Saturday, October 3, 2015

Autojuhikoolitus

Et heaks juhiks saada tuleb selles vanuses alustada :)
Järgnevat juttu tuleb võtta rangelt soovitusena kuidas mitte sõitu õppida. Edasi loete omal vastutusel, sest tegu kirjeldusega ühe äärmiselt vastutustundetu vanema käitumisest

Meil jõudnud kätte aeg, kus pere viimane inimlasest liige on asunud autojuhilubade hankimise raskele teele. Siinkohal on ehk sobiv moment meenutamaks kuidas me kõik load saime. Mina, nagu suurem osa poisse omandasin load esimesel võimalusel kui vanus seda võimaldas. Põhjuseks polnud aga mitte vasikavaimustus autode vastu vaid hoopis võimalus kursustel käimise sildi all semilegaalselt koolist poppi teha. Käisime kolme-nelja koolivennaga koos ja kuna meil kõigil olid hinded normis siis ei näinud õpetajad erilist probleemi, et kord nädalas varem tundidest jalga lasime. Tol ajal oli auto kallis asi ja isa mind oma uue Lada rooli enne ei lasknud kui olin autokooli masinaga sõitma õppinud. Milleks oma autot lõhkuda, selle jaoks ju kursuste raha maksame, et õpiksid sõitma.

Teooriaeksam oli parasjagu lollide numbrite tuupimist (siiani mäletan, et udutuled pidid olema teepinnast 35 - 50 cm) aga sooritasin esimesel katsel edukalt. Autosõidu eksami sain samuti tehtud kuid motikaeksamil kukkusin esimene kord läbi. Kevadel käisin sõbra pool suvilas harjutamas, mida paraku alati õllestena tegime, nii et teist korda elus kaine peaga motikaga sõites tegin bussijaama liiklusmiilitsa ees tänaval kaheksaid nagu proff. Lahkusin säravail silmil nii A kui B kategooria juhilubade omanikuna.

Edaspidi sõitsin isa masinaga alati kui võimalust oli ja plaanisin omale ka motikat soetada. Peale korduvaid uudistamiskülaskäike võtsin lõpuks julguse kokku ja läksin Kosmose kino taga asuvasse spordipoodi, et tulipunane Java ära osta. Paraku kahjuks, või õnneks kui mõelda kui ohtliku riistaga tegu, oli kvartali viimane motikas just müüdud. Kuna tegu perioodi algusega, kus nõukamaal raha hakkas laiemalt liikuma ja kõik vähegi normaalsem kraam muutus defitsiidiks, ei tulnud motikad kunagi enam vabamüüki ja nii ei saanud minust Eesti pinnal mootorsõiduki omanikku.

Meie esimene auto mille roolis kaasa alustas '90
Esimese oma auto ostsin alles Rootsis ja selleks oli kanaarikollane automaat käigukastiga Volvo 343. Omades kogemust vaid Venemaal toodetud masinatega tundus too 10 aasta vanune auto igati vinge, eriti muidugi seetõttu, et hind minu arusaamise järgi lausa uskumatult soodne 2800 SEK. Selle masinaga õpetasin kaasa sõitma, tänu automaadile kujunes tal õppimine suht valutuks. Kord lihtsalt pidasin harva liiklusega maantee peal kinni ja ütlesin istu rooli, sina sõidad edasi koju. Kaasa mu üllatuseks suurt vastu ei vaielnudki (noorena ta üldse eriti ei vaielnud ;), istus juhikohale ja peale paari kilomeetrit nats ebakindlat sõitu sai juhihirmust lahti. Närvekõditavaimaks momendiks kujunes kitsa viadukti alt läbisõit kui keegi vastu tuli, igaks juhuks krabasin roolist, et mitte peeglit betoonpostile jätta. Sellest ajast on naine end alati maanteel palju kindlamalt tundnud kui linnaliikluses, ehkki praegu muidugi pole mingit vahet.

Sõiduoskust lihvimas Idaranniku reisil '93
Rootsis me nii kaua ei olnud, et ta oleks jõudnud juhiload ära teha, pealegi muretsesime peagi Audi 80 näol viisakama masina, millel aga käsikäigukast. Kanadasse kolides oli alati naljakas rääkida, et Rootsis elasime sotsiaalabi peal ja raha oli nii vähe et jaksasime ainult Volvo ja Audi endale osta. Kild seisnes selles, et mõlemad masinad kuuluvad Kanadas luksusmasinate klassi. Torontos võttis kaasa lubade taotlemise uuesti käsile, sest Ameerikas pole sa ilma juhilubadeta inimene. See plastikutükk on laialdaselt kasutatavaks isikut tõendavaks dokumendiks ja kui täiskasvanuna ütled, et juhiluba pole, tuntakse õigusega huvi mis puue sul on, et lubasid ei saanud.

