CNE ja mänguritool

Kyotoku, Yuuka ja mina, tagaplaanil "põhiatraktsioonid"
Gaming Garage ja Craft Beer Garden

Öösel nägin vastikut und: olime oma maja maha müünud ja samasse piirkonda kuid suure tee äärde uue ostnud. Imestasin, miks kurat küll me enne vaatamaski ei käinud, igavene suur, vana ja lagunenud lobudik. Hakkasin nuputama igasugu võimalusi kuidas saaks tehingul alt ära hüpata. Aeglase ärkamise käigus sai vähehaaval selgeks, et tegu vaid unega - milline kergendus. Pea oli kas vähesest õhust (koer ukse kinni lükanud) või halvast unest paks ja nõudis hommikust kofeiiniannust. Panin kohvi peale, kaasa hakkas pannkooke küpsetama. Külalised tulid kingikottidega üles, tütar sai mitu paksu mangaraamatut, kaasa mingi jaapanipärase daamikotikese ja mina laheda pidzhaama. Hommikusöögi käigus selgus, et keegi peale minu kohvi ei joo, pole hullu väänasin kannutäie nahka, pea lõi laksuga selgeks ja ärksaks.

Tütar pidi kella kümneks AMD esindajana Virtuaal Reaalsus programmide osakonnas tööpostil olema. Viskasin ta autoga ära, sest ülejäänud seltskonnal kulus ettevalmistusteks rohkem aega.

E-spordi võistlused täies hoos

Algul oli plaanis metrooga minna aga leidsime, et mugavam ja oluliselt kiirem on autoga, samas ka mitte palju kallim vaatamata soolasele parkimistasule. Tee peal sai läbi niiske sumu Toronto kesklinna pilvelõhkujate ja teletorni vaadet imetleda. Kohe hommikul kohale minek oli hea mõte, rahvast vähe ja ilm suhteliselt jahe. Esiteks suundusimegi Gaming Garaazhi, kus toimus suur E-spordi võistlus ja igasugu uute riist- ning tarkvara produktide esitlemine. Mängisin paari paugutamismängu nii HTC kui Oculuse VR komplektidega. Oculuse oma sobis kuidagi paremini, käes hoitavate pultide nuppude paigutus minule mugavam ja intuitiivsem.

Vahepeal käisime koos söömas, rahvas tellis Canada rahvustoidu Poutini – rasvased praekartulid paksu sousti ja sulanud juustuga kõige otsas – ehtne kolesteroolipomm. Ülikoolis toidutehnoloogiat õppiv Yuuka nautis täiega ja tegi pilti, loodetavasti ei hakka Jaapanis sihukest üliebatervislikku kraami promoma. Mina võtsin õlle endale ja teise Kyotoku'le ehkki süda värises hinda nähes. 20CAD eest võiks kodus kümme samasugust pudelit hinge alla panna. Kui teised suundusid shoppama, läksin tagasi mängu garaazhi. Mängurite seljataga kiibitsedes ja vahepeal ise sekka lüües jõudsin mängutoolide firma juurde, kes pakkus oma tooteid show allahindlusega.

Istusin naljapärast paaris toolis, üks osutus õige mugavaks. Müügimees hiilis ligi ning näitas seda ja teist funktsiooni. Selgus, et lisaks äärmiselt mõnusale ergonoomikale on ka hulk reguleerimisvõimalusi. Kui kole väsinud, kallutad sujuvalt magamisasendisse ja tukastad vahepeal. Mõeldud oli ka vanamemmedest mänguritele – tooli võimalik kiiktoolina kasutada :) Istmekate pidada olema sama (PVC “Leather“), mida firma kasutab Mercedese AMG autodele istmeid ehitades. Tühja sellest müügijutust, aga hullult mugav oli küll, tundus andvat silmad ette mu 20 aastat vanale IKEA lösutamistoolile. Hiirematt ja tasuta kojutoomine pidid kah kaasa tulema.

Võtsin tüübilt visiitkaardi ning helistasin kaasale küsides kas too tahab elu lihtsaks teha ostes mulle kombineeritud sünna ja jõulukingi juba augustikuus. Sellisele pakkumisele ei suutnud isegi kainelt kalkuleeriv naine vastu seista, eriti kui oli ise tooli proovinud. Nii lasigi oma krediitkaardilt rahuloleva ohkega papi maha kerida. Teadagi, võib nüüd esitada mingi kallimat sorti soovi millest mul võimatu ära öelda 😜 Eelkingitusena anti suuremõõduline hiirematt kaenlasse. Vana on veel päris asjalik, aga tasuta kaupa ma tagasi lükkama ka ei hakka. 300 CAD ehk 200EUR sihukese tooli eest pole üldsegi paha, eriti kui arvestada, millist rahulolu omanikule pakub 😉

Kassi suurus pole fotoshopitud

Kõmpisime oma Jaapani külalistega veel tunnikese ringi, nemadki said veidi shopata ja paar asja osta. Kassinäitus jäi tee peale, muljetavaldavaim oli ennenägematult suur nurrumootor. Seda ilvesest mitte palju pisema kiisu tõugu kutsutakse Maine Coon. Elukas pidavat kasvama kuni 8 kiloseks, 40 senti kõrgeks ja meeter kakskümmend pikaks, viimane mõõt kattub juba ilvesega ehkki kaks esimest jäävad kõvasti alla. Iseloomult olevat tegu väga sõbraliku ja targa kassiga. Loom nägi äge välja aga meie koerad saaks sihukese uue pereliikme ilmumisel südari, nii et jääb kahjuks ära. Teiseks ägedaks väljapanekuks oli muinasjuttude ja legendide teemaline idamaade valgusshow, kust rahvas pideva vooluna läbi jalutas.

Odysseuse reisid, Kükloobid ja Atlas

Poole viieks oli jaapanlastel aur väljas. Sõitsime koju, puhkasime veidi, istusime teleka ette Jaapani multikat vaatama ja tellisime pizza. Idamaalaste jaoks oli tegu vaid filmides nähtud eksootikaga, mida jäädvustati lausa peegelkaameraga ja käidi häbelikult juurde võtmas. Jaapanis olevat ka pizzat kuid “ehtne“ ikka palju parem. Ju vist sama lugu mis sushi puhul, mujal maailmas ju pakutakse, aga Jaapanis on hoopis teise maitsega. Pakkusin mehele vahelduseks Pilsner Urquelli. Tüüp maigutas, laksutas keelt ja teatas, et ei taha küll Canadat solvata aga see olevat parem kui Molson Canadian. Ei maksa arvata, et Nihoni elanikud aru ei saaks mis tõeliselt hea õlu. Magustoiduks kollane melon, mis neil kohapeal kallis, kuid mida hindavad. Juba üheksa ajal kobisid magama, et järgmise päeva Niagara kose külastuseks traksis olla.