Kahekesi kaheaastasega

Noor Mozart 😊
P.S. Video pole avaldatud autorikaitse tõttu 😏

Hommikul viis kaasa Jaapanlased Niagara koske vaatama. Enne tõime oma kaheaastase “kasulapse“ meie poole, sest esmaspäev oleme lubanud tite eest hoolitseda. Kaasa võttis Niagara reisu ette sel lihtsal põhjusel, et tema on seal alati meie külalistega käinud ja õige tuttav kõigi nüanssidega. Mulle ei paku turistimagneti kohad pinget, metsa, mägedesse ronima või randa oleks nad hea meelega viinud ise. Paraku tähendas taoline tööjaotus, et pidin pisipreiliga kahekesi koju jääma. Korraks käis kõhe tunne üle kui vanemad küsisid, kas hakkama saan. Valetasin tuima näoga, et pole kahtlustki, olen ju kaks plikat üles kasvatanud.

Tuleb tunnistada, et ega ei mäleta väikelastega tegelemisest suurt midagi. Isegi mähkmevahetamine, mida kunagi võisin minutiga silmad kinni teha nagu kooliajal Kalashnikovi lahti võtmist ja kokku panemist, on hämaramalt meeles kui relva käsitlemine. Mis seal imestada, automaattulirelv tavaline mehhaanilis pneumaatiline insenertehniline süsteem samas kui mähkme ehituse juures on kasutatud vaid naiste loogikale vastavaid lahendusi. Autosõidu jooksul jagas kaasa näpunäiteid, mis polnud just kõige julgustavamad. No näiteks ei maksa arvata, et laps pissihäda ise teatama hakkab ja eeldatavasti isegi tuimalt eitab selle olemasolu kuni püksi tuleb. Kuidas kurat ma siis saan ta õigel momendil potile??? ... lihtsalt pead tunnetama oli kaasa enesestmõistetav aga mulle mitte just kõige rohkem abi pakkuv vastus. Eks ma siis jään nuputama, kuidas peaks sugulaste kaheaastase pissihäda tunnetama, ei teagi kas kuklakarvadega või kõhutundega 😜

Kaheaastane koeri treenimas

Niipea kui reisuseltskond lahkus jäime pisikesega veidi ootusärevalt teineteisele otsa vaatama. Plika hakkas aeglaselt suunurki allapoole vedama, kiiruga tegin lollakaid ahvinägusid ja häälitsusi. Momendiks aitas kriisist üle saada, laps lõkerdas naerda, ju ma paistsin piisavalt totter isegi kaheaastasele. Võimaldamaks momenti kohvi ja kiire hommikusöögi ahmimiseks istutasin lapse sünteka taha. Too oli õnneks meile üle antud toidetud olekus, söötmise üle polnud kohe vaja muretseda. Kui valitud palad mängitud kiskus plika kotist oma magnetist konstruktoriklotsid välja ja asus nendega aega veetma, mina sain rahulikult kohvi lõpetada ja isegi netis surfata. Kui tüüp tähelepanu nõudes rahutuks muutus oli aeg instruktsioone järgida ning jalutuskäigule siirduda. Õnneks suveaeg, ainult sokid ja papud vaja jalga pusida. Pisikesed jalad on jube süldid, isegi nii lihtsa operatsiooniga tükk tegu.

Jalutuskäigu tegin ümbruskonna kvartalis kõurik käe otsas. Imelik tunne, kogu aeg tahtmine üksikutele vastutulejatele kinnitada, et pole minu laps ja et ma pole ka vanaisa veel. Samas helistaks sihukese jutu peale inimesed kohe nurgataha jõudes politseisse. Lahendusena üritasin võimaluste piires silmsidet vältida. Plika on nii lühike, et mul jäid õlad valusaks ja selg kõveraks, permanentsest invaliidsusest hoidumiseks tuli tihti kätt vahetada. Tüdruk leidis pidevalt maast igasugu põnevat prügi, mida tuli üles korjata ja siis jälle maha visata kui järgmine suitsukoni või pudelikork silme alla sattus. Ohtlikest esemetest nagu klaasikillud ja tühjad õllepurgid üritasin teda varakult eemale juhtida, ühe seene krabas siiski enne pihku kui jõudsin reageerida. Ei julgenud äkiliselt käratada, lapse esimeseks reaktsiooniks on ju teatavasti suhu panek, et väärtuslikku eset võimalikult raske oleks ära võtta. Järgnes raskem diplomaatia kui Põhja-Korea tuumarakettide keelustamise läbirääkimistel. Igasugu alatute võtete nagu tähelepanu kõrvale juhtimine ja mitte minu võimuses olevate toredate asjade lubamine viis lõpuks soovitud tagajärjeni.

