Jaaniõhtu eelne üllatus.

Alles hiljuti uhkelt õites

Reede hommikul selgus, et neljapäeva hilisõhtune torm oli rohkem kahju teinud kui oleks arvanud. Mingil kummalisel põhjusel oli tuul suutnud maha murda suurte õunapuude vahel asuva noore paradiisiõunapuu. esimesel pilgul oleks arvanud, et poisikesed kallal käinud, puu oli juurika pealt

pooleks. Lähemal uurimisel paistis, et puutüvi pehkinud ja koor lahti, mida õunte hulga, lopsaka lehestiku ja kevadise tormilise õitsemise põhjal poleks osanud oodata. Ka kahe suure kase küljest oli mitme viha jagu hulk pisemaid oksi alla kukkunud.

Laupäeval Vääna sõites hakkas tee ääres silma hulk murtud puid, eriti palju Vääna tammi ääres. Imelikul kombel suur osa neist suht tiheda metsa sees pooleks murdunud. Üheks seletuseks tavatult suure hulga puude murdumise kohta pakuksin tormi jaoks ebaharilikku tuulesuunda - lõunast ja edelast. Suvila ette sisse pöörates tabas paras üllatus, väravas seisev võimas kask oli keskelt pooleks murdunud, jämeda otsaga sirelitesse maandunud ja ladvaga vastu katust mürtsatanud. Esialgsel vaatlusel ei tundunud kahjustused suured olevat, mõned eterniitplaadid katki ja paar pehkinud äärelauda puruks.

Lõõgastava jaanitule plaan oli uperkuuti, esimene asi murdunud puu koristamine. Õnneks oli mootorsaag autos, et metsas üks pehkinud lepp alla lasta, nüüd kulus kase saagimiseks marjaks ära. Õnnelikumat õnnetust raske ette kujutada nii ajastuse, kahjude ulatuse kui soodsate asjaolude kokkusattumise poolest. Elekter sisse, pikendusjuhe taha ja ronisin kase otsa saega. Algatuseks lõikasin maha ladvaoksad mis

katusele ei toetanud vähendades nii koormust. Järgmisena järkjärgult kõik alumised kuni pügatud tüvi toetus vaid kahe haruga katusele. Alumine ots oli kindlalt sirelitesse kinni kiilunud, polnud karta, et ühe oksa läbilõikamisel järsult pöörama hakkaks. Igaks juhuks tegutsesin väga ettevaatlikult olles valmis esimesel ohumärgil eemale hüppama. Kaks korda kiilusin saeketi kinni ja tõmbasin soonest välja. Tööriistu polnud kaasas, kahe naelaga kangutasin suht lõdva keti soonde tagasi. Viimaks toetus lagedaks laasitud tüvi katusele vaid ladvaoksaga.

Kaalusin nii ja naa ning otsustasin ühe raksuga probleemist vabaneda. Puhastasin ümbruse, et murduva puu eest põgenedes ei komistaks millegi otsa, pige all olev tüvi võib murdudes

õige äkitselt ja ootamatult käituda. Lõikekohta saagisin nii alla kui peale v kujulised sooned, et saag kriitilisel momendil kinni ei kiiluks ja asusin pea kõrguselt saagima. Nii pea kui ragisema hakkas hüppasin eemale, tüvi küll murdus aga jäi murdekohast kinni. Võtsin pikema oksa ja sikutasin eemalt. Suht lihtsalt murdus latv lõplikult lahti ja kukkus vastu maad. Nüüd polnud muud kui oksad sobivateks juppideks tükeldada ja jämedamad garaazhi alla vedada. Pikematest okstest sain sobivad toed sidrunväändiku trossile aia taga. Tütar aitas oksi koguda ja tahapoole vedada. Tüve alumise otsa juurde jõudes selgus ka põhjus, miks puu keskelt pooleks - pea pool tüve oli pehkinud.

Lõpuks tegime kiire pisikese lõkke, vorstipraadimise ja söögi suvilas. Enne lahkumist ka traditsioonilised fotod ja oligi aeg kiirelt asjad autosse pakkida, et õhtusele peole liiga hiljaks ei jääks.