse vahelt välja, vett tuli taevast jugadena aga olime siiski nii hea koha valinud, et sisse enam ei tulnud. Kaks pisikest oja voolas telgist kummaltki poolt mööda. Hommikul jäi sadu veidi vähemaks. Tavaliselt on siinkandis tegu vihmahoogudega mis kiirelt üle lähevad, sellist nalja pole näinudki, et kaks päeva järjest sajaks. Hiljem kuulsime, et tegu selle suve suurima päevase sajuhulgaga, sõltuvalt asukohast oli 35 - 65 mm 24 tunni jooksul vett maha tulnud.

Kuna ilm sitt ja miskit asjalikku telgiplatsil teha polnud, otsustasime lähimasse asulasse poodi minna, et kakaod ja kohvifiltreid tuua. Mõttes õigustasin seda käiku põhjendusega, et laps saab sõitu harjutada. Tagasiteel käisime vaatasime ilmaennustust, mis rannailma just ei lubanud. Kogu päevaks ja eelolevaks ööks olevat oodata vahelduva tugevusega vihmahoogusid. Camping oli vaatamata eelnevale totaalselt täis broneeritud olekule tühi, vahest 5% telgiplatsidest hõivatud. Istusime resigneerunult lõkke ümber ja üritasime lugeda aga hakkas nagu ära tüütama. 

Lõpuks pakkusin lastele välja idee, sõidame õhtuks ja ööseks koju, homme ilus ilm, siis tuleme tagasi. Natsa loll 400 kilti edasi tagasi autos loksuda aga vihmaga telgi ees istumine tundus veel igavam. Nagu öeldakse, elad ainult üks kord, milleks siis kannatada, parem ikka nautida, pealegi kui see vaid paagitäie bensu ja 4 tundi aega maksab. Telgi ja muu kolu jätame muidugi maha. Lapsed olid kohe nõus autosse istuma ainult koer hakkas vastu ajama, temale paistis ka vihmane ilm metsas meeldivat. No muidugi, kodus ju ei lasta ilma rihmata ringi joosta, lehtedes püherdada ja nii palju kui lustib oravaid taga ajada.


Otsustasime korra rannast läbi käia, kuna laps tahtis Liisu hauale ilusa kivi leida. Vedas, sest parasjagu oli paus vihmahoogude vahel. Jalutasime kivide vahel otsides sobivat. Paar enam vähem kena jäi silma kuni plika hüüdis, et on selle õige leidnud. Nojah, ilus Liisu moodi triibuline kivi oli tõesti. Paraku nii suur, et vaevu jaksasin tõsta, seljakotti muidugi ei mahtunud. Vinnasin ta kuidagi sülle ja tarisin hirmsa pingutusega autoni. Esiistme jalgade ruumi mahtus teine napilt ära.

Lapsed vette tormamas
Pisem laps oli vahepeal koeraga jalgupidi vette läinud ja teatas, et tahab ujuma minna, vesi olevat soe. Avaveelt puhuv 40 km/h tuul oli korralikud lained üles ajanud, mis siis ikka, hüppame enne kojusõitu veest läbi. Ainsaks probleemiks osutus sügavamale ja pärast välja saamine, sest lained olid vee läbipaistmatuks lahminud, mistõttu polnud võimalik põhjas asuvaid kive näha. Saime kõik kriimustada aga lainemöllus ujumine/hulpimine oli seda väärt. Välja tulles kere nii soe, et kuivas ise ära, külm ei jõudnudki hakata. 

Tormiga ujumas
Autosse saime just selleks ajaks kui uuesti sadama hakkas. Ehkki tee peal oli vahepeal kuivem ja korra näitas isegi päikest polnud kahju, et koju sõitsime. Tahtsime emmet üllatada-ehmatada, lastes koera vaikselt uksest sisse, aga too oli mõlemad lukud peale keeranud nii, et koera asemel hirmutas teda hoopis vaikselt lukkude kallal askeldamine. Oli just uudistest kuulnud, et siinkandis pidi miski pätt sissemurdmisi harrastama. Suur kergendus kui hoopiski oma pere ukse taga. Kodus olles mängisime pikalt arvutil ja nautisime muid tsivilisatsiooni "mõnusid". Magama keerasin harjumatult hilja - alles peale keskööd, looduses olles pole pimedas suurt miskit teha mistõttu tavaliselt läheme juba 10 paiku tudile. Päris hea oli oma voodis soe kaasa kaisus uinuda. 

2 comments:

  1. Kas sul on mingi oma arvamus nende Siberis kunagi (1959 ja 1973.a.) olnud surmajuhtumite kohta, kus terve grupp geolooge on kaduma läinud ja siis nad leitakse külmununa, kõik jooksnud telgist pesuväel välja ja ära külmunud, kusjuures telgist on nad ennast välja lõiganud. Esimesel juhtumil olid neli inimest saanud ka surmavaid vigastusi, aga teisel korral lihtsalt laiali jooksnud.
    1959.a. oli Dyatlov pass incident, kui internetist otsid, ma ei mäleta, kus see teine juhtum oli. Vaatasime hiljuti sellest filmi ja tuli meelde seoses sinu telkimistega.

    ReplyDelete
  2. Polnud varem kuulnud, viskasin wikipeedia failile pilgu peale. Minu arust on selliste lugudega nii, et ei tea mis juurde kirjutatud, mis muudetud, millest vaikitud.

    Skeptikuna kipun alati eelistama tavalisi lahendusi. Esmapilgul tundub toodud info ja väited kummalised ja kohati vastuolulised ning raskesti seletatavad. Arvan, et lahendus peitub detailides, mida on kas varjatud või pole lihtsalt märgatud.

    Igal juhul hea materjal ulmeka või põnevusloo allikaks.

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!