Näidates lapsele kõrgepinge kapi kaanel ilutsevat eredat välgumärki ja seletades, et tõstan ta nii kõrgele, et saab seda maha kiskuda viskas plika valge kärbseseene maha. Momendi kriis sai lahendatud andes mulle võimaluse mõne sekundiga välja mõelda väljapääs uuest olukorrast. Titte sülle haarates tegin ai-ai, õlg on valus, ei saa nii suurt ja tugevat last tõsta. Veidi mossitades jäi mind uskuma ja õnneks ei asunud kaotatud seent otsima. Väita, et jalutuskäik väsitav, oleks tegeliku olukorra andestamatu ilustamine. Eelkirjeldatu oli vaid üks paljudest kriisidest mida pidin käigupealt lahendama, et laps röökima ei pistaks ja valvsad kodanikud mulle kui lapseröövlile politseid ei kutsuks. Koju jõudes olime mõlemad higised ja kurnatud.

Nüüd saame koos puhata, aga kõigepealt oleks mõistlik piss ära teha. Esialgsest veenmisest polnud tulu, alles Machiavelliliku kavalusega sain lapse tähelepanu õigesse suunda. Tõstsin väiksema koera potile istuma, nüüd tuli plika ise jooksuga, tema pott kuhu kutsa ei tohi pissida. Püksid saime maha aga aluskostüüm oli ühes tükis, nööpe või lukku ei kuskil. Jupike aega nuputasin ja hakkasin siis last kaelaaugust välja õngitsema. Kuidagi ei tahnud mahtuda, pöörles ja vigises ja hakkas kätega jalgevahelt kiskuma. Järsku koitis miskit, viskasin pilgu sinna, nomuidugi kolm imetillukest trukki hoidsid kostüümi hargivahelt koos. Need saime lahti ja plika tõmbas riidetüki ise kõhuni üles ning istus potile. Seal oli aga kõike muud toredat teha nagu klotsidega ehitada, koeri silitada ja juttu vadistada, mida ei tulnud oli piss. Poole tunni pärast olin juba lootust kaotamas kui tüdruk üllatunult kilkas ja lasi kena soru potti. Loputus kraanikausi all tuletas ammuseid aegu meelde, ühe käega hoiad pöörlevat tegelast ja teisega pritsid vett imetillukese tagaotsa peale. Kogu selle pulli käigus ujus vannitoa põrand, kostüümgi sai oma osa.

Kui läksin ta kaasa antud ja millegi pärast voodiks kutsutud vangikongi või võitluspuuri kotist välja võtma kostis seljatagant resoluutne ja vali No-No. Vaatasin üleõla tagasi, mis mõttes, tudile läheme. No-No kisades tuli laps jooksuga ja hakkas koti suud kinni sikutama. Pergel, praegu pole mõtet võidelda, ajab viimasegi une ära, ehk ununeb paari minuti pärast ja plika kukub ise tuttu. Äkki tahab niisama pehme teki peal põrandal pikutada, panin teki vaibale. Laps keeldus sinna minemast, kutsad samas leidsid et väga sobiv koht külili visata. Ajasin loomad ära ja panin teletupsud Youtubel mängima. Loodetavasti piisavalt uinutav. Ise hakkasin läpakal klõbistama. Tund hiljem ei olnud ikka mingit märki, et keegi uniseks hakkaks muutuma. Video lõppes õnneks ära ja suuremat jama sellega ei kaasnenud.

Kuna voodit ikka ei lastud kotist võtta viskasin näitlikult teki peale sirakile. Tüdruk aga leidis, et hoopis huvitavam on kapi vastas olevas autotoolis tukastada. Veenmisest kus mugavam suurt kasu polnud, kurim juba selles vanuses lööb naiste loogika ja kangekaelsus välja. Olime koertega kolmekesi tekil, laps vingerdas autotoolis ...

Sõidan vanema tütre uhke punase autoga ja mõtlen millal ta juba Porsche on jõudnud osta. Mõnus kiirus, aga natuke liiga suur, vajutan õrnalt pidurit, ei midagi. Juhitavus kurvides täitsa mõistetamatult kadumas, auto ei taha kuidagi rooli kuulata. Silmade ees hakkavad värvilised ringid hõljuma, vahepeal plahvatavad valged tähed. Kurat kas nii mõjubki kanep, see nüüd seaduslik vist aga mitte ei mäleta millal oleks võtnud. Süda hakkab ärevalt taguma, ja kõhus õõnes tunne. Igavene jama, masin vaja kuidagi tee äärde seisma saada enne kui hunnikusse sõidan. Peas mingid hääled ja kostab arusaamatu vadin, asi läheb täitsa käest ära, ... Ai kurat valu silmis ...

