Mahamolutatud nädalavahetus

Plaanis oli igavesti äkiline ja töine jõulueelne nädalavahetus, paraku libises aeg näppude vahelt läbi laisklemise ja mitteoluliste asjadega tegelemise tähe all. Käisime kaasaga shoppamas, verivorsti ja jõulutoidukraami ostmas. Kardetavasti ei võta palju aega kuni uus külmik kraamist pungil. Õhtul nats askeldasin allkorrusel, aga siis panin Battlefieldi peale ja ei märganudki kui südaöö käes. Kiirelt tuttu, muidu järgmine päev tööl hullult unine olemine. Laupäeval peale tööd korjasin noorema järeltulija koolist üles ja pugesin voodisse lõunauinakule. Pool tunnikest sai tuditud kui saabusid tütre sõbrad, et suusakraami proovida. Meil nimelt on igasugu mäesuusa varustust nii laialt, et neljase kamba varustamine pole mingi probleem. Loll oleks ju raske raha eest laenutada, kui sõbralt saab laenata ;)

Poolteist tundi kulus plikade saabaste ja kostüümide proovimise ning suusaklambrite reguleerimise peale. Kõik said varustuse kokku, vaid ühele ei leidnud altkorruselt sobivaid suuski, kuna ta soovis suuremaid saapaid kasutada. Garaazhist ei viitsinud pimedas ja külmaga otsima minna, eks homme toon, miskit ikka leiab. Õhtu käes, kelder lapsi täis, korrastamise asemel võtsin õlle ligi ja lükkasin Battlefieldi jälle peale. Mäng läks hästi, õlleke mekkis, kuna järgmine päev võis sisse magada kobisin magamistuppa alles kahe ajal öösel. Üllatusega tõdesin, et tavaliselt varase uinumisega kaasa ikka üleval. Oli teine tassi piimakohvi võtnud, no ei maksa kui pole kofeiiniga harjunud nagu mina, kelle unele see normaalsetes kogustes mingit mõju ei avalda.

Pühapäeval magasime muidugi pikalt ja mönuga nagu saarlased ütlevad. Tavaliselt kella viie ajal ärkajale on haruldane luksus pool üksteist hommikukohvi keeta. Kaalule ronides võisin jällekord rahuloluga tõdeda, et ka jõulupidude hooaeg pole mind piiridest välja viinud, 80.6Kg on kenasti eesmärgiks seatud 80-82Kg piirides. Koerad lasin tavakohase jalutuskäigu asemel tagaaeda jooksma, osalt enda laiskusest osalt hullust soola ja sodikorrast mis parasjagu teel. Loomade varbad külmetavad ja sool teeb haiget isegi siis kui papudega käivad. Aias saavad joosta nii palju kui süda lustib ja rahumeeli oma hädad kenasti nurka teha, julgad mätsisin lumepalli sisse ning viskasin komposti hunnikusse.

Peale hommikusööki võtsime ette talvise jalutuskäigu. Kaasa oli eelmisel õhtul meie interneti teenuse pakkujalt soodsa piiramatu andmemahuga pakendi välja kaubelnud, ise pidime vana modemi tagasi viima ning uue välja võtma. Paar kilti -10C ja kerge tuulega jalutada lõi esialgu nigu hammastega näkku. Mis mõttes, suusatades pole -25C kunagi probleemiks olnud, ju lihtsalt tegu organismi harjumisega. Modemi saime kätte, astusime ka notipoest läbi, et jõuludeks ja uueks aastaks shampat vaadata. Kaasa eelistab mul magusamaid, mina poolmagusaid, aga selle koha peal vaidlema ei hakka, niikuinii pööran põhitähelepanu õllele. Jäigi silma üks lahe pudel - pooleteise liitrine Grolsch. Üksi seda ühe soojaga sisse ei kalla. Sõpradega koos ei jõua kesvamärjuke loodetavasti soojaks minna, pealegi saab pudelit hiljem lillevaasiks kasutada :D

Koju jõudes tõdesin, et kell juba nii palju, miskit asjalikku ei jõua niikuinii ette võtta. Otsisin garaazhist lapse sõbrannale suusad ja sättisin enda varustuse valmis. Õige jah, unustasin mainida, et homme plaanis mäele minna ning uued saapad sisse õnnistada. Ilmateade kahjuks muutus ootamatult kahtlaseks, kui veel eile lubas mõnusat lumesadu ja miinuskraade siis täna ähvardab jäite või kerge uduvihmaga. Eks hommikul teen lõpliku otsuse, kui ilm ikka sitt siis ei hakka kahte tundi sõiduks kulutama, et ennast mäel läbi vettida lasta. Õhtusöögiks saime imemaitsvaid värskeid verivorste, mille tegemisele kaasa enamuse eilsest päevast pühendas. Paraku mugime sihukest eestipärast jõulutoitu kahekesi, lapsed eelistavad tavalist praadi.

Arvuti taha blogistama tulles otsustasin meie veinitagavara vähendada. Meil kipub veintsiga sihuke jamps olema, et kuna keegi ei suurt ei joo, siis jäävad pudelid keldrisse vedelema. Kuna mul pole ka korralikku veiniriiulit ei kipu nad kõige paremini seisma, mistõttu paar korda sattunud piinlikku olukorda kui kiirelt kodust oma varudest kaasa haaratud vein külas joodamatuks osutub. Kokkuvõttes julgen väita, et tavalised poe veinid seistes paremaks kohe kindlasti ei lähe, no vähemalt meie majas :P Igatahes punane Itaalia päritolu 2014 Valpolicella Superiore Zenato, mille avasin on täitsa hea mekiga ja pool pudelit hakkas lausa pähe.