Sunday, December 10, 2017

Soome 100

Olen küll mitu päeva hiljaks jäänud Soome 100 aastasest juubelist kirjutamisega, aga tahtmine põhjanaabritest mõned mõtted kirja panna. Selle asemel, et korrutama hakata põhifakte, mida kõik teavad kirjutan hoopis Soomest puhtisiklikust vaatevinklist.

Nagu paljude seitsmekümnendate põhjaranniku laste puhul jõudis esimest korda minuni teadmine ülelahe asuvast riigist teleka vahendusel. Konkreetsemalt muidugi multikate näol, mis võrreldes eesti ja eriti vene omadega tundusid palju ägedamad. Meie pere vaatas praktiliselt ainult soome telekat, Eestist vaid Kalevi mänge ja vene kanalilt mingit loodussaadet "Vokrug sveta". Keel sai selgeks nagu iseenesest, paraku muidugi passiivne, sest soome keeles suhelda kellegagi polnud.

Esimest "päris elus" soomlast nägin algkoolis tänaval, ilmselt üks Viru hotelli ehitajatest, kes mulle nätsu pakkus. Häbelik ja kommionu hirmus võtsin siiski vastu ning panin jooksu, sihukele defkale lihtsalt ei saanud ei öelda. Kodus näitasin saagi ette, peale põhjalikku uurimist jõudsid kodused järeldusele, et tegu pole mingi mürgiga, mälusin neid Jenkki lehti kuni näts pudruks muutus.

Teismelise eas vahtisin soome telekast ameeriklaste krimiseriaale (Columbo, Cannon, 6 miljoni mees, ...) ja kauboi filme. See oli ka aeg kui hakkasin poliitika vastu rohkem huvi tundma. Kui enne lihtsalt ei sallinud venelasi kui okupante, siis nüüd sai huviga uuritud tegelikku ajalugu ning tekkis sügavam arusaamine nii Eesti, Soome kui Venemaa olukorrast ja suhetest. Sõpradega arutasime asju ja jagasime omavahel niinimetatud "keelatud kirjandust". "Mannerheimi mälestused" oli raamat, mis mulle äärmiselt sügavat muljet avaldas. Selgus, et vapruse ja osavusega on väike võimeline suurele vastu panema nagu selles nii Talvesõja kui Jätkusõja näidete põhjal võis veenduda. Esimest korda tekkis õhkõrn lootus, et äkki Eestil õnnestub kunagi vabaks saada.

Usun, et üheks tänuväärseimaks asjaks, mida Soomlased ise seda teadmata tol ajal Eestile pakkusid oligi enda edunäite näol lootuse hoidmine. Ainuüksi fakt, et vaid 70km üle lahe asub vaba riik, mis suutis edukalt vene karule vastu hakata pani südame ärksamalt tuksuma. Tol ajal muidugi ei osanud lootagi, et NL lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine vähem kui 20 aasta kaugusel. Pigem kujutasime ette parimal juhul mingit autonoomiat, täielikku iseseisvust ei osanud lootagi. Spordivõistlusi vaadates sai alati sommidele kaasa elatud, eriti kui nad idanaabritega vastamisi olid. Põhiliselt juhtus seda suusaaladel, kergejõustikus ja jäähokis. Isegi praegu olümpiamänge vaadates soovin kohe peale eestlste soomlastele edu.

Esimest korda Soome sattusin eestlase kohta õige hilja. Enne jõudsin käia mitmes teises välisriigis ja isegi ookeani taha elama asuda. Alles 94 aastal esimest korda üle 5 aasta kodumaad külastades lendasime Finnairiga Torontost Helsinkisse. Tollis rääkisin soome keeles, ametnik arvas Kanada passis oleva nime põhjal ära, et olen eestlane, soovis edu ja saatis midagi uurimata otse läbi väravate. Esimest korda Soome pinnal polnud miskit erilist tunnet, Kanadast tulles lausa kodune olemine. Kuna saabusime Vappu ajal nägime ära ka kurikuulsa kärakaviskamise, seoses ilusa ilmaga tundus pool Helsinki rahvastikust napsused olema. Järgmine hommik sõbra pool Vantaas aknast välja vaadates sain oma Soomega seotud negatiivseima kogemuse - siiani on mällu sööbinud kuidas eelmisest õhtust ikka veel purupurjus ema tuigerdades lapsevankrit lükkab.

Olen lugenud hulga soome autorite raamatuid originaalkeeles (Torontos paaris raamatukogus soome keele osakonnad), lemmikuteks Väino Linna ja Mika Waltari. Soomlased on kahtluseta pikalt kõige lähedasemaks rahvuseks eestlastele, justkui suurem vend, kelle eeskuju proovime jälgida ja keda väiksema vennana veidi kadestame.
All eelmise aasta Soome populaarseima filmi treiler Väino Linna romaani "Tuntematon sotilas" ainetel. Ise olen näinud kahte eelmist 1955 ja 1985 aasta versiooni, mõlemad muljetavaldavad. 

P.S  Kaal pühapäeva hommikul 81.0Kg

No comments:

Post a Comment