Plikatirts kisub näppudega mu silmalaugu lahti ja seletab ise midagi väga asjalikult. Kurat südarist ei jäänud palju puudu, olin nii sisse elanud oma magamise demonstreerimise osasse, et ise koos koertega tukkuma jäänud. Veerand tunnikest põõnasin enne kui inkvisitsioon hakkas kombitsatega silmi välja rebima.

Lapsele otsa vaadetes oli selge: magamisest miskit välja ei tule. Lohistasin end resigneerunult diivanile, et vähehaaval täiele teadvusele tulla. Tõin külmikust tüki liha ja järasin seda tuimalt enda ette vahtides. Plika askeldas oma voodikoti juures. Lähemal uurimisel jäi silma, et närib plastikust voodijala otsi. Oi pagan, ärkasin mõtteist, pole ju lapsele süüa andnud. Kuidas ma nüüd seletan emale, et tütar näris sel ajal voodijalgu kui mina lihaga maiustasin. Oot aga mida ma annan, kotis tuhlates ei leidnud miskit peale Eestist pärit smuuti kotikese. Seda märgates jäi voodijalgade manustamine poole ampsu pealt katki ja plika tormas ummisjalu rõõmsa kisaga minu poole. Andsin kätte aga peagi selgus, et korgist ei tule miskit. Nuputasin kuidas seda avada kuni plika näitas ette tehes keeravaid liigutusi. No muidugi, tegin tervele inseneride ametile häbi oma asjatundmatusega. Smuuti pihus tõstsin tegelase tooli ja proovisin mõelda, mis oleks turvaline kaheaastasele sisse sööta. Hommikusöögi krõbinad ja jogurt oli otsus. Selgus, otse kümnesse, kas nälja või maitse pärast ei oska öelda.

Postitantsuks on tütarlapsel annet 😊
Näha ka lauanurgale kleebitud vilditükk.

Jogurtit andsin ise jaopärast lusikaga vältimaks suuremat lögastamist. Pizzatükki pakkusin ka, tüdruk näkitses veidi aga lasi peos hooletult madalale nii, et Koko krabas selle endale. Suuremat paanikat ei tekkinud, küllap teise päeva liisunud tainas polnud eriti maitsev. Esimene nälg kustutatud ronis laps toolilt maha ja hakkas köögis koertega võidu ringi tatsama. Märkasin õudusega kui teravad on napilt peast kõrgemad lauanurgad. Tõin kiirelt toolijalgade alla käivad kleepvilditükid ja muutsin köögi lapsele veidi ohutumaks. Vahepeal oli pisipreili avastastanud, et meie köögilaua kroomterasest jalg sobib ideaalselt postitantsu treenimiseks. Poose ja tiire vaadates jäi mulje, et sel alal on tütarlapsel annet. Ei tea siiski kas julgen emale ette kanda tütre salahobist mida too võõraste onude juures harjutamas käib 😜

Kui lootsin, et mul võrreldes kaasaga veidi lihtsam päev siis eksisin rängalt. Füüsiliselt tõepoolest polnud midagi aga vaimne pinge väsitas, kuna pead pidevalt tähelepanelik olema. Täiesti mõistetamatu kuidas kaasa väidab, et tööl liiga palju stressi ja pinget, lapsehoidmine täielik puhkus selle kõrval. Minul igatahes vastupidi. Oleks veel oma laps aga kellegi teise omaga kipun üle muretsema. No sama kui sõidad sõbra autoga, enda omale tuleb kriim peale – vannud korra ja tühja kah, võõrast proovid hoida nagu sitta pilpa peal. Kas teistel ka sihuke kiiks või olen ainult mina selline, kes alles viimases hädas tuttavate asju küsib kasutada ja siis ka proovib tingimata tagastada paremas olukorras kui ise sain. Igatahes saabus kaasa koos jaapanlastega tagasi ja võttis minult lapsekoorma üle. Midagi olin ma ilmselt ka õieti teinud, sest kogu seitsme tunni jooksul tuli üks pisar ja seegi jäi poole põse peale pidama. Lõpuks tuli tirts ise minu juurde ja kallistas ning oli hiljem kui juba trenni läksin kaasalt onu järgi küsinud.

Lapse hoidmisega saan hakkama, paraku pole isase geenides pidevat hoolitsemise ja nunnutamise vajadust. Kui vaja teen jälle aga eelistan siiski arvuti taga mängida või isegi aias tööd teha: külm õlu ühes ja oksakäärid teises käes.