Paljutõotav suusahooaeg

Eilne päev oli iseäranis aktiivne. Äratus kolmveerand viis hommikul, et jõuaksin lisaks hommikusöögile ka suusavarustuse autosse tassida enne kui tööle sõitma hakkan. Nimelt oli plaanis otse töölt mäele põrutada, kus noorem laps sõbrannadega suusapuhkust veedab. Pidin nad üles korjama aga, kui mäele niikuinii sõidan siis miks mitte ka suusatada. Kohe hommikul suusariided selga, et töölt lahkudes oleksin täisvarustuses.

Hotell mäel kus lapsed peatusid

Päeval tuli ootamatult tugev lumesadu, Toronto teed umbes aga lõunaks said enamuse siiski puhtaks. Mäele jõudsin üllatavalt siva, vähem kui kaks pool tundi sõitu. Parkla oli küll puupüsti täis aga õnneks otse minu ees hakkas üks kutt oma truckiga lahkuma. Aitasin tüübil välja manööverdada ja sain tema koha endale. Kohvikust helistasin lapsele, kellest polnud lõhnagi. Enne kokkulepitud täistunnil kokkusaamist jõudsin isegi ühe laskumise teha. Tavaliselt teeme nii, et kui pole selge millal jõuame ja kas side töötab lepime kokku kindla koha ja kindla ajaintervalli kohtumiseks - seekord igal täistunnil kohviku ees õues. Suuski jalga panema minnes elasin üle paraja ehmatuse, kepid olid läinud. No mida perset, panin ju suuskade juurde aga läinud mis läinud. Hakkasin mõtlema, kust uusi saada kui mingi kingades India vanamees toetas MINU kepid suusaresti vastu. Ei tea mis ta nendega tegi aga kurat lihtsalt võõraid asju võtta on ikka õige kummaline. Haarasin kepid pihku ja käratasin kurjalt "Thank You".

Blue Mountain Village

Pidin just tagasi mäele minema kui sain tütrelt sõnumi. Ootasin veidi, sest lapse saapad pigistasid, pidin spets otsikuga kruvikeerajaga klambreid edasi liigutama. Lumepind oli kõva ja kohati isegi jäine aga paari laskumisega sain tunde kätte ja uhasin nagu ennemuiste. Rohkem kui ühe õlle ei julgenud juua, sellegi panin raja kõrvale hange, kust iga laskumise ajal mõned lonksud sai võtta. Rahvast oli mäel üllatavalt vähe nii, et neli tundi pidevat sõitmist võttis lõpuks täitsa läbi. Lõpus hoiatas tõstukimees et see on viimane sõit, sain üles ning tulin ahvikiirusel pikkade pööretega alla. Tüüp vaatas mulle otsa, lasi toolile ja mainis muiates: "Sir how many times I have to tell you that it is a last run" (mitu korda ma pean sulle ütlema, et see on viimane sõit).  Koju jõudsime alles keskööl - pikk aga asjalik päev. Nüüd mul tervelt neli vaba päeva ees ootamas.