Juuli viimane nädal Eestis

Raudtee Apelsini terrassil

Jätkan siin oma Eesti puhkuse lugudega, loodetavasti jõuan enne jõulusid lõpetatud. Igatahes peale tiirus käimist viisime auto koju ja sõitsime ise tagasi linna peale. Kuidagi ei saa jätta kiitmata porgandi rongiühendust, mis Pääskülast 22 minutiga Balti Jaama viib ja sealjuures isegi pühapäeval päris tihti käib. Kavas oli Niguliste kiriku vastas olevasse Põrgu keldripubisse sööma minna, enne kui lapse rongile panen. Paraku isegi kuradid puhkavad pühapäeval, põrgu väravad olid meie kurvastuseks kinni. Õige arusaamatu, sest turismihooajal ootaks, et Tallinna kesklinnas sihukesed asutused seitse päeva nädalas avatud.

Mis ikka, jalutasime tagasi Balti Jaama poole, sest paar suve tagasi tegi mu malevakaaslane huvitava söögikohtade ekskursiooni seal piirkonnas. No muidugi, kui mitmed kohad kinni siis need, mis lahti, on puupüsti täis. Mitmed jaama lähedased baarid tundusid liiga kahtlased, et sisse astuda. Seadsime sammud F-hoone poole, kus olin käinud ja toiduga rahule jäänud. Kuna Kukeke jäi tee peale viskasime pilgu peale, mis seal pakutakse. Menüü oli suht kesine ja koht ise mitte eriti hubane, otsustasime ikkagi F-hoone kasuks. Nojah, rahvast kui murdu, istekoha leidmisega oli probleemi. Igaks juhuks uurisin baarist kaua võiks siin teenindamine aega võtta. Tund toiduga meid kohe kuidagi ei rahuldanud, nii võib plika rongile hiljaks jääda.

Jalutasime tagasi jaama poole kui hakkas silma Apelsini Raudtee restoran. Otse "Telliskivi" trammipeatuse vastas, ok astume sisse ja vaatame mis pakutakse. See asutus oli ilmselt kas just avatud või siis suuremat remonti üle elamas. Igatahes rahvast praktiliselt polnud, baarist saime kohe menüüd uurida ja kuna köök lubas kiirelt teenindada otsustasime terrassile istuda. Ootamise ajaks võtsin Saku Heleda endale ja mahla lapsele. Aega nii palju möödas, et ei mäletagi mida sõime, vaid seda et jäime rahule. Huvitavaks nüansiks pisikesed potis kasvavad piprad, mida võis noppida ja toidu kõrvale hammustada.

Aega jäi meil uhkelt ülegi, otsustasime teha tiiru ümber Schnelli tiigi. Võtsime Balti Jaama Selverist jäätised, õlle ja küüslaugu leivad. Jalutasime staadioni poole tiiki, istusime pingile ja lasime õllel ning jätsil hea maitsta sulandudes sujuvalt keskkonda. Samal staadionil sai kooliajal kehalise tundides Gustav Adolfist jooksmas ja palli mängimas käia. Silmi ette kangastus ulmekateemaline pilt kuidas oleksin 35 aasta eest platsil palli taga ajades visanud pilgu vallil oleval pingil koos noore neiuga istuvale habemikule ja imestanud miks nad mulle tuttavad tunduvad. Oh kurat, aeg lendab, alles ma olin seal all poistega ringi lippamas.

Murru "sinine laguun"

Laulasmaa Spa välikohvik

Esmaspäeval tuli malevatuttav Tallinna, käisime temaga Vääna rannas, aga ilm nii tuuline ja jahe, et ujuma ei kiskunud. Kuna ta polnud kunagi Murru mägedes käinud sain see aasta teist korda seal ronida. Fotosid sai teha, päike oli väljas. Tagasiteel sõitsime mereäärt pidi ja astusime Laulasmaa Spast läbi. Täitsa äge asutus paistis olevat, igati viisakas hotell. Enamus kliente tundusid momendil küll Põhjanaabrid olevat ja hinnadki vastavad. Samas pidada aeg-ajalt sooduspakkumistega täitsa mõistlikke pakendeid saama. Tabasalus näksisime ühes kohvikus, kus vetsus oli jällekord pildistamist vääriv silt :D

Lahemaa tiirul sõitsime esiteks Kaberneeme randa, kus sai ujumas käidud ja metsa all mustikaid pugitud. Jüminda neeme tipul jalutasime kividel ja viskasime pilgu merelahingu mälestusmärgile. Seal kaotasid venelased 1941 aastal hinnanguliselt umbes 25000 meest Tallinna evakueerimisel. Sommid ja sakslased nägid ette venelaste paanilise põgenemise ja paigutasid kõige tõenäolisemale laevateele miinitõkke, mille otsa punalipuline Balti mere laevastik täies koosseisus jooksis. Stukad kandsid hoolt nende aluste eest mis miinidelt pääsesid. Kahjuks oli hulk põhja läinud laevu Eesti päritolu ning palju rahvast eestlastest sundmobiliseeritud.

Kuna aega julgelt suundusime Pikanõmme rabasse jalutuskäigule Majakivi vaatama, see olevat mahu poolest Eesti suuruselt kolmas rändrahn. Kivi kõrgus 7m ja ümbermõõt 41m, omapäraks asjaolu, et terves ulatuses on ta ülevalt laiem kui alt. Seega igal pool tegu negatiivse kaldega, otsa saab ronida vaid redelit kasutades.

Kolmapäeval käisin viimast korda sel aastal suvilas. Otsustasime seal veevärgi ja kanalisatsiooni sisse panna, millega seoses tuli esiteks vallavalitsuses paberimajandusega tegeleda ja teiseks suvilas endas koristada ning otsustada kuhu täpselt kraav tõmmata ning vetsupott paigutada. Tagasiteel sain autost hea pildi - Suurupis paistis veel päike aga Tallinna kohal olid paksud pilved.

Neljapäeval käisime linnas ühes kõrghoones asju ajamas. Seal avanes aknast selline vaade Tallinnale, et ei saanud võimalust jätta kasutamata ja plõksutasin mitu pilti. Reedel, viimasel juulikuu päeval askeldasin Pääskülas arvutite ja moblade kallal ning viisin raamatud raamatukokku tagasi. Õhtuse rongiga saabus laps Tartust.