Monday, June 25, 2018

Jaaniõhtu ja päev

Kodust krabasime magamiskotid ja mõned riided ning põrutasime kohe edasi. Selveri peatus toidu kaasa rabamiseks. Liha ikka veel oli aga salati lett justkui puhtaks lakutud. Õnneks oli keegi kas kogemata või meelega mõned kartuliliha salati topsid valesse vahesse kapsasalati vahele susanud. Joogipoolist oli juba autoski liialt aga igaks juhuks võtsime proovimiseks mingeid pisikesi siilipildi korgiga siidreid, mis hiljem täiesti joodavateks, ehkki üsna tavalisteks osutusid. Tee peal jäi silma õige mitmeid tormist räsitud ja murdunud puid, paljud justnagu meie kask keskelt pooleks.

Peol oli rahvast tavalisest hulga rohkem, isegi parkimise leidmisega probleeme. Vanad sõbrad ja tuttavad koos, mõnda polnud aastaid näinud. Laud lookas, grill-liha, seened, juurikad, õlled, siidrid, veinid ja kangemad napsud. Palju ammuste aegade meenutamist ja viimaste uudiste vahetamist. Vägev saun kust sai külma tiiki karata. Kokkuvõttes võis tõdeda, et oleme jälle aastakese vanemaks saanud ja tee mis tahad, seda trendi ei pööra. Mainitud fakti kinnitas ka asjaolu, et keegi ennast lolliks ei joonud, alkot jäi hulgaliselt järgi.

Neljakesi jõmisesime kella kolmeni, kuni enam ei jaksanud. Magama läksin malevasõbra telki kus tütar juba ees põõnutas. Õhtu oli suht jahedaks keeranud, pugesin oma õhukesse magamiskotti fleece seljas. Öösel pugel laps soojalootuses vastu selga ja trügis mu madratsilt maha. Eriti ei seganud, sest miskit ikka külje alla jäi, pealegi selg mõnusalt soe. Hommikupoole läks õige palavaks, võtsin fleece ära ning kümne ajal ronisin telgist välja hommikukohvile. Pirnisiidri mekkisin aga muu promillidega kraam ei kõnetanud, millalgi vaja autoga sõita ja ega ei isutanud ka nagu ennevanasti vallatus nooruses.

Ilm polnud keskpäevaks ikka veel vihmale keeranud, ehkki kõik portaalid lubasid traditsioonilist jaaniilma. Sõitsime veits ümbruskonnas ringi, läbi Kõrvemaa looduskaitseala Piibe maanteele ei saanudki, sest sild oli sisse vajunud. Valge hobuse mäele hoopiski Tapa kaudu. Lehtse poest haarasime jäätised. Siin sai 83 aastal malevas kolhoosimajadele betoonist keldri ja rõdu põrandaid valatud. Mäel ronisime torni, mis alt vaadates suht igav aga üleval olles kipakalt põnev tundus. Isegi Tallinna teletorn ja puna-valge triibuline Iru korsten paistsid kätte.
Jänedal külastasime mõisahoonet ja Musta Täku talli ning jalutasime pargis ringi. Päris ägedad restaureeritud punasest tellisest hooned. Samas olev väljast võrdlemisi heas korras endine sovhoostehnikum olla tühi. Ega ei kujuta ettegi, millise tegevusega sellistes suurtest teedest eemale jäävates kohtades oleks võimalik majanduslikult ellu jääda. Tiigi ääres oli põneva kujuga pajupõõsas. Tagasiteel hakkas juba tibutama.

Enne koduteele asumist pakuti kehakinnitust supi ja järjekordse grill-liha laari näol. Seeni küpsetati kaks restitäit. Mulle mekkisid eriti peremehe venna poolt saadetud marineeritud puravikud. Tütar pole eriline supisõber, viisakusest sõi taldriku kenasti tühjaks. Muidu talle eesti toidud mekivad aga suppe pole millegi pärast sööma õppinud, ehkki emme kodus vahel ikka valmistab. Pidada liiga pehme ja löga olema, talle meeldib toitu närida. Koduteel sai korralikult vihma, auto kenasti puhtaks pestud. Kuueks kodus blogimas ja taustaks vutti vaatamas, Selline jaanipidu see aasta. Viimasel ajal kipub tekitama järjest suurema nostalgialaksu ja koduigatsuse tõstatades üles küsimuse, mida kuradit ma seal kaugel maal teen. Eks pean veel mõne aasta välja vedama kuni pensiiga käes.

No comments:

Post a Comment