Jaapani külalised saabusid.

Tütre Jaapani Karate külalised

Jaapanlased pidid tulema reede pealelõunal kuid Tokyos oli taifuun, lend lükati rohkem kui päeva jagu edasi. Esimesel momendil tundus õige jama, aga tegelikult kulus just üks päev marjaks ära, et tubades viimast lihvi anda. Elamine sai nii korda kui pole aastaid olnud, mõnus kohe. Mitte ei saa aru miks niisama ei viitsi korda majas hoida, ainult siis kui sund peal. Eks ta mugavuse asi ole ja niipea kui ühe asja jätad laokile jääb teine ja kolmas, varsti pole mõtet midagi oma kohale panna. Taolises korralageduses pole võimalik ka normaalselt tolmu pühkida. Kaasa muretses tolmuvõtmise roboti, ainuüksi selle edukaks töötamiseks peab vähemalt põrand kolist tühi olema. Magamisasemed sai külalistele kombineerida nii, et üks võttis koha sisse all lapsehoidja- või noh viimased viisteist aastat külalistetoas, teisele madrats dojo põrandale. Õues muru niidetud ja kuivanud lehed ning allapudenenud kiwid ära pühitud. Linnud saadananahad olid söönud metsikuid tumedaid viinamarju ja “tindise“ musta sitaga toolid ära märgistanud. Lasin voolikuga suurema kõntsa maha.

Lennuk oli juba maandunud kui hüppasin veel kiirelt dushi alla, lõpuks korjasin nad alles poole üheksa ajal lennuväljalt üles. Seega laupäev maha kantud, õnneks said tagasilennu piletit päeva võrra edasi lükata. Õige kiirelt selgus ka keeleoskus, suurem osa minu erutatud vadistamisest läks tühja. Tüdruk pursib inglist aga karate kuuenda dani musta vöö omanikust isa oskab maailma universaalsuhtluskeelt vähem kui mina jaapani keelt. Viisaka inimesena noogutas ja naeris kaasa omaarust õiges kohas. Kangesti tahaks lobiseda, kuid pidevalt tütart tõlkima appi kutsuda on suht tülikas. Koerad võtsid peale esialgset urinat ja haukumist idamaalased üllatavalt kiirelt omaks, Koko tuli nuusutas tüdruku üle ja kui too diivanile istus ronis kõrvale ning pani plika suureks rõõmuks oma pea talle sülle. Sushi võõrastas veidi rohkem kuid nähes, et Koko sai hea käitumise eest tasustatud, otsustas oma rassistlikud põhimõtted maksatüki eest odavalt maha müüa.

Hoidsime külalisi tunnike ülal, jõime isaga mõned õlled, naised luristasid teed. Kahjuks ei aidanud ka alkohol Kyotoku't paremini inglise ega mind jaapani keele mõistmisel. Koukisin välja oma jaapanikeele moblarakenduse, paraku polnud sellest suurt abi. Käte, jalgade ja Google tõlkega sai siiski olulisem info vahetatud. Selgitasime järgmise päeva kava ja uurisime, kas neil miskeid erisoove. Ainsaks osutus momendil magama minemine. Mõni ime, 13 tunnise lennu jooksul olid vaid paar tundi tukkunud ja kella kümneks pea 36 tundi ülal olnud kui eelnimetatu välja arvata. Täpselt poolepäevasest ajavahest ei maksa rääkidagi, samas oleks neil ilma hullu väsimuseta õige keeruline kell kümme hommikul magama keerata. Esimene mulje oli tore, inimesed nagu kõik teised, kahju vaid et suhtlemisvõimalus nii piiratud.