Sunday, October 27, 2019

Tänak - Järveoja WRC Maailmameistrid!!!

Ega ei oska suurt midagi pealkirjale lisada. Ajalooline moment, järjekordselt on Eesti võimsalt maailmakaardil esile tõstetud. PALJU ÕNNE!!! All WRC lühikokkuvõte Tänaku hooajast.

Thursday, October 24, 2019

Canada valimised pildis ja numbrites

Erakondade toetus geograafiliselt
Värvid samad mis alloleval graafikul
Meil olid siin esmaspäeval üleriiklikud valimised, mille tulemusel jäid Liberaalid võimule kuid mitte enam ainuvõimule nagu seni. Peavad moodustama kas koalitsiooni või siis vähemusvalitsuse. Seoses valimissüsteemiga ei kajasta tulemused just kõige täpsemini valijate tahet. Ehkki Konservatiivide poolt hääletas veidi rohkem kodanikke said seoses valimisringkondade paigutuse ja süsteemi "võitja võtab kõik" tõttu Liberaalid oluliselt rohkem parlamendikohti. Torontos küll oli liberite võit suur, eks oma panuse andsid pikalt võimul olnud konservatiividest vennad Fordid. Infoks, et New Democrats on vasakpoolne tööpartei ja Peoples Party parempopulistlik. Ülejäänute poliitikat iseloomustab nende nimi piisavalt hästi. Ühiskond on rohkem polariseerunud nagu üle maailma. Albertas lõid uuesti lõkkele eraldumisjutud, mis tavaliselt Quebecki teema. Läänes on suured nafta ja muude loodusvarade varud, milleks jagada teistega ja pealegi veel maksta ebapopulaarset ja järjest tõusvat "süsinikumaksu", mis bensu hinnale märgatavalt otsa kerib. Mida kaugemal pealinnast asuvad, seda vähem rahvale Ottawa ülbikud meeldivad.

Valimistulemused toetusprotsentides, absoluutarvudes ja parlamendis esindatuses

Tuesday, October 22, 2019

Tehtud: 10K alla 50 minuti. No ja valimised ka meil ;)

Valimised Canada moodi
Polegi vaja alguses hoiatada, sest vaevalt need lugejad postitust lahti klikivad, kes minu jooksmise vastu huvi ei tunne. Ausalt öeldes, ega ennastki teiste mingid suvalisel tasemel sportlikud saavutused põnevusest hüppama ei pane. Iseasi kui tegelen sama alaga. Näiteks karate võistlusi või mäesuusatamist ikka vaatan juutuubist. Paraku on jooksmine vaatemänguliselt nii igav, et seda küll ei vaata. Paari enam-vähem samal tasemel tavakodaniku jooksu või muud spordiblogi jälgin, eriti kui need hästi kirjutatud, mitte lihtsalt kuivalt numbreid ette lugevad. Sai siin äsja blogistatud, et see aasta tahaks 10K alla 50 mintsi joosta, temperatuurilt mõnusa hooaja lõppemise tõttu muid eesmärke ei seadnud.

Laupäeval jooksin ladna 5km, eile tegin kaasaga seitse kilti kepikõndi selle sõna otseses mõttes, isegi kepid olid kaasas😊 Seega peaks organism olema välja puhanud. Hommikul tütrel kurk sutsu valus, ei tulnud jooksma. Soojenduseks jalutasin koeri ja käisin valimas, häbenemata hääletasin liberaalide poolt, sest paremaid momendil pole. See seltskond on küll ülevoolavalt pehmode partei aga mida sa hädaga ära teed. Oleks võinud ju valimata jätta nagu seni kõik korrad siinmaal, tahtsin siiski näha kuidas arengumaades valimisprotsess toimib. Naera herneks, aga ongi paberilipakaga, millele parteide kandidaatide nimed peale trükitud. Ühe taha teed risti, voldid paberi kokku ja viskad kasti. Ei saanud torkamata jätta, et arenenud riikides käib valimine üle interneti😏 Seepeale kostis kasti juures vahti pidav tüüp mornilt: kahjuks on Canada tehnoloogiavallas suht mahajäänud😕

Soe sees viskasin õhukese jope tuppa, panin kella ja mobla käima ning lippama. Ilm igati hea: 11 soojakraadi ja vahelduv pilvitus, tuult polnud. Otsustasin sõltuvalt enesetundest hakata suruma või mitte. Seni on alati esimesed kaks kilti soojenduse nahka läinud, jooksin neid liiga aeglaselt, nüüd üritasin natu kiiremini alustada. Google andis aegu iga poole kildi tagant, mis näitasid et tempo päris hea ehkki esimesel kildil kaotasin 10 sekundit ja teisel veel kaks. Kolmas läks allamäge, keerasin kiirust juurde, võtsin kõik ilusti tagasi ja läksin 8 sekundiga plussi (või miinusesse, kuidas võtta). Tempot oli raskem hoida kui aeglasemalt alustades, kuid edaspidi iga kildi aeg alla 5 minuti. Napilt isegi seitsmes, mis oma tõusudega kõige raskem. Samas teadsin, et pulsikell mõõdab distantsi lühemana, kellanäidu saamiseks alla 50 minuti pean google mapiga võrreldes vähemalt minutise varu saavutama.

10K kilomeetrite vaheajad
10K statistika
Viimased kolm kilti vajutasin silm punnis peas, Google järgi sai kümme kilti täis 46:54, järelikult olen ilusti graafikus. Kell vibreeris umbes kaks minti hiljem andmaks märku 10 kildi täitumisest Huawei GPS mõõtmise järgi. Aeglustasin, jäin seisma, pusisin paar sekundit kella kinnivajutamisel - lõpptulemusena läbisin 10K pulsikella järgi 48:10. Päris kutuks võttis, varu suurt ei jäänud, tempo hinnanguliselt 95-98% minu praegusest jaksust. Kilomeetriaegasid vaadates oli hea jooks - suht ühtlane kiirus, eriti kui tõususid arvesse võtta. Algus sutsu aeglasem, ega sealtki suurt miskit lisada pole kui pulsisagedust vaadata. Kohe esimese kildi lõpuks lõi sageduse üles, peale teist kilti hakkas tasapisi langema - keskmine kujunes 166, mis täitsa normaalne selle pingutuse kohta.

16Oct 5K pulsisagedus endise
MaxPulss=177'ga
Tänane 10K pulsisagedus
korrigeeritud MaxPulss=190'ga
 
Pulsisageduse numbreid olen pidanud veelkord korrigeerima ülespoole. Sai lugeda hulka artikleid sel teemal, kokkuvõttes vihjasid mitu erinevat näitajat, et minu maksimaalne on 190 ringis. Rusikareegli 220-vanus järgi vastab 190 kolmekümne aastase mehe südamele - igati äge ju. Lõpliku kinnituse sain kui ühe 5 kildi jooksu
Sinine joon GPS märgitud ja "õgvendatud"
Roheline vasakpoolne tegelik jooksurada
puhul ka kell selle numbri ära mõõtis. Teine oluline number "anaerobic treshold" on tase millel inimene võimeline suure pingutusega tempot hoidma - enamasti 85 - 90% vahel maksimaalsest. Mõõdetakse pooletunnise täistempos jooksuga võttes viimase 20 minuti pulsi keskmise. Mitu 5 kildi jooksu ja praegune 10K andsid keskmiseks 166, mis on 87.5% 190'st, 16 oktoobri viie kildi jooksu keskmine lausa 172 ehk 90% 190'st. Seega pigem on maksimaalne mõni number kõrgemgi kuna tegu kogu distantsi keskmiste, mitte viimase 20 minutiga ja madalam algus tõmbab keskmise numbrit sutsu alla.

