Laupäeval, augustikuu esimesel lubas vahelduva pilvitusega sooja, tuulist ja äikesevõimalusega ilma. Vaatasime hommikusöögi kõrval neti pealt mõnda huvitavat kohta mis asuks suht lähedal ja kus me pole veel käinud. Ilmaennustus välistas rattasõidu, sest vastutuulega pole erilist naudingut sõtkuda eriti kui ähvardab vihmavalingu alla jäämine.
Silma jäi Valgejärve maastikukaitse ala kus pidada järvede vahelt läbi viiv rabatee. Teiste matkajate hinnanguid lugedes tundus olevat igati huvitav piirkond. Matkariided selga ja asusimegi minema. Kõigepealt viisime vanavanemad suvilasse nii, et eelmine kord ei jäänudki mu viimaseks suvilaskäiguks sel aastal. Hea, et hommikul sai veits jokutada, sest sõitsime vihmapilvele järgi. Tee oli veel märg ja lompe täis eespool paistvast tumedast vihmapilvest aga meil paistis praktiliselt kogu sõidu ajal päike. Autos oli nii palav, et pidime aknad lahti hoidma. Sõitsime marsruudil Vääna - Keila - Padise, sealt keerasime Ellamaa poole. Valgejärve matkaraja algus ja parkimisplats asusid tumeda ja kõhedust tekitava olekuga Järveotsa järve kaldal (Mitte Mustjärve nagu esimese mulje põhjal videol arvasin)..
Järve äärde jalutades leidsin mitu vägevat kasepuravikku, mille jalad jämedamad kui kübar. Seened jätsin meelde aga korjama ei hakanud, sest kes teab kaua me rabas veedame, autos kuumas kärbuvad teised ära.
Peale vihma oli siin pea täielik vaikus kui mitte arvestada puudelt kukkuvate üksikute tilkade potsatusi. Klassikaline koht loodusteraapiaks. Kui ma muidu alati eelistan merd veekoguna siis selle järve ääres võiks küll pisike onn olla kuhu vahel linnast põgeneda, muidugi eeldusel et inimesi siin poleks.
Matkarada kulges algul läbi metsa, peagi jõudsime rabasse või pigem sohu, sest siin küll rajalt kõrvale astudes end eriti julgelt ei tunneks. Korra toetasin laudtee kõrval olevale mättale, et punetama hakkavaid jõhvikaid maitsta ja sain kohe jala märjaks. Liblikaid pildistades olin juba ettevaatlikum.
Rabasaartel oli siiski veidi kindlam jalgealune. Vaatetornist tegime mõned pildid, selle ümbruses sõime oma kõhu mustikaid täis.
Siin oli hulgaliselt kollase jala ja pruuni kübaraga samblapuravikke, kahju et korvi kaasa ei võtnud. Kuidagi ei raatsinud sihukest seenelaari metsa jätta, õnneks olid vihmakilekal suured taskud, korjasin need täis - vähemalt ühe korraliku seenesousti saan enne Eestist lahkumist.
Tagasi Vääna sõitsime põnevuse mõttes teist kaudu. Laps tahtis kurvilisel teel kiiret sõitu proovida ja see oli just sobiv tänu harvale liiklusele. Aknast sain kena pildi suvisest viljapõllust. Kuna tuul oli päris tugev sõitsime randa vaatama kuidas lained on, äkki tasuks ujuma minna. Tuul oli tugev aga lained polnud nii suured kui viimane kord.
Rand oli see-eest lohelaudureid täis. Ujuma ei viitsinud minna seekord, vesi oli kah jahedavõitu. Suvilas veetsime tunnikese, sõime niipalju vaarikaid ja mustsõstraid kui mustikate peale mahtus. Sain ka haruldase pildi kus vanavanemad lebotavad suvila rõdul, tavaliselt kipuvad nad tööd rabada nagu nende põlvkonnal kombeks.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!