Tänupühatamine

Sushi pühade puhul grillkana
poosis köögi põrandal.

Canadas on tänupüha tonks maad varem kui USA's. Miks ei oska öelda ja ei viitsinud ka googeldada, et vastust leida. Aga loogiliselt võttes on ju siinkandis jahedam ja seega korjatakse ka igasugu vili varem kokku, et külm ära ei võtaks. Eesti mõistes olekski vist kõige lähemaks vasteks lõikuspüha. Mul tegelt täitsa kama mis püha, peaasi et vaba päev antakse, eriti tore muidugi kui selle eest veel makstakse ka :P

Blue Mountain sügisvärvides

Seega algas nädalavahetus juba neljapäeva õhtul, mil mõnuga arvuti taga poole ööni Battlefieldi mängisin, hommikul võis ju sisse magada. Paraku mitte nii pikalt kui oleks tahtnud, sest kümneks pidin auto parandusse viima, lollakas "service engine soon" tuli läks jälle peale. Ainus hea asi selle juures on, et auto ikka veel garantii all ega lähe mulle midagi muud maksma kui raisatud aeg. Vähemalt kaks kruusi suht viisakat kohvi lurpisin selle ajaga kui nad selgeks tegid, et ühte kanistri nimelist juppi pole, mis vaja vahetada. Lubasid helistada kui saabub, seni aga võin rahulikult sõita.

Ülejäänud päevaga suurt miskit asjalikku ei teinudki. Kuna laupäeval oli meil plaanis Blue Mountaini suusavarustuse täikale sõita ja tagasiteel veidi matkata, otsisin netist huvitava koha, kus me varem polnud käinud. Kolme Collingwoodi lähedal asuva paiga hulgast valisin välja füüsiliselt lihtsaima, Sushist ju ei tea kaua ta jaksab metsa all joosta. Kui väsib tuleb ilmselt seljakotti susata. Laupäev oli mul ametlikult tööpäev ja kuna selge, et pere ei suuda enne kümmet end maast lahti ajada läksin hommikul pooleks päevaks kohale.

Blue Mountaini poole sõites võis nautida sügisest värvikirevust, lehed juba tooni muutmas ehkki mitte veel täies hiilguses. Kuna olin roolis siis ei saanud ise pilti teha, kaasa plõksutas mõned fotod aknast. Suusavarustuse müügil oli kahjuks parem kraam juba läinud, uut paari suuski lastele ei saanudki, ega põletavat vajadust olnud ka. Pisem plika leidis vinge DNA suusajope $50 eest, tema vana oli juba eelmine aasta kitsavõitu. Mina ostsin korralikud suurslalomi kepid $25 eest, samasugused nagu eelmised, millel titaansulamist ots kevadel murdus. Kaasa käis lastega söömas sel ajal kui mina suusasaapaid otsisin. Ühed väga head olid paraku liiga suured, kokkuvõttes sobivaid ei leidnud. Soovitati Horseshoe Valley laadale minna, seal olevat head varustust soodsalt.

Pretty River Valley juurde jõudes mõistsime, et oleme seal varem käinud. Meenus kui Koko mudas püherdas nii, et ei tahtnud teda autosse lasta. Matkamisest suurt välja ei tulnud, sest esialgu läksime kaarti usaldades veidi maad vales suunas, alles GPS ja Maps Me välja võttes saime tagasi Bruce trailile. Pisem plika oli põlve trennis välja väänanud, mis hakkas haiget tegema nii et pani lausa lonkama. Koerad olid täitsa tasemel, jooksid ringi ega näidanud mingit väsimuse märki. Sushi pistis äkki kilama, esimese hooga arvasime, et sai maolt või herilaselt hammustada. Sülle krabades selgus et kutsikal oli takjas kõhukarvadesse takerdunud ja torkis, sellest ka hädakisa. Mõlemad korjasid edaspidi üles hulga igas suuruses takjaid mida meie pidime karvadest noppima.

Kui jõudsime Bruce traili kõrgeimasse punkti otsustas naispere tagasi auto poole pöörata, mina tahtsin näha kas tee viib kuhugi paekalda äärde, kust saaks ilusat pilti. Sörkisin oma kilomeetri mäest alla aga ei miskit, tegu tavalise metsakasvanud rusukallakuga, kust mingit viisakat vaadet polnud võimalik näha. Tagasi üles minek võttis õige läbi, pole ju viimasel ajal eriti palju roninud mägedest üles. Samas on sadakond meetrit vertikaaltõusu naljaasi kui võrrelda Fuji vulkaaniga mille otsa mõni aasta tagasi sai ronitud.

Metsa vahel tormas sihuke "koletis" kallale :)

Koduteel panin vanema tüdruku rooli, sest noorem plika ei tahtnud oma põlvevalule viidates sõita. Kahju, olin ju lootnud, et ta saab veidi maanteesõitu proovida. Õunafarmist ei jõudnudki läbi, esiteks aeg liiga hiline ja teiseks ei jäänud ka ühtki selle tee peale, mida mööda tagasi Torontosse sõitsime. Kodus olime liiga hilja et garaazhi katust tegema hakata aga piisavalt vara, et sain arvutil mängida.

Loojang koduteel

Pühapäeva hommikul tõin katusesindlid ehituspoest, mis sellest kraamist üsna tühjaks müüdud - katusepanemise hooaeg hakkab ju läbi saama. Terve päev kulus vanade sindlite mahavõtmisele. Oleks kiiremini saanud aga otsustasin ainult lahtised poolikud maha kangutada, et vähem sodi tekitada, Pisem plika aitas ja enne õhtusööki jõudsin isegi poolteist rida uusi plaate peale naelutada. Õnneks on garaazh piisavalt madal ja lameda katusega, et läbi häda ulatab kogu töö teha kas alt redeliga või katuseharjalt, pole vaja katuseredeleid ehitada.

Kõige raskemaks osutus pühapäeva hommikul viinamarjaväätide vahelt katuseplaatide panemine. Kui see jupp tehtud läks edasi lihtsamaks. Ilmad olid mõlemal päeval super soodsad, täis päike ja üle +20C sooja. Katusel higistasin täiega aga päike tegi tõrvapapi plaadid pehmeks, lihtne neid panna ja lõigata, tõrva ribad all olid vedelad ja kleepusid hästi paigale. Katus ise läks lõuna ajal nii kuumaks, et palja käega ei saanud üle 5 sekundi toetada. Pea ja turi igatahes said päikesepõletuse, oktoobri keskel ei osanud nagu oodata. Kahe päevaga oktoobris sain pruuniks nagu keskmine eestlane suve lõpuks.

Enne oli roheline, nüüd helehall katus

Esmaspäeva õhtuks õnnestus ühe külje ja ühe otsa plaatidega ühele poole saada. Ainult serva ja harjaplaadid veel panna. See aga iseenesest parajalt suur töö, sest kõigepealt pean need jupid tavalistest sindlitest välja lõikama. Hämardudes kui viimaseid plaate naelutasin kostis kaugemalt juba müristamist, hea et seni oli ilma pidanud. Kaasa tegi samal ajal aiatööd ja nüsis ühe õnnetus seisus ilupõõsa õige madalaks. Tahab nüüd rohkem lilleaiandusega tegelema hakata. Teisipäeval jälle tööle aga järgmine nädalavahetus mul 3 vaba päeva järjest, loodetavasti saan siis katuse lõpetatud kui vähegi ilma annab.