See ei tähenda, et jooksupapud varna riputaks, ehkki äpp käskis 72 tundi puhkust võtta. Pigem pean uusi jooksujalatseid vaatama hakkama. Praegused hullult mugavad ja jala järgi sisse joostud aga kipuvad iga päevaga üha rohkem ventilatsiooni pakkuma ehk siis lagunema.

Sunday, October 20, 2019

Lödipükslusest, spordist ja elust.

Lugesin mõnda aega tagasi Pahvi "Viimane aeg peatada lödipüksluse pealetung" ja noogutasin kohati (sport, õppe ja töödistsipliin) kaasa. Pool jutust paraku naiivne ja läbimõtlematu, millega ei saa nõustuda. Täna jäi silma Maikalu "Sunduslikust võistlemisest koolis", mis provotseeris arvamust avaldama. Aga enne annan lühida infi ka enda kohta, et ei jääks muljet nagu minu näol oleks tegemist hullu sporditalendiga. Lapsepõlvest mäletan selgelt momenti kui tahtsin hirmsasti Tartus isaga kaasa suusatama minna. Ta väitis, et ei saa, sest viie aastane laps ei jõua kümmet kilti läbi sõita. Minu nõudmise peale läksime Tähtvere parki proovima. Distantsi kohta suurt ei mäleta muud kui asjaolu, et isa oli üllatunud kui pika maa jaksasin hambad ristis läbi sõita. Meeldejäävaim on siiski esimene läbikukkumine spordis. Nimelt oli vaja ületada mingi lai kraav, milleks tuli vallilt liugu alla lasta. Muidugi kukkusin aga ronisin kiirelt tagasi, et uuesti proovida. Ei mäleta mitu korda sai uuesti proovitud, isal igatahes hakkas külm ja pidime koju minema ilma, et oleksin suutnud ainsamat korda püsti jääda. Isa lohutas mõistmata, et tegu oli viha mitte haletsuspisaratega. Suusatama muidugi kaasa ei saanud.

Isa näol tegu Eesti ja isegi NL tasemel sportlasega, kes õige pikalt koondises olnud. Eks lootis järeltulijat, paraku polnud mul viitsimist ega ilmselt piisavat talenti, et kõrgele tõusta. Ega ma kooliski spordis hiilanud, ehkki sai veidike kergejõustiku trennis käia. Esikolmikusse klassis pole kunagi mingil alal tulnud. Meil olid ka tulemused seinal, vaadati ikka esimesi, tagumised kedagi (peale nende endi) ei huvitanud. Piinlikuim moment oli põhikoolis kui rööbaspuudel ei jaksanud end põhiasendis hoida, jällegi vihaga tegin kodus lisaks kuni vähemalt põhiharjutustega hätta ei jäänud. Noorena oli palju muid põnevaid tegevusi, isa kurvastuseks pöörasin spordile vaid nii palju tähelepanu, et päris äpu ei olnud. Kokkuvõttes tuleb tunnistada: eks ma olin paras lödipüks mugavuslane, aga vähemalt hädaolukorras õppisin end kokku võtma. Ebaõnnestumised olid pigem edasiviivaks jõuks.

Peale kooliaega olin aastakümneid tugitoolisportlane. Natuke sai oma lõbuks harrastada matkamist, mäesuusatamist ja ratta või kanuusõite, enamasti tasemel et higiseks ei läheks. Esimest korda läksin uuesti trenni pealt 40'sena koos lastega karatesse. Algus oli raske, aga pooleli ei saanud jätta, sest olin meie kõigi eest aastamaksu tasunud. Paar kuud ikka veremaitse kurgus ja seda mitte lõhkisest mokast vaid hapnikupuudusest, vähehaaval siiski hakkasin harjuma. Aasta lõpus maksin hea meelega järgmise aasta eest. Poleks kunagi uskunud, et higiseks ajav füüsiline pingutus mõnus on. Septembris kandsin klubile üle 15'da aastamaksu nii enda kui nüüd juba täiskasvanud laste eest. Kuna karates saan käia vaid korra nädalas hakkasin kevadest jooksmisega tegelema (millest vasikavaimustuses viimasel ajal iga teine postitus) ja kokkuvõttes tundub, et olen pea elu parimas füüsilises vormis. Kui mitte muidu siis ainuüksi enesetunde ja tervise pärast tasub sporti teha.

Seega vaatamata asjaolule, et kooliajal kuulusin keskmike hulka leian, et spordivõistluste korraldamine ja edetabelite riputamine on olulised. Artikli väitel ei tohi spordipäevade tulemusi tänapäeval nimeliselt avaldada, õiguskantsleri ütluse järgi olevat selline seadus. Mida kuradit, siis ei tohiks ju avaldada nimeliselt ka õppe või laulukonkursside tulemusi või parimaid kunstitöid - äkki teised lapsed saavad psühhotrauma. Minge pekki, nii kasvatame selliste inimeste ühiskonna, mis esimeste raskustega kokku puutudes kokku kukub. Psühholoog räägib, et peaks kasvatama ühistööle keskenduvat ühiskonda. Nõus, kus mujal kui võidu nimel pingutavas spordivõistkonnas on parim kambavaim. Sama võib öelda töökollektiivide ühisprojektide kohta, kus tähtaja nimel pingutatakse. Tüüp, kes on harjunud kergelt läbi vedama ei viitsi pingutada, mõni ime kui edaspidi elus ja tööl raskeks läheb.

Ühistööd ei kasvatata nii, et varjatakse tulemusi, sisuliselt kõiki võrdseteks kuulutades. Nii kasvatatakse ebaõigluse tunnet ja ükskõiksust, milleks pingutada kui seda ei arvestata. See oli vana NL ideoloogia, lõppkokkuvõttes olid kõik võrdselt vaesed. Reaalses elus on võitjad ja kaotajad, mida varem lapsed õpivad selle faktiga toime tulema, seda lihtsam hiljem elus. Ei maksa unustada, et kaotustest õpid palju rohkem kui kergetest võitudest - keegi ei võida alati! Kõik meie kunagised ja preagused sporditipud on sadu kordi kaotanud enne kui mõni võit tuli. Mäletate kuidas Tänak eelmisel aastal peale katkestamist pikali lamas, praegu võitleb MM tiitli pärast. Olen kindel, et kui ebaõnne (mingi muu asi enam ei saa takistada) pärast ka peaks see aasta ilma jääma proovib järgmisel uuesti ja vihasemalt kui kunagi varem! Eriline tunnustus Hawaii triatloni läbinud Raivo E Tammele, kes näitas, et tahtmise korral suudab inimene pea võimatut saavutada.

