Tagasi Torontosse ja tööle

Mida ma siis seekord kohvrisse pakkisin ameerikamaale kaasa, et kuidagi järgmised 11 kuud üle elada. Enamasti ikka oma riided ja toiduained - justkui ootaks Siberisse sõit ees. Toidukraami enamuse moodustasid igat sorti kommid, Kalevi marmelaadid (Mari, Lily, Tiina, Mustsõstar, Sidrun, Apelsin, ...) pralineed (minule) nii pähklitega kui tavalised, Ananassi (kaasale) ja Tallinna vahvlikommid, Nurri ja Eesti 100 shokolaadid lastele. Juustu toppisin mitu kilo mõlemale kaasa, Maasdami ja Hollandi juustu mulle, Lepasuitsu ja sulatatud juuste kaasale, lisaks ka üks karp Old Saare juustu. Leiba pole juba mitu aastat vedanud, kaasa teeb kodus paremat. Küüslaugu ja sibula näkileibu viskasin paar pakki seljakotti juhuks kui Varssavis kõht kole tühjaks läheb. Viimase Saku Antvärgi õlle haarasin kaasa enne tolli ära libistamiseks. Meie naisperel kipub nimelt olema tahtmine alati väga liiga vara lennujaamas olla, mul läheb seal oodates kõht tühjaks ja janu tuleb kallale, aga baaris ei raatsi raha pilduda.

Seekord sai mõnusalt alles pealelõunal teele asuda, tavaliselt on tagasilennud juba varahommikul. Hommikul hüppasin kiirelt vanemate juurest läbi, vaatasin nende läpakad üle. Saime veel paar tundi koos olla, kohvi juua ja selle aasta viimaseid jutte näost-näkku ajada. Tütrega tõstsime rattad tagurpidi järgmist aastat ootama. Külmikusse oli hulk head-paremat kokkuostetud Eesti toitu jäänud, mida lihtsalt ei jaksanud ära süüa. Eks vanemate ülesandeks jääb selle nahka panemine. Saime isegi selle aasta esimesed oma aia maasikad ära proovida. Viimased pildid maja ees ja tellisin takso ära. Taxify transport saabus paari minutiga, gaasi peal töötav Volkswagen Passat. Juht oli venelane, nagu seni kõik peale ühe kellega olen sõitnud. Jutukas tüüp, punnis kenasti eesti keelt ja teenis sellega ka kaks euri jootraha.

Kohvrid olid meil kenasti 23 kg peale rihitud, mul paarsada grammi vähem, tütrel rohkem. Piirivalve käis kähku, mul seekord millegi pärast uuriti keemilise pulgaga, kas pole lõhkeaine jälgi endal või läpakatel. Puhtaks osutusime, olen mõelnud kas oleks positiivne resultaat kui näiteks enne tiirus laskmas käia. Lend kippus veits hilinema, minu õlu kosutav mõju sai otsa, läksin tollivabasse poodi uurima, kas saaks miskit muud jooki. Õlut nad tühjad Eestis külmas ei müü aga riiulilt leidsin pisikese 200ml veini 2euri eest. Viisakas ja otstarbekas värk: üle pudeli kaela on tops kaasas. Ilmselgelt mõeldud reisijatele, kes sooviks soodsalt klaasi veini võtta ilma baaris istumata. Sai teinegi krabatud kui lend ikka veel viibis. Hakkasin nats muretsema edasilennule jõudmise pärast, sest Varssavis oli aega vaid poolteist tundi.

Tõusime õhku neljakümne minutilise hilinemisega, peaks jõudma kui kiirelt teha. Õhkutõusmisel sain päris hea pildi Tallinna lennujaamast. Nõmme kohal olime juba liiga kõrgel selleks et oma maja eksimatult ära tunda. Pärnust lendasime üle, nägime kõiki suuremaid Eesti saari, eriti selgelt Kihnut ja Ruhnut. Poolas tegime kiiresti ja jõudsime õigesse väravasse veerand tundi enne ametlikku pealeronimist. Seegi lend viibis, läksime joogipoolist otsima. Suurtes poodides polnud õlut üksikuna külmas, samas R kioskis valik nigel. Haarasin ühe Desperados nimelise joogi ja mustsõstra likööri, kuna 1.2 liitrisest käraka normist oli oma liitri jagu puudu.

Järved Labradoris

Lennuk igavene pirakas Boeing 787, istusime lapsega viimases reas kahekesi kolmesel istmel. Tühjasid kohti oli väga vähe, kujutasin juba ette kuidas saan mõnuga laiutada. Kauaks seda luksust polnud, sest ühe jämmema mamsli kõrval olev onkel seletas miskit stjuuardessiga ja istus siis minu juurde. Kurat küll, tahtsin õiendama hakata, aga lõin käega. Natuke rahustas asjaolu, et olin kogemata tädile oma seljakotiga üle kaalika uhanud kui see õlalt maha libises. Hädaldamise peale kohmasin "sorry", no wtf, ega ma ju meelega teinud, oleks õige imelik lohutama ja peale puhuma hakata. Et nagu karma või miskit sihukest 😛

Üle kaheksa tunni lend venis lennuväljal molutamise tõttu veelgi pikemaks. Luristasin oma "Desperados" joogi poolvägisi nahka, kujutas endast mingit õlle ja tequila kokteili, üsna jälk aga vähemalt sakkis tühja kõhu peale. Toit toodi suht siva ja oli päris hea, kanasalat meeldis eriti, panin ka pirtsutava lapse portsu nahka. Nii toidu ette, kõrvale kui taha läks õlleke. Filmivalik oli lai aga miskit eriti huvitavat polnud. Vaatasin ühte ja teist poolest saati kuni keerasin magama või pigem tukkuma. Gröönimaast lendasime lähedalt mööda aga praktiliselt kogu Atland oli pilvedega kaetud. Vahepeal plõksisin paar pilti läbi vedelkristallidega pimendatud akna.

UFO'd lendvad kaasa 😉

Torontos võttis meid vastu niiskus aga mitte liiga hull temperatuur. Tollist saime lupsti läbi, kohvreid tuli üle poole tunni oodata. Kaasa kutsusime vastu kui kohvrid käes, tavaliselt ei kulu üle 15 minuti lennuväljale sõiduks aga viisakatel naisolevustel läheb lennujaama läheduses tihedas liikluses manööverdamise peale arusaamatult palju aega. Ootavate koerte juurde jõudsime alles veits enne kümmet, loomad niuksusid ja kilasid kui meeletud, ma alati muretsen, et saavad suurest emotsioonilaksust veel südari. Perega suurt vestelda ei jõudnudki, amps grillkana ja kobisime magama, hommikul kell 5 vaja tööle minekuks ärgata.