Telgitamine Vihmas 3

Hommikul magasime kõik pikalt, telgist välja kohvi vaaritama sain alles kümne ajal. Ilm oli ilus, puude vahelt üles vaadates paistis sinine taevas ja pisike valge pilv. Haarasin telgist fotoka ning plõksutasin omapärase pildi. Kuna halgusid oli palju, tegime lõkke ka üles, ikkagi hubasem. Hommikusöök, veidi telgi juures logelemist ja randa. Täitsa jama aga tuul ja lained olid ikka tugevad, loll küll kui vedasin süstad ilmaasjata kaasa. Järgnes tüüpiline rannapäev, mille veetsime kividel jalutades, ujumas käies ja lugedes. Näksimine oli ka autos käepärast nii, et vahepeal campingusse asja polnud.

Rannateelt leidsin huvitava pruuni-musta kirju karvase tõugu. Korjasin ta üles, et lähemlt uurida, ehk on selle sugulane, keda laps eelmine öö nägi. Ta oli pimedas miskit heledat täppi näinud, mis aeg-ajalt süttis ja jälle kadus. Arvas, et kommipaber või mõni teine läikiv asi, mis tähevalgust peegeldab. Läheml uurimisel selgus, et hoopiski tõuk. Praeguse puhul polnud päevavalguses võimalik helendamist kontrollida, aga paar fotot sain ikkagi. Koer oli meil täna eriliselt aktiivne, muudkui jooksis ringi, käis ujumas, otsis põhjast kivisid (vist meie kivikiiks on külge hakanud) ja kaevas liiva sisse aukusid - tal oli ilmselgelt supertore päev.

Õhtusöögi valmistasime telgi juures, lõkkel küpsetasime maisid. Meist järele jäänud tõlvikurootsudel lasi koer hea maitsta. Talle miskipärast mais hirmsasti meeldib, närib esihammastega tõlviku terajäänustest täiesti puhtaks ja järab siis veidi tõlviku vart purihammastega. Hämardudes hakkas loom vaiksemaks jääma ja ehkki vahtis lootusrikkalt meie toidupoolist tuli väsimus kallale. Tavaliselt ta ju magab päeval päris palju aga seekord oli kogu aeg aktiivses tegevuses olnud nagu ennist mainisin. Istusin raamatut lugedes toolis kui märkasin kuidas Koko hakkab ära kukkuma. Ta istus, vahtis tühja pilguga kaugusse kusjuures silmad vajusid aeglaselt kinni nagu pisikesel lapsel. Paar korda pidi loomake kummuli kukkuma.

Pisem laps võttis väsinud koera telki ja pani enda kõrvale magama. Suuremaga läksime veelkord randa tähti vaatama, rohkem vist sellepärast, et pimedas metsavahel oli tüdrukul kole põnev sõita. Parkimisplatsil kui tuled sai maha lülitatud oli absoluutselt pime, nagu tüdruk mainis polnud sõnaotseses mõttes kätt näha kui panid selle näo ette. Seekord nägime ainult kahte meteoriiti aga see eest lobisesime pikalt universumi teemadel just nii kui mina lapsena oma isaga seda omal ajal tegin. Tagasi telgi juurde jõudes ja magama pugedes avastasin, et koer oli poolest saati mu magamiskotti pugenud. Sealt kupatasin ta kiirelt oma kohale jalgade juurde.

Öö oli soe ja rahulik, ärkasin vaid korra üles, keerasin külge ning põõnasin edasi.  Hommikul magasime mõnuga sisse, kasutasin kohalikku mugavust ja käisin kuuma dushi all. Hommikust süües arutasime, mis edasi teha. Meil kõigil oli ka kolmapäev vabaks võetud ja seega võimalus veel üheks ööks siia jääda. Samas tundus, et seekord on rand end ammendanud ja võib-olla kuluks meile hoopiski kodune puhkepäev ära. Niikuinii ei saanud seoses tugeva tuulega teha plaanitud pikka süstaretke 10-15 kildi kauguses asuvatele kaljusaartele.

Pakkisime asjad ja sõitsime randa. Tuul oli vaiksemaks jäänud ehkki "jänes" endiselt vee peal. Otsustasin siiski süstad randa tassida ja vähemalt kalda ääres proovida kas lainetus lubab sõita. Polnudki eriti hull, ümber neeme siiski ei tahtnud sõita, sest seal murdsid lained päris mugavalt. Ainult randa tagasitulekul pidi ettevaatlik olema, et mitte kivide otsa sõita. Vanem laps oli vahepeal üritanud madu leida, kuid seekord õnne tal polnud. Tüdruk oli õige tusane, sest lausa pisike terraarium kaasa võetud, et madu sellega koduloomaks võtta.

Jalutasin auto juurde toidukotti tooma ja nägin teel suurt madu. Surusin maha ebamugavustunde ja otsustasin lape heameeleks proovida teda kinni püüda. Mida kõike me küll oma laste heaks oleme valmis tegema:) Paraku lipsas roomaja kergesti minu kohmakatele katsetele vaatamata kivide vahele auku ja oligi kadunud. Tagasiteel nägin veel üht pisikest, aga see lasi nii siva jalga, et ei jõudnud reageerida. Läksime lapsega kivide vahele otsima kuid muidugi tulutult. Lohutusauhinnaks leidsin talle kaks maonahka, üks neist pirakas 80 sendine ja täiesti terve.

Sõitsime korra kahekesi süstadega vee peale aga tüdruk ei viitsinud väga kaugele minna. Mina otsustasin proovida, kas õnnestub neemest mööda sõita. Lainetus oli rahunenud ja tuul nõrgenenud. Neeme kohal paarsada meetrit kaldast sain aru miks lained siin enne murdsid, sügavust vaid meetri ja kahe vahel, põhi selgelt näha.  Sõudsin neljanda rannani ja siis kalda lähedalt tagasi. Nüüd oli lainetus nii tühine, et sain rahulikult kivide vahel laveerida, kohati vaid kümmekond meetrit rannast eemal, vett põhja all just piisavalt et süsta ära ei kriibiks.

Õhtul viisime süstad auto juurde ja sidusime katusele. Otsustasime istuda rannas ja lugeda kuni päikeseloojakuni. Korjasime ka mõned ilusamad kivid, et kodus kiwide juures olev varjuline terrassi äär lõpetada. Seal ei taha muru kuidagi kasvada, ilusad suured rannakivid on kõige esteetilisem ja mugavam lahendus. Sain mõned head fotod kui päike neeme taha kadus ja asusimegi koduteele.

Laps oli roolis, ta tahtis suure maanteeni ise sõita. Kuidagi imelikult hämar oli, mõtlesin et kas on ere päikesevalgus silmi pimestanud või hakkab tõepoolest mu nägemine nigelamaks minema. Aga kui ise rooli istusin sai selgeks, miks tuled na nõrgad tundusid, laps oli pooltulede asemel parktuledega sõitnud. Imelik, et ükski teine masin meile märku ei andnud, oled küll nähtav aga ise suurt miskit tee peal ei näe.

Veidi enne linna jõudmist hakkas üks süst kahtlaselt loksuma. Kuna sõita palju polnud ja nailonrihmad on väga kindlad siis suurt ei muretsenud. Kodus selgus, et esimene vahtkummist padi oli ära nihkunud aga õnneks süsta ja katuse vahele kiilunud, ilma et oleks kaduma läinud. Toidukraami tassisime sisse ja kohe oma voodisse magama. Järgmisel päeval lõpetasime Mandarini restos pidulikult selle suve rannahooaja.