Psühholoog peaks teadma, et koolikiusamise põhjus ei ole ühel või teisel alal viimaste hulgas olemine. Sellel probleemil on hoopis laiem taust, mis sealhulgas seotud nii kiusaja kui kiusatava isikuomaduste ja halva õnnega. Küll on neid koolipoisse/tüdrukuid, kes õppimises või spordis viimaste hulgas aga hoopiski ise kiusajad. Oma tütarde näitel julgen väita, et sport aitas mõlemaid, eriti nooremat, kes pisemana väga tagasihoidlik ja tasane oli. Ta ise rääkis hiljem, kuidas karates tundis esimest korda, et pingutamine toob edu. Lisaks arendas sport enda eest seismise oskust ja esinemisjulgust. Ehkki karate puhul tegu äärmiselt individuaalse alaga siis võistkonna kambavaim annab super ühtekuuluvustunde! Enne rääkisin võitjatest ja kaotajatest, olümpiasüsteemis võisteldes on vaid üks võitja, kõik ülejäänud varem või hiljem kaotajad. Kas nad langevad sellest masendusse, sugugi mitte, hoopiski saavad innustust rohkem treenida. Kaotusi analüüsitakse palju rohkem kui võite, oluline on näha oma vigasid, et osata neid edaspidi minimiseerida või vältida.

Kokkuvõttes leian, et igasugune võistlemine nii spordis, õppimises, kunstis kui ka tööl on kasulik ja arendav nii lastele kui täiskasvanutele. Võitude üle tuleb rõõmustada ja kaotustest õppida mitte neid põdeda.

Thursday, October 17, 2019

Leidsin keldrist laiba

P.S. Fotosid esteetilistel kaalutlustel sellest postitusest ei leia😨

Veidi vara nagu Halloweeni teemat üles võtta aga las olla. Esimesed vihjed, et miskit valesti, andis mu nina. Meil nimelt on juba mõnda aega kass, kes nagu uudishimulik loom ikka, üritab maja kõiki soppe tundma õppida. Pole teda põhimõtteliselt alla korrusele lasknud, sest üks eelmine kiisu mingil arusaamatul põhjusel jättis vahel minu "mancave" ehk eesti keeli "ürgmehekoopasse" suveniire. Tegelt kutsun seda ruumi sõltuvalt publikust töö või mänguruumiks, teadagi et töö ja mäng käivad käsikäes. Maskirovka mõttes on siin seal ka mõni tööriist seinale riputatud😋 Igatahes häiris mind sihuke käitumine, mistõttu üritasime trepikoja ust kinni hoida. Aga nagu elus ikka, inimene on ekslik ja vahel kiirustades jätab ukse lahti. Kokkuvõttes oleme vähemalt kord nädalas pidanud kassi allkorrusel püüdmas käima.

Nii kuu aega tagasi hakkasin kahtlustama, et elukas on kuhugi julga jätnud. Kerget ebameeldivat hõngu oli tunda. Kurtsin kassiomanikele, kes kõik käisid nuusutamas ja kinnitasid ühehäälselt: pole mingit haisu - mu mänguruum lõhnab kui kevadine lilleaas. Mürgiselt märkisin lapsepõlve mälestusi meenutades: kevadel just sulavadki talvised junnid välja ja hakkavad talve jooksul säilinud lenduvaid orgaanilisi ühendeid ehk maakeeli vedela sita haisu levitama. Teadsin ennegi milline müstiline jõud on enesesisendusel, paraku mida edasi seda rohkem veendusin mingit sorti reaalse mitte virtuaalse haisuallika eksistentsis.

Süüdistasin kassi, sest lisaks kõigele muule hakkas ta üles näitama järjest teravamat huvi allkorruse vastu üldiselt ja minu ruumi vastu eriliselt. Nädalavahetusel lülitasime lõpuks soojamajanduse peale mistõttu oli vaja ka puhuri filtrid vahetada ja veidi töö ja mänguruumis koristada. Otsustasin haisuallika lõpuks üles otsida ja likvideerida, tegelt ähvardasin naise padja peale panna, sest too kinnitas endiselt igasuguse paha lõhna puudumist. Haisu oli selgelt tunda, paraku ei leidnud miskit kahtlast ei laudade ega boileri alt, samuti mitte küttesüsteemi tagant. Muud ei jäänud üle kui harrastada nina abil seda tuntud laste peitusemängu: kuum, jahe, külm, palav ... 

Kümmekonna minutiga oli "kuum" tsoon lokaliseeritud. Kummalisel kombel osutus eriti "palavaks" piirkond elektri kaitsmekapi juures. Raske ette kujutada, et kass sihukese koha sittumiseks välja valinud. Äkki sai särtsaka, ja lõi ehmatusest kõhu lahti: pakkus mu inseneri aju abivalmilt loogilist seletust. Uuri mis sa uurid, aga haisuallikat ei paista kuskilt, ehkki hais ise kipub juba lämmatama. Ja siis märkasin vana "humaanset" hiirelõksu, mis aastaid tühjalt elektrikapi peal seisnud. Oh kurat, seekord oli ta vastupidiselt disainile töötanud eriliselt ebahumaanselt, vaene näriline suri ilmselt lihtsalt nälga. Mida kuradit ta sinna otsis, teab vaid ohver ise. See hiir polnud koolis piisavalt tähelepanelik, tuntud tõetera "Uudishimu tappis kassi" mittetundmine läks kalliks maksma.

Hiirt siiski kaasa padjale ei viinud. Seda mitte niivõrd humaansetel kaalutlustel kuivõrd seoses asjaoluga, et magan ka ise samas toas ja närilise lagunemisstaadium oli nii kaugele arenenud, et ka kõike näinud kohtueksperdid võinuks minestada. Hiire viskasin koos lõksuga minema. Allkorrusel jälle õhk puhas aga kass näitab ikka keskmisest suuremat huvi selle piirkonna vastu. Äkki on seal kusagil mõni närilise elus suguvend. Ehk peakski siberi metskassi alla laskma, siberlased ju teada tuntud kütid.

Tuesday, October 15, 2019

Jooksunumbritest


Jooksmist pole ma vahepeal maha jätnud, kaugel sellest. Küll olen olnud sunnitud korrigeerima mõningaid numbreid, mis sai suure hurraaga välja hõigatud. Alustame eilsest pühapäevast kui tütar kopsis kaheksa ajal magamistoa uksele: kas tulen jooksma. Peale mõningast viivitamist ajasin end tahtejõu pingutusega soojast voodist välja ning läksin allkorruse dojosse soojendust tegema. Käte ja kõhulihaste harjutustega saame naha piisavalt palavaks, et 7 soojakraadi on täiesti mõnus temperatuur lühikeste pükste ja õhukese fleecega jooksmiseks. Vabadel päevadel võtame tavaliselt sutsu pikema otsa, seekord 7.2 km. Sörkisime distantsi rahulikult läbi, oktoobrikuu päikese käes hakkas isegi palav, samas jõe orus puude varjus päris jahe. Koju jõudes jalgades hea tunne, otsustasin joosta tempoga ühe kiire 2.6 kildise ringi lisaks. Sai algusest peale korralikult suruda, tegingi uue rekordi. Google Fit näitas täpselt 11:00, Huawei 10:59 ajaks. Paraku kilomeetri keskmine vaid 4:10 ja 4:18, sest mõõdetud distantsid vastavalt 2.63km ja 2.55km.

