Wednesday, August 15, 2018

Tähesadu vaatamas

Toronto valge laik all paremal, meie sõitsime üles natu vasakule
Pühapäeval võtsin koerad kaasa ja sõitsin Awendasse randa, matkama, ujuma ning tähti vaatama. Tegu on lähima ümbruse (150 km raadiuses) mugavaima ligipääsuga pimedaima piirkonnaga kui järvede keskel olevad alad välja arvata. Kel kunagi huvi teada, kus oleks parim öötaevast vaadata, siis suureks abiks on DarkSiteFinder kaart, mis näitab "valgussaastatust" üle maailma. Eestis oli üks pimedamaid kohti looderannik.

Sushi nina püherdamisest ikka liivane
Nagu ikka tabasid loomad kohe ära, et autosõit plaanis. Asju autosse viies läks majas kole ulgumine lahti, igaks juhuks tuletati meelde, et ma jumala pärast neid maha ei unustaks. Uksest välja uhasid nad joonelt auto juurde ja seadsid end esiistmetel sisse - Koko rooli taga, Sushi juhi kõrval. Takkajärgi kahju, et pilti ei teinud, aga küll jõuab, ega see viimaseks korraks jää.

Pühapäeval on põhjapoole lahe sõita aga juba ennelõunal oli tagasitee vägevas ummikus. Igaks juhuks võtsin telgi kaasa, järsku tuleb tuju üle öö jääda. Sõidu ajal kuulasin Clancy ajuvaba põnevikku "Point of Impact", tänu taolistele lugudele möödub pikk tee kiiresti kui pole kellegagi juttu ajada. Rannas hakkas nelja ajal rahvas juba lahkuma, sain mõnusa parkimise. Koerte esimene trikk oli hunnikud keset teed teha. Esimese ettesattuva puuondiga veits shitgolfi ja julgad lendasid kenasti kaugele metsa alla väetiseks, oks takkajärgi.


Sushi hüpe

Ilm normaalne nii +26C ringis, seadsin tooli liivale metsa varju järve äärde. Vesi oli hullult soe, vedelesime loomadega päris pikalt . Lained ka päris mõnusad, koertel veits keerulisem ujuda. Elukad kukkusid kohe peale veest välja tulemist liivas püherdama, ei või ju ometi puhtana püsida. Lugesin ajakirju, peesitasin, võtsin õlle ja kerged näksid. Kui igav hakkas tegime lühikese matka järve kallast mööda.


Sushi ei lasknud mind üksi ujuma, kohe sumas järgi, Koko suurt ei hoolinud

Suht pisikest rada pidi sammusime läbi ürgmetsa neeme tippu välja. Just enne randa sattusin varjulises kohas ootamatult poolest saati kokku vajunud telgi peale. Veidi eemal hakkas silma magamiskott, toidukast, toidupakendite jäätmeid, katkine kummipaat ja kaks aeru. Olin segaduses, sest siinsel looduskaitsealal ei tohi suvalises kohas telki püsti panna. Kummaline asjaolu, et telkimisplats oli ilmselgelt maha jäetud. Aga miks peaks keegi kõik oma kraami maha jätma??? Selle asemel et huviga nuuskima minna hakkasid koerad mind eemale sikutama. Ja siis lõi ninna kerge pahvakas halba haisu. Otsustasin pikemalt uurimata järve äärde suunduda, kes iganes nii lõhnab, sellele on igasugune abi pikalt hiljaks jäänud.


Jalutasime kivist kallast pidi tagasi paar kilti oma randa. Päike loojus, paras aeg koertele söök kätte anda, asjad kokku korjata ja veidi tagasi sõita kohta, kus mugavam meteoriidisaju jälgimiseks selili liivale visata. Seadsin endale joogamati alla, koerad said käterätiku. Elukad sidusin rihmapidi jala külge, et nad hulkuma ei läheks juhul kui peaksin tukastama. Kümmekonna minutiga ei näinud ühtki meteoriiti, uni tuli peale, tukkusime pool tunnikest koos kuni koerad urisema hakkasid. Mingid tüübid jalutasid mööda randa ja ehmusid koledasti urina peale. Rahustasin, et ainult pisikesed kutsad.