Floridas autoga rannas, kaasa sõitis poole ajast '98
Teooriaeksam sai siva tehtud, aga esimene auto oli meil siingi manuaal, millega kaasa vaid paar korda proovis sõita. Sõidueksami tegi titte oodates, mis läbi saamisele ilmselt soodsalt mõjus. Lasin tal tihti sõita kui koos olime, et harjuks liiklusega ja ei unustaks juhtimisoskust. Oma kasud ka sees kuna pidudelt tagasi sõites oli kaine autojuht alati käepärast, kaasa ju ei võta kärakat. Pikematel sõitudel kui käisime autoga puhkusel USA's või suusatamas oli mugav roolis olijaid vahetada. Torontost Miamisse 2600 km, mille võis minnes 24 tunniga läbi sõita kui ainult kiireid bensu ja kohvi ning burgeripeatusi teha samas ka juhti vahetades.

12 aastasena teel Seedrioru Jaanitulele - 2008
Vanem plika oli suurem autoentusiast kui mina kunagi ja kippus juba pisikesest peast juhitoolile. Süles lasin tal paar korda rooli keerata õige väiksena. Tüdruk sai maitse suhu ja käis peale nagu uni. Andsin ettevaatamatult lubaduse, et kui ta mulle arvutimängus "Colin McRae Rally" ära teeb, lasen iseseisvalt rooli. Meil on nimelt korralik pedaalide ja roolikomplekt arvuti taha ühendatud, mis sõidu üsna realistlikuks teeb. Nojah paari kuu pärast suutsin õnnega pooleks vaid paaril etapil last võita, aastakokkuvõttes sain pika puuga - plika oli sel suvel 12 aastane. Seega lasin ta esimest korda sõitma väikesel kruusateel kui läksime kohalikule Jaanitulele. 14'na panin tüdruku aeg-ajalt rooli suusatamas käies juhul kui kaasat kaasas polnud. Lubasid tegema sõitis ta ratta seljas eksamikeskusesse esimesel võimalusel, ehk oma 16 sünnipäeva hommikul. Sõidueksami tegi samuti kohe, ehkki pidime autokooli võtma, et kindlustus odavam oleks. Samas sõiduõpetaja sai aru, et siin pole miskit õpetada ja lasi end niisama ringi sõidutada. Nüüdseks on ta tubli sõitja, keda Toronto linnaliiklusesse lastes ma ei muretse, ehkki kaasa emasüda ikka ei tunne end mugavalt kui 20 aastane "laps" roolis. Tüdruk õppis eelmine suvi Eestis vanaisa käsikäigukastiga sõitma, hea oskus mis enamusel Ameerika juhiloa omanikel puudub.

10 aastane "kardiäss" kes momendil sõitu õpib - 2008
Noorem tütar on aga selline, kes üritas juhilubade tegemist viimase võimaluseni edasi lükata. Viimaks see suvi võttis kursused ja tegi kirjaliku eksami, kus sai edukalt läbi. Enne sõidukursuste võtmist otsustasin talle autosõidu tunnetuse oma autoga selgeks teha. Plika oli aastate eest Eestis lapsena kardi roolis vägagi edukalt kihutanud. Takkajärge selgus tema kiiruse põhjus, laps polnud kunagi kurvides pidurit kasutanud - seepärast ta tuiskas kummide vilinal külg ees kui filmisin. Esimene päris auto rooli istumine toimus suurel parkimisplatsil. Plika oli veits hirmu täis aga peale esialgset jõnksutamist gaasi ja piduriga hakkas sõit sujuma.

Sama plika paari päeva eest tagurdamist harjutamas 
Kaks päeva hiljem tegime veel ühe proovisõidu ja harjutasime ka tagurdamist ning sõitsime vaatamata protestile pisikese jupi tänaval. Eile karate trenni minnes panin ta viimasel otsal rooli ja tagasi sõitis ka oma pool kilti väikese liiklusega tänaval. Täna otsustasin lasta meie kvartalis veidi tiirutada. Esialgu oli väga aeglane ja ettevaatlik, siin teevad olukorra keerulisemaks pargitud autod ja tee laius on piisav vaid 3 autole kõrvuti. Kui nägin, et tüdruk hakkas end mugavamalt tundma sõitsime protestile vaatamata suurele teele. Kaks lühemat lõiku väiksema liiklusega ja üks veits pikem koos valgusfooriga. Plika sai kenasti hakkama ehkki oli parasjagu pingul. Ma arvan, et paar nädalat iga päev sõitu ja ta võib ametlikele kursustele minna, et sõidueksamiks valmistuda.

2 comments:

  1. Nojah. Hoiatus jõudis kohale liiga hilja ... Ma olen juba alustanud nii nagu Sinagi. 3 aastane saab pidevalt sõita seda 40m, mis meil lapsehoidu on.

    ReplyDelete
  2. Hullud Eestlased, mis mud :D

    ReplyDelete