Google Fiti 13Oct ja ...
... 04 Oct mõõdetud andmed samal rajal
Neid kilomeetri aegu ei saa päriselt uskuda, GPS mõõtmistäpsus pole just perfektne. Samal distantsil septembris üle-eelmist rekordit 11:19 joostes andis Google mulle kilomeetri ajaks 4:25. Kümne päeva eest tuli kilomeetri aeg 4:00 mille suure rõõmuga välja hõiskasin. Pärast märkasin, et aeg 7 sekundit pikem 11:26 ja distantsi pikkuseks mõõdetud 2.82km, mis ilmselgelt tõele ei vastanud. Eelmise tippaja 11:10 samal distantsil jooksin neljapäeval, jällegi kilomeetri aeg 4:00 aga distants 2.79km. Kaardil mõõdetu, mida usaldan on 2.6 km. Paarikümne meetrine erinevus arusaadav ja seletatav siin seal kergete raja korrektuuridega, paarisaja meetrine vahe 2.6km peal kindlasti seadme viga. Seega peaks tegelik kilomeetri keskmine olema 4:14m/km. Nelja minutise kilomeetri keskmise saavutamiseks oleks vaja 2.6 km joosta 10:24'ga, mida ei usu praegu suutvat. Ongi tore mingi väljakutse kevadeks jätta.

10K kilomeetri ajad Huawei järgi
Seoses eilse kokku pea 10 kildi jooksu ja teist samapika matkaga olid kepsud hommikul natuke kanged. Kaalusin veidi kas üldse jooksma minna, aga ilm nii ilus, et ei raatsinud toas kükitada. Tütar ei viitsinud seekord, teen siis rahuliku viiekildise. Alguse võtsin väga lebolt, teeotsal kus oleks pidanud kodupoole tagasi keerama otsustasin edasi uhada. Kes teab palju selliseid ilusaid ilmu jagub, et kümmet kilti see aasta "ametlikult" alla 50 minuti joosta. Olin küll esimese kahe kildiga kõvasti aega kaotanud aga loodetavasti teen selle tasapisi tagasi. Kolmas kilt läks pealegi kergelt allamäge. Google Fit informeeris mind halastamatult kilomeetri aegadest ja ehkki vahepeal võtsin kenasti defitsiiti tagasi siis neljanda, kuuenda ja kaheksanda kilomeetri tõusudel andsin sekundeid tagasi. Üheksanda kilomeetri vaheaeg andis mõista, et vajutades on lootust vähemalt Google Fiti järgi eesmärk saavutada, Huawei põhine ilmselt püüdmatu. Viimasel kildil olid jalad päris rasked, pressisin sügavat hingamist. Fiti 10km tiksus kinni 49:35 peal (4:58m/km) - jess, üks eesmärk saavutatud. Huawei mõõtmise järgi sain veidi hiljem 10 km ajaks 50:18, kuna viimase jupi sprintisin tuli kella ametlik keskmine 5:01m/km.

Huawei 10K jooksu statistika
Google Fit 10K jooksu statistika
Mis seal salata, et sutsu pettunud kuna tühised 18 sekundit jäi puudu. Kainelt mõeldes ei võistle ma ju kellegi muu kui ajaga teadmata sealjuures kui täpselt kumbki GPS mõõdab. Samas on tekkinud põnevusmoment kella vastu võisteldes. Vahepeal tundub et jooksustatistika arengut isegi ägedam vaadata kui arvutimängu KD suhet kus teismelised põhivastasteks😁 Huawei äpp ähvardas, et enne järgmist jooksu pean 72 tundi, ehk siis kolm ööpäeva taastuma. Arvatavasti oleks täna alla 50 mindi jooksnud kui jalgades polnuks eilse päeva kilomeetrite väsimust. Nii 2.5 kildi jooksu rekord kui eriti matka raske kõrgustevahega rada olid lihastes selgelt tunda. Kui see aasta 10 km ka Huaweiga alla 50 mindi teen olen rahul.

Hiljutise 5K - 23:11 jooksu statistika
Tavapäevadel jooksen 5 kilti kas siis terve distantsi ise 5m/km tempos või 2.5km tütrega rahulikult ja 2.6km kiirelt otsa. Üks päev jääb tavaliselt erinevatel põhjustel vahele ja ühe päeva üritan pikema distantsi joosta. Nädalas seega kogun 120-150 km. Sammutihedus paistab mul olevat 168-170 minutis, surudes paar numbrit kõrgem. Tipptegijatel olevat see näitaja 180+, olgem ausad, sinna kategooriasse pole mul asja ega ka isu. Sammu pikkus 120-130cm kusjuures 10 kildi peal 118-119, viiel kildil 125 ringis ja kahepoole kildi kiirel jooksul 130+.

Pulsisagedusega on tekkinud kummaline olukord, tütrega rahulikult joostes on pulss sama mis hiljem kiirelt uhades, vahel isegi kiirem. Tütrega rahulikul 7.2km jooksul 163, lebolt 2.5km peal 155 ja täna 164, täiega 2.6km uhades 160, 10km surudes 162, 5km rekordit joostes 161. Sealjuures enesetunde (ja aegade) järgi esimese kahe juures pingutuse mõttes tegu pigem soendusega, viimase kolme juures üle 90%'se pingutusega. Seega Huawei äpi pulsisagedusel põhinev "pingutuse" mõõtmine on tegelikkusest kaugel. Inseneriloogikat kasutades jääb ainsaks seletuseks hingamise muutus, sest suurema pingutusega (kiiremini joostes) vajab organism rohkem hapnikku. Kui pulss sama siis on ainsaks võimaluseks vere hapnikuga varustatuse oluline tõus, mida jõulisema, sügavama ja veidi tihedama hingamisega ka täheldan. Huvitav mida mu teooriast asjatundjad arvaks.

10K pulsisagedus, Max=184 Keskm=162 
2.5K pulsisagedus, Max=190 Keskm=164
Ülalolevad pulsi diagrammid peaks minu arust panema iga kardioloogi kukalt kratsima. Vasakpoolsel eilse 10 kildi graafik, mille puhul ikka pingutasin (5:01m/km). Parempoolsel tänahommikune tütrega koos kulgemine 2.5km distantsil (6:45m/km). Numbrid 184 ja 190 graafikutel näitavad maksimumpulssi, keskmine oli 10K puhul 161 ja 2.5K puhul 164 - ??? Lisamärkusena, et 190 peaks olema 30 aastase absoluutne maksimum😵 2.5K peal hüppas sagedus korraks kõrgele kuna jooksin kiirelt paarkümmend meetrit tagasi, et maas nähtud välgumihklit üles korjata, hea matkale kaasa võtta - muidugi osutus mittetöötavaks😝

Kokkuvõttes on põhiliseks näitajaks siiski enesetunne. Esiteks ei saa mainimata jätta, et kevadest alates kui hakkasin jooksmisega tegelema pole kordagi haige olnud. Vahepeal paar korda pisikud käisid maad uurimas ja üritasid kurku karedaks või nina märjaks teha aga põgenesid kiiruga. Külmetamist kui sellist ei tunnista, jooksmas käin iga ilmaga ja iga temperatuuriga, joostes ei hakka jahe ka märjana vihma käes. Talveperioodil ehk tuleb veidi modifikatsioone ette võtta, eks näe. Lisaks muidugi kogu päevaks tagatud ergas olemine. Kaalu koha pealt olen saavutanud suht stabiilse 77-78kg. Täna hommikul peale 10km jooksu lausa 75.2 seoses vedeliku kaotusega. Õhtul peale tänupüha prae, paari õlle ja klaasikese veini manustamist kenasti tagasi normis - 77.6kg. Polster kõhul õhemaks kulunud. Lihased ja liigesed normis, täna õhtul küll veidi kanged, homme piirdun ehk tütre 2.5 kildiga.