Nüüd oli juba õige pimedaks läinud, hakkasin tähelepanelikumalt jälgima ja nii viie mindi pärast nägin esimese meteoriidi. Järgnes tükk aega "vaikust", ainsad liikuvad objektid olid paar kümne kildi peal lendavat lennukit ja mõned satelliidid. Vahet teeb neil liikumise kiiruse järgi, satelliidid on vaatamata oma palju kõrgemale orbiidile jupp maad kiiremad tähistaeva taustal, lennukid lisaks tihtipeale veidi vilguvad. Üks õige pisike meteoriidike, kümme minti ei miskit ja siis kolm eredat järjest paarimindise vahega. Viimane neist jättis kaks paralleelset sädelevat valgustriipu üle kolmandiku taeva.

Meteoriidisadu pikisilmi ootamas
Kokkuvõttes fikseerisin tunni ajaga üksteist kindlat meteoriiti. Veidi pettunud, lubati ju lausa üks minutis ja ühtki tõepoolest suurt ei näinud. Koht on ju ometigi pime ja kuud polnud ollagi. Samas need õige pisikesed, mida kõige rohkem, ei pakuks niikuinii erilist huvi. Lootus oli mõnda tõsiselt heledat boliidi näha. Vähemalt ilmaga vedas, soe ja tuulevaikne, taevas selge. Üheteist ajal korjasin kodinad kokku ning jalutasime metsa alt autosse. Valgussaastatuse üle kurta ei saanud, vaatamata pikale pimedusega harjumisele ei seletanud ei minu ega koerte silmad metsa all mitte midagi. Totaalselt must kott, vaid üles vaadates paistsid puuvõrede vahel üksikud tähed. Mobla ekraani helendusest piisas metsaaluse tee leidmiseks.

Koduteel oli seoses liiklustiheduse ja teeremondiga kohati ikka veel teosammul kulgemine. Toronto elanikul on suvila omamine hull piin kui pead nädalavahetusel nii sinna sõites kui tagasi pöördudes ummikus hallitama. Mul vedas, sest mingi moment tuli tuledega kiirabi, kes vasakus reas end mööda pigistas. Võtsin end neljanda autona tema sappa ja suutsin tunnise ummiku kümne mindiga läbida. Ma tean, et ilus selline käitumine pole aga samas kuradi mugav ja aega ning närve säästev 😜

P.S. Pean anonüümselt teatama pargivahtidele, et neil metsa all mahjajäetud telk ja muud kraami.

6 comments:

  1. Päris kõhe leid ja täitsa kriminaalse hõnguga....

    ReplyDelete
  2. Saatsin ametnikele emaili asukoha kirjelduse ja soovitusega, et laheksid kontrolliksid koha ule. See hais vois muidugi olla ka halvaks lainud lihatoit voi kes teab mis, mul puudus isu lahemalt uurida.

    ReplyDelete
  3. Näeb välja, nagu oleks mõni kiskja öösel üksildast amatöörmatkajat rünnanud. Võitluse käigus on laager laiali tuustitud. Laiba aga vedas eemale, nagu kiskjatel kombeks, ning mattis risu alla. See on nüüd läinud haisema.

    Awenda looduskaitsealal elavad ju ka hundid ja karud. Eks su koerad tundsid kohe, et asi on halb, et nendest kõvem tegija on läheduses liikumas. Ka su enda alateadvus ütles sedasama – ruttu minema.

    Inimene tunneb vaistlikult ära kui tegemist pole üksnes halvaks läinud toidukraami või lõpnud kassikorjuse lõhnaga. Koerad tormaks pisinärilise laipa ju kohe uurima. Hoia meid palun kursis mis edasi saab:) Nii huvitav! Need laagriplatsi pildid on igatahes väga õudsad!

    ReplyDelete
  4. Vähemalt lähedased saaksid teada kui keegi kadunuks on jäänud..ise oleks vist küll uurinud ja vajadusel teatanud aga eks inimesed ole erinevad.

    ReplyDelete
  5. Veidi ise matkanuna aga rohkem siiski päris asjatundjate teadmistel ja statistikal põhinevana julgen väita, et kiskja rünnaku moodi asi välja ei näinud. Suvisel ajal pole Kanadas kiskjat, kes inimest esimesena ründaks, teisi saakloomi on piisavalt. Ainus mõeldav kiskja oleks sama liigi esindaja, ehk siis inimene. Sellisel juhul aga on mõistlik kõrvalisel isikul hoiduda kuriteo paigalt eemale vältimaks võimalike asitõendite kahjustamist. Nagu mainitud saatsin info ja täpse asukoha ametimeestele, seni pole neilt mingit tagasisidet tulnud.

    ReplyDelete