Veel külmem :P

Jääklompe vuntsidest ja habemest tuli kohvikus lahti
sulatada. Tagaplaanil vehib tütar suusakeppidega. 

Käisime suusatamas vaatamata hirmutavale ilmateatele. Paraku selgus, et nad ei suuda isegi käesolevaid olusid korrektselt näidata, ennustamisest rääkimata. Temperatuuriga palju mööda ei pannud aga pilvisuse ja eriti tuulega ikka täiesti puusse. Ilm oli päikseline kogu tee kui mäele sõitsime, alles mäe kohal paistsid pilved. Lubatud 45 km/h tuulest (puhanguti 70 km/h) polnud lõhnagi. Kerge külma ilma lumi langes vaikselt taevast alla, õhk sisuliselt ei liikunud. Lumepind oli jällekord kiireks sõiduks ideaalne, kõvaks rullitud "hard packed powder". Neis kohtades kust traktor polnud üle käinud sai poolest säärest pehmes lumes pöördeid teha, sõidulõbu igale maitsele.

Grolsch Coke kamuflaazhis :)

Kohvikus või suusa Chale's, mine võta kinni, mis see õige nimi oleks, käisime tavapärasest tihemini end soendamas. Kaks tundi mäel, tunnike üles sulamist ja soendamist, mille jooksul võtsin saapad jalast ning lasin õllel hea maitsta. Kuna polnud tuju teenindajatega vaidlusse laskuda oma alko tarvitamise keelu teemadel, võtsin kõige suurema tühja Coca-Cola topsi, ning surusin pooleliitrise Grolschi sinna sisse. Kaas topsile peale ja imesin õlut esimest korda elus läbi kõrre. Omaette elamus, aga maitsele küll kuidagi ei mõjunud. Nutikaid Ida-Eurooplasi ja eriti eestlasi ei maksa nörritada nii lollakate reeglitega. Viljaka sotsialismiaja tingimustes õppisime vajadusel igas olukorras osavalt seadustest mööda hiilima :D

Õhtupoole langes elavhõbeda sammas veelgi ning tõusis ka tuul. -20C'le lisandus vähemalt 5 pügalat tuuleindeksi arvelt. Päris lõpuni ei suusatanudki, veerand tundi enne liftide sulgemist tulime enne koduteele asumist kohvikusse konte sulatama. 

Lund tuli tihedalt aga sellele vaatamata uhasid
lumekahurid täiega, küll küllale liiga ei tee :)

Lund oli sadanud pidevalt nii, et lubatud 3-5 sendi asemel kattis masinat oma 20 sendi paksune valge kohev kiht. Teed kõvaks sõidetud lumega kaetud, tütar kippus rooli, harjutamaks libedaga sõitu. Lasin ta kerge südamega, oli ju plika üle aasta omal käel iga päev iga ilmaga autoga 40 kildi kaugusel tööl käinud, pealegi mul ilmselt kerged lõhnad juures. Tee iseenesest libe polnud, sest ilm nii külm. Problemaatiline oli nähtavus pimedas kui vastutulev auto lumepilve üles lõi. Oma kümmekond sekundit ei näinud midagi, sõita tuli rool otse hea õnne peale. Samas muidugi vaatasid juba kaugelt, mis suunast masin tuli, eks selles suunas ka tee läks. Pealegi oli tee õige sirge, üksikud suuremad kurvid aastatega pähe kulunud. Koju jõudsime keskööks, väsinud aga õnnelikud.