Sunday, October 13, 2019

Tänupüha matk

Koertega matkarajal
Hommikul sörkisin tütrega vähe pikema seitsmepoole kildise ringi. Kuna jalgades mõnus tunne uhasin üksi 2.6km täie auruga otsa. Täpselt 11 minutiga saavutasin uue rekordi nagu salamisi olin lootnud. Paraku ei kajastunud see Google Fit'i rakenduse kilomeetriajas. Aga sellest ja jooksmisest pikemalt kirjutan eraldi postituses, et mitte tüütada neid, kelle sihuke asi külmaks jätab. Enesetunne oli super, eriti peale dushi all käimist ja hommikukohvi nautimist. Ilm Oktoobri kohta väga ilus: kuueteist soojakraadi päikesepaistega.

Matk ülalt parklast Griffith Ravine raja ringile, tagasiteel Glacier Valley ring lisaks
Teen koertega matka metsas, ega enam pikalt sihukest ilma pole. Naispere eelistas üht suurimat idapoolset ostukeskust väisata, seega võisin rahumeeli paar õlut kosutuseks seljakotti susata. Närimiseks kuivikuid ja powerbare, liiga pikalt polnud plaanis olla. Kaarti vaadates jäi silma üks Bruce Traili rajajupp, mida varem polnud käinud. Hockley Valley suusakeskuse juures olen küll põhjapoole jalutanud mitte aga lõunapoole.

Haruoru serva pidi
Ainus pisike oja teel
Loomad autosse ja teele. Vähem kui tunniga olime parklas, enne matkale asumist lasin loomadel jõekesest janu täis juua, et oleks varu pissimärkide maha jätmiseks. Rada kulges jääaja lõpus paeplatoo kõrvale tekkinud oru nõlva pidi ja osutus äärmiselt liigendatuks. Pidev üles-alla ronimine mööda järske oru kõrvalharusid, eriti keerulistes kohtades hoidsid puunotid poollahtist moreeni kinni. Seoses kuivaga polnud ojakestes vett, koerte janu kustutamiseks kaasa võetud pudel sai kiirelt tühjaks. Õnneks sattusin teed ületades tüüpidele, kes parasjagu veepudeleid korkisid, neil jäi üle, sain kutsadele lisa. Kilomeeter hiljem jõudsime ainsa oja
kaldale, kus põhja peal vesi vulises. Loomad tegid end märjaks ja jõid veel. Koko harrastas oma melistegevust, koukis kive ojapõhjast.

Kuna rada nii raske piirdusin kümne kildiga, tehes mõned haagid kõrvalharudel. Seekord osutus mobla GPS ja rakendus
10.71km'ga täpsemaks, sest suutis kõrgustevahet arvesse võtta. Huawei näitas teepikkuseks 10.04km ehk 7% lühemana. Kogu ulatuses liikusin metsa sees, päikest nägin vaid latvadel. Poole tee peatusel leidsin siiski ühe lagendiku, kus mahakukkunud tüvel istudes lahendasin õlle ja näksisin powerbari. Koerad said vett ning kuivikuid. Mõlemad olid parasjagu väsinud pidevast ronimisest kasutades puhkemomenti kõhuli lebotades.

Põlispuu
Et nagu mis suunas kasvaks😁
Teel nägin üht puravikku, peast käis küll mõte läbi see kaasa võtta, aga ühest perele õhtusööki ei tee ja rohkem ei hakanud silma. Riietus osutus igati parajaks, lühikesed püksid, t-särk õhukese eelmisel päeval ostetud fleecega, jalas sandaalid. Koju sõites kukkusid loomad tagaistmel 10 mindiga ära. Tukastuse peletamiseks kuulasin autos Frederick Forsythi uut haaravat küberturvalisuse ja häkkimise teemalist poliitpõnevikku "The Fox" - Rebane.
Kutsad matkamisest päris "küpsed" 😛

Tänupühadraama

Objektiivsuse mõttes rõhutan, et järgnev postitus on minu vaatevinklist (mis ilmselt kardinaalselt erineb ülejäänud osaliste omast). Nagu kaasale mainisin, minu blog ja sõnavabadus. Ta võib ju oma vaatenurga postitada, õnneks just pani enda blogi lukku nii et iga ludri ei näe, mis ta sellest arvab😜

Nüüd siis tänupühadraama juurde. Sõidame kenasti perega Blue Mountaini suusalaadale nagu traditsiooniks saanud. Hommik algab üsna paljutõotavalt uudistega Eestist, et võimalik soojaõhupuhuri rike osutus hoopiski lähedalasuva suitsuanduri patareitühjenemise häireks. Jaapani söögikohast ei jõuagi läbi, sest auto oli bensust tühi ja tankimise peale kuluva lisaaja tõttu oleks 24 aastane laps kodust läbi sõites jäänud hiljaks oma Pokemoni üritusele. Mis ikka, lasime tal ära käia. Lohutasin end: eks igaühel ole oma kiiks, võiks ju palju hullem olla. Natu ootamatult pigistas noorema võsu poiss-sõber end tagaistmele pere väljasõidule kaasa, tehes nägu, et ei märka mu veits vingus ilmet😕

Just enne linnast välja jõudmist pani üks tüüp minu reaktsioonivõime ja naiste närvid proovile otsustades ootamatult nina eest läbi vasakule pöörata. Kokkupõrke vältimiseks raiusin pidurid blokki, teist korda elus kus ABS'i ka tegelt vaja läks. Kommenteerisin vaid: "kuradi hull"!!! Minu taga olev tüüp polnud nii rahumeelne. Keris maasturi akna alla ja röökis selle venna peale, no too oli verbaalse lõuaka täiega ära teeninud. Poolel teel jäi silma kena sügiseste värvide vaade. Pildistamise eesmärgil pidasin pikemalt mõtlemata kinni saades kaasalt karmilt noomida: ma segavat liiklust. Nojah tervelt kolm masinat pidi selle aja jooksul minust mööda sõitma kui teepervel parkisin. Kui julgesin märkida, et kunsti nimel võiks vahel kannatada pidin järgnevad paarkümmend minutit kuulama loengut teemal: "Naudi hetke ja jäta meelde, kõike pole vaja pildistada". Seda kodaniku käest, kellel endal lisaks moblale ka korralik pegelkaamera kaasas ja kes elu jooksul kümneid kordi rohkem fotosid plõksinud kui mina😲 Et nagu mis mõttes???

Sõidu ajal oli kerge nälg kallale tulnud mistõttu otsustasin kohalikus linnakeses möödaminnes poest paar kroissanti haarata. Kuna enne oli pildistamisest sihuke probleem tekkinud hoidsin targu plaanid enda teada. Kasutades roolisolija privileegi lihtsalt keerasin poe ette. Poleks osanud ette kujutada milline paanika sellisest tühisest manöövrist puhkes. Et mitte ärrituda lülitasin mentaalselt kuuldeaparaadi välja ja parkisin masina. Vanem laps ähvardas: Nemad jätavad mu poodi ja sõidavad edasi. WTF, no sõitke siis, eks jalutan järgi, mis see 10 kilti mehele teeb. Täiskasvanud inimesed, ehk suudavad siiski viis minti kannatada kuni poes ära käin. Selgus: ei suutnud, poest tulles massinat parklas polnud. Mis ikka, tagasi poodi, võtsin lisaks saiakestele kolm õlut ligi. Piinlik oleks tuttavate ees, kui nood loevad lehest, et kõngesin tee peal janusse.

Enne teele asumist nosisin parasjagu pargipingil kosutuseks shokolaadi croissanti kui kaasa helistas ja lubas järgi tulla. Olin suht tusane vastates, et ärgu muretsegu, tunnen teed ja tulen jala järgi. Kui ta ikka küüti pakkus lõin käega, ei viitsinud vaielda, las siis tuleb, hakka tühja pärast tülitsema. Teadnuks vaid millise moraalilugemise endale kaela saan, oleks pigem ilusat ilma ja õllekest nautides jala mäele marssinud. Naiste loogika alusel selgus, et mina olin süüdi ja poodi saiakeste järgi minek olevat hirmus mõtlematu tegu, miks ma ei rääkinud enne. No te oleks ju vastu ajama hakanud. Ega selle peale polnud miskit öelda. Kui varem oleksin enda õigust taga nõudnud siis nüüd vanemast peast olen mõistnud, õigus pole tihtipeale oma hinda väärt. Lihtsam on lõuad pidada ja edasi teenida, piisab kui 
ise tean, et mul on õigus. Pööritasin salamisi silmi ja olin vait. Nüüd mõistan kui keeruline võib olla naiste keskkonnas töötada, jumal tänatud, et meil tööl 90% mehed. Tühised mõttetud asjad puhutakse üles ja osatakse neist suured probleemid tekitada.

Läksin suusavarustuse laadale kraami uudistama sel ajal kui ülejäänud seltskond küla peal pokemone püüdis ja einestas. Sain endale mõnusa vesti ning jooksmiseks sobiva õhukese sooja pikkade käistega dressika. Jooksmisega on mu mõõtmed oluliselt muutunud, igavene äge tavasuuruses L suusaülikond osutus lootusetult laiaks, hea et igaks juhuks proovima läksin. Dressika pidin lausa S võtma, kuna natuke tihedamalt ümber istuvaga mugavam lipata. Vanem plika sai suusapüksid, eelmised tal üsna ribadeks sõidetud, lisaks veel jooksufleece. Kange isu oli paar slalomisuuski haarata, aga rahval läks jälle kiireks, ei jätnud mulle aega valida, pealegi ei pidavat autosse mahtuma. 140km otsa ei viitsinud laupäeva õhtul suusad seljas kodu poole kõndima hakata, seega jäin ilma.

Väljasõidu lõpp kujunes meeldivalt positiivseks, sest osavalt sättides jäi tee peale kohalik õlletehas, mille degusteerimissaal üllataval kombel avatud. Isegi kaasa sulas ja "lubas" mul mõned klaasikesed mekkida. Creemore on üks vähestest Canada tootjatest, kelle õlut hindan, kallivõitu ainult kipuvad olema. Seekord sain proovida nelja sorti: Pilsner, klassikaline hea mida teadsin eelnevalt. Oktoberfest, mis minu maitsele liialt magusavõitu ja kange. Boundless IPA't polnud varem proovinud, see osutus parimaks. Orange Pale Ale sihuke mõnus lahe ja omapärase maitsega. Poest ostsin kaasa nii IPA't kui Orange't 6paki, lisaks suure pudeli eritellimusel valminud musta IPA't, mis kodusel degusteerimisel oivaliseks nektariks osutus. Igati sobiv jook tänupüha prae kõrvale, no kui viimast ikka küpsetatakse see aasta😜
Creemore õllevalik köögilaual
Imemaitsvad kreegid!!!
Õunafarmist võtsime busheli ehk umbes 20 kg Cortlandi, suure kotitäie pirne ja koti pisikesi tumedaid ploome. Auto juurde jõudes pakkusin ühe kaasale ja pistsin teise tumeda mummu endale põske. Silmi ees kangastus lapsepõlv kui Pärnus kreegipuu alt musti imemagusaid kuldse sisuga vilju suhu toppisin ja kive murule sülitasin. Vaatasime kaasaga teineteisele otsa, kreekidel on otse uskumatu võime lepitust pakkuda, eriti kui neid esimest korda üle 20 aasta saad. Jooksin ja vaatamata suht krõbedale hinnale haarasin teise suure koti veel. Selles kohas vähemalt pakuti oma toodangut mitte kokkuostust varutud kraami. Kodus korkisime musta IPA eripruuli, lõpp hea - kõik hea. Oleme vist ära leppinud, sest seda lugu toksides vedelen kaasa kõrval voodis, isegi koera viskas ta ukse taha😉

Tuesday, October 8, 2019

Oskus uppuval laeval elu nautida.

Kui momendi kliimahüsteeriat uskuda siis sajandi lõpuks võib asi jamaks minna. Ausalt tunnistades mind suurt ei koti, sest selleks ajaks on meie põlvkond parematel jahimaadel ja lapsed kah dementsed juba, vanainimestele👴👵 teatavasti meeldibki soe😋

Lõbusamate teemade juurde minnes ei saa jagamata jätta: endal nii mõnus lebo praegu. Tulin hommikujooksult, käisin dushi all, tegin kohvi ja maandusin maailma kõige mugavamas IKEA lamamistoolis, mis oli üks meie esimesi mööblioste siinmaal. Enne koertega jalutama minekut loen veits. Korraks tekkis mõte kuum vann teha, et seal tunnike lebotada, aga ei viitsinud oodata, toolis kah mõnus. Koerad kobisid "keelatud" kohtadesse põõnama, noormees diivanile, vanaproua kiiktooli. Loomad on targad ja teavad, et kui kaasat pole kodus, võivad ka nemad elumõnusid nautida, sest mina ei viitsi elukaid kantseldada. Kass jalutas ringi, vaatas koerte kohad üle ja ronis siis sülle seltsiliseks. Sättis veidi nii ja naa, enne ei jäänud rahule kui puges hommikumantli põue. Nurrus veidi lõua alt sügamist nurudes, haigutas ja jäi magama. Sihukese mõnu eest jääb vaid üle tänada ametiühingut, kelle reeglite tõttu mind kevadel hommikusest pealelõunasesse vahetusse puksiti, oleks vaid varem teadnud.

Noormees diivanil ...
... Vanaproua kiiktoolis :D
Käsil oleva raamatu "There is no Planet B" teemaks on inimkonna jätkusuutmatu tegevus planeedil Maa. Olen küll üsna alguses aga mõningaid põnevaid fakte juba praegu jõudnud märgata. Osa üldteada nagu lihasöömise (eriti veise ja lamba) kahjulikkus planeedi kliimale seoses suhteliselt ülisuure CO2 tootmisega võrreldes saadava toiteväärtusega. Teised teatavaks üllatuseks: selgub, et teraviljadest on riis pikalt kõige kasvuhoonegaaside mahukam tänu kasvatamise meetodile, üleujutatud põllud toodavad suures koguses metaani. Selgub, et toidu transpordi osa pole nii hull kui väidetakse, kui seda just lennukiga maakera ühest otsast teise ei veeta. Praeguse globaliseerumise ja suurtootmise tingimustes osutub ka kahtlaseks loosungi "Söö Kohalikku" sisu. Suurfirmade tarneahelad on tihtipeale nii üles ehitatud, et kohaliku tootja toodang jõuab tarbijani läbi suure kesklao, mis võib hoopis riigi teises otsas asuda. Vaid perefirmade puhul muutub transakulu minimaalseks, paraku kipub pisitootja ebaefektiivsus kogu "kasu" nullima.

Tegelt huvitab mind kas see raamat jõuab lõpuks ka põhiprobleemi juurde, milleks pole miskit muud kui inimkonna liigne arvukus. Vaevalt küll, sest pidevalt on juttu sellest kuidas toita ära aastal 2050 kõik need 10 miljardit. Tuues inimeste arvu alla jätkusuutliku ühe miljardi peale laheneks enamus keskkonna ja muid probleeme automaatselt. Samas on tegu nii tundliku teemaga, et ainuüksi sellest rääkimise eest võidakse mõnes maailma piirkonnas vangi panna ühiskondlikust hukkamõistust rääkimata. No kuidas realistlikult vähendada inimkonda miljardi peale kui momendil oleme 7 miljardi peal. Ilmselgelt sündivuse piiramisest ja loomulikest surmadest ei piisa. Lahenduseks oleks vaid mastaapsed epideemiad, katastroofid või enneolematult kõikehõlmavad sõjad. Rahvaarvu drastilise langemisega kaasnev majanduslik mullistus oleks kõige selle kõrval naljaasi.

Kuna pole realistlik, et lähema tuhande aasta jooksul inimkond leiaks planeedi "B", sellele kolimisest rääkimata, siis varem või hiljem pole võimalik vaadata mööda rahvastiku vähendamise vajadusest. Sellega on nagu kõigi teiste poliitiliselt või majanduslikult ebamugavate teemadega: mida kaugemale edasi lükkad, seda raskem ja ohvriterohkem lahendus saab olema. Valikuks on kas kümme miljardit kannatustes, näljas ja vaesuses vaevu hingitsevat või miljard praeguste arusaamade järgi suht lahedates tingimustes. Lähemate kümnendite jooksul äärmiselt suure tõenäosusega muidugi esimene variant. Rikkad riigid suudavad elatustaset säilitada vaid kardinaalse poliitilise reformiga, kusjuures immigratsiooniküsimus muutub kiirelt kõige olulisemaks.

Personaalselt kavatsen seni kuni võimalik lasta küüniliselt just sellel toidul hea maitsta, mis mulle meeldib, poetades mõningaid lihapalasid ka kutsadele ja kassile. Praeguseid demonstratsioone ja sotsiaalmeedia hüsteeritsemist pean totaalselt tulututeks. Olgem realistid, poliitikud (kes otsustavad) liigutavad end demokraatlikes riikides selle nimel, mis hääli või tulu toob. Totalitaarsed rezhiimid lähtuvad puhtalt enda kitsastest huvidest, nende jaoks on planeedi probleemid naerukohaks seni kui just otseselt ennast ei puuduta. Taani sinihallitusjuustu Hollandi õllega alla loputades kaugest Kanadast tervitades,😜sest oma toitumisharjumusi pole planeedi päästmise nimel kavas muutma hakata.

Tegelt muidugi olen harjumusest suht vastutustundlik üritades tekitada võimalikult vähe prahti. Seda vähestki taaskasutan võimaluste piires komposti või lõkkematerjalina. Samas võtab igasuguse jäätmete sortimise tuju kui kuuled, et Canadas viiakse 91 protsenti taaskasutustünnidesse kogutud materjalidest prügimäele, sest suurtele jäätmefirmadele on nii odavam isegi kui vahelejäämisel veidi trahvi makstakse.

Koer küll rikkus mu elunautimise sessiooni leides jalutuskäigu ajal raipe, mille vastu püherdamine pakkus loomale ilmselgelt taevalikku naudingut😱. Kaalutlen kas panna loom vannituppa isolatsiooni ametlike omanike saabumiseni või võtta ette aja ja vaevarikas pesemisprotseduur.

P.S. Hais on väljakannatamatu inimesele, koertele ilmselt nagu parim parfüüm, kui kadedalt Kokot nuuskiva Sushi ilme põhjal otsustada.

Sunday, October 6, 2019

Vinge nädal Eesti spordile

Täitsa lõpp, nii palju ja nii põnevil pole mitu aastat teleka taga istunud, vaevu tekkis momente külmiku juurde õlle järgi joosta. Õnneks olen jooksmisega aktiivselt tegelenud, seega liialt aega ja ägedaid momente kaduma ei läinud😋 Eduka nädala avapaugu pani Uibo kümnevõistluse hõbedaga. Sellel tasemel pole nii kõrget kohta Eestlased Noole ajastust saati saanud. Lisaks veel omapärane tõik, et pool tundi enne tema 1500m jooksu teenis sama karva medali mehe teist tooni Bahamalannast abikaasa 400m jooksus. Maailma meedias leidis juhtum laia kajastust, suures osas ilmselt tänu asjaolule, et osapooled esindasid kahte eri rassi ja mingeid pisikesi riike, kellest enamus pole varem midagi kuulnud. Õiglane tuli kümnevõistluses kuuendaks, mis on samuti igati märkimisväärne tulemus. Igatahes tundub, et Tokyo olümpiale võib Eesti vastu minna päris realistlike medalilootustega.

Viienda vooru saatuslik vise
Kaldkirjas tekst on blogistatud "live" ehk otse sel ajal kui sündmused toimusid.

Kirt just viskas neljanda katse, tundus kulla vääriline lend kuid maandus siiski 85m lähedal kinnitades teist kohta. Kohe virutas Peters võimsalt lisades mõned sendid oma juhtpositsioonile.

Neljapäevast pühapäeva hommikuni elasin kaasa Tänaku sõidule. Ehkki avakatse ebaõnnestus sõitis Ott kõik järgmised päevad äärmiselt targalt, stabiilselt ja kiirelt. Viimasel - punktikatsel ...

Ohh pergel, Kirt vigastas viiendal katsel õlga. Lebab viskejoonel, arste ei tule kusagilt, on ikka asjaajamine seal araabiariigis. Ainult jääkoti said kiirelt peale. Positsioon pole tal momendil paha, suurem mure just Tokyo Olümpia mõttes. Eks peagi kuuleb kui hulluks vigastus kujuneb. Viskel tõmbas oda saba alla, ei teagi kas juba siis tuli vigastus või alles kukkudes, eks hiljem kuuleb. Nüüd pole muud kui oodata, kas jääb medalile või viskavad tagumised mehed viimase vooruga üle. Kettas kurivaim jäi Eesti olümpial kahest medalist kahe viimase katsega ilma.

HÕBE tuli!!!!!, kõige tähtsam info selgub küll hiljem kui saab teada vigastuse tõsidusest.

Ott Walesi rallil läbi värava kimamas
Peale dramaatilist odaviske finaali saan ralliteemal jätkata. Viimasel - punktikatsel kulutas Tänak nii Toyota meeskonna kui lugematu hulga eestlaste närvirakke uhades viimase peal ja natuke üle tuues ära maksimumpunktid poolesekundilise eduga. Maailmameistrivõistluste üldseis on nüüd õige roosiline. Ott võib juba järgmisel rallil Kataloonias tiitli kinni panna, põnevuse hoidmise mõttes võiks muidugi Austraaliani oodata 😉 


Tuesday, October 1, 2019

Oktoobrikuu suvi



Mis siin pikalt jahuda. Pilt ütleb väidetavalt rohkem kui tuhat sõna🍺. Tavaliselt ma õllega päeva ei alusta, täna tegin erandi. Esiteks muidugi ilm😎 lihtsalt sundis selleks ja mis seal salata, eilsest übersportlikust päevast oli kerge väsimus kontides. Kuram, 30 kraadise kasvuhoone (niiskusindeksiga `38C) temperatuuriga ei kipu isegi puhanuna jooksma. Seega vaba hommik õllekest limpsides. Tervisi ja kaastunne kõigile kallil kodumaal, kus momendil pealinnas temperatuur väljendub ühekohalise numbriga nagu kõiketeadvast internetist võis leida🌂☁☂

10K tehnoloogia ja enesetunde pilgu läbi.

Täna kuu viimasel päeval panin septembrile punkti 10 kildi jooksmisega. Eile öösel oli vilets uni ja hommikul küll sihuke tunne, et üldse ei viitsi jooksma minna. Selleks ajaks kui kaasa koerad jalutama viis ajasin end üles. Mingi seletamatu rahutus sees, istusin nats uimase ilmega köögilaua taga, isegi kohviisu polnud. Niipea kui jooksuriided silma jäid muutus olemine erksamaks, ähh teen ühe hästi rahuliku tiiru. Otsus vastu võetud, tunne hoopis parem. Mul vist tõepoolest hakkab tekkima sõltuvus. Läksin rahuliku sammuga peale, mõte oli vaadata milline oleks pulsisagedus kulgemise tempos. Nahk läks niiskeks alles kolmandal kilomeetril, noh ilm oli külm ka. Viimasel kildil sattusin tänaval kaasa ja koertega kokku, tervitasime entusiastlikult. Viis kilti sai ilusti täis, kodus valmistas graafikute ja numbrite vaatamine pettumuse. Vaatamata plaanitult rahulikumale jooksule kujunes kilomeetri aeg võrreldes eelmise päevaga täpselt samaks: 5:04/km, algus siiski aeglasem.

Statistika mõttes:
28 Sep,  5.25km,  5:04min/km,  Sammu tihedus 168,  Pikkus 117,  Pulss 166, taastumine 29t
29 Sep,  5.37km,  5:04min/km,  Sammu tihedus 168,  Pikkus 117,  Pulss 158, taastumine 37t
30 Sep, 10.19km,  5:01min/km,  Sammu tihedus 168, Pikkus 119,  Pulss 164, taastumine 75t



Momendil mõõdavad distantsi Huawei Band3 Pro pulsikell (kaks vasakpoolset tumedat pilti) ja Google Pixel3 mobla (parempoolne Fit'i ekraanitõmmis). Teatava üllatusena on kella GPS täpsus oluliselt paremaks osutunud kui tegeliku distantsi aluseks võtta kaardilt mõõdetu. Kella distants umbes 2% lühem, mobla oma 2-7% pikem google kaardil mõõdetust. Tänasel vabal päeval oli hea uni, võtsin 10km distantsi käsile, sooviks mingi rahulik põhi joosta, millega hiljem mugav võrrelda. Põhimõtte pärast keerasin mobla hääle maha, et ei kuuleks mis kilomeetrite ajad, tekitab veel võistlusmomendi. Aga ma vist ei oska rahulikult trenni teha, esimene kilt lasin lebo sammuga, siis hakkasid jalad ise lippama, no ma tagasi ka ei hoidnud. Eelmise kahe päeva viiekildiste distantside puhul andis äpp teada, et taastumiseks vajan 29 ja 37 tundi. Seega rahustasin end: peaksin olema liiga kutu, et kiirelt joosta. Kilomeetrite ajad näitasid, et tasapisi läksin kiiremaks kui seitsmenda ja kaheksanda kildi tõusud välja arvata, viimane km kiireim.

Väsimust ja erilist raskust jalgades ei tekkinud, hingamine paar korda kippus kiireks minema, siis võtsin tempot alla. Paar veits tõsisemat tempot alla võtvat tõusu ja langust oli kah uuel rajal. Koju jõudes aega ja graafikuid vaadates võis tõdeda fakti: ei oska ma rahulikult joosta: keskmine kilomeetri aeg 5:01/km - kiirem kui eelmistel 5km distantsidel. Pulsisagedus ikka "ekstreemne" isegi peale seda kui olin oma HrMax'i veidi ülespoole korrigeerinud. Nimelt sisestasin mingil (väidetavalt autoriteetsel) Norra teaduse ja tehnoloogia ülikooli veebilehel oma andmed. Lisaks eeldatavale maksimaalsele pulsile 177 määrati ka füüsilistele näitajatele vastav vanus. Arvasid vist, et rõõmustavad mind teatades "Sinu "fitness age" on 41" - no nii vana ma ka pole😜 See 177 tundub tõele vastavam kui vanusepõhine 164, eriti fakti valguses, et mu 10 km keskmine pulss oli ka 164. Samas ikka madalavõitu, sest võistlustel 5 kuni 10 km joostes pidavat keskmine pulss olema umbes 85% maksimaalsest. Nii arvestades oleks mu maksimaalne pigem 193 kusjuures ma ju jooksin niisama, võistlusel pingutaks ikka rohkem.

Põhimõtteliselt on kaks võimalust, kas tehnika eksib või mul ongi ebanormaalselt kõrge pulss. Huawei kohta sai kõvasti uuritud ja üldiselt väidetakse pulsimõõtja väga täpne olevat, pigem näitab paar lööki vähem. Süstemaatilise vea tõenäosust vähendab ka sama aparaadiga mõõdetud madal rahuliku oleku pulss. Miks siis ikkagi pulss keskmise pingutusega joostes nii kõrge. Peale paari tundi netiavarustes tuhnimist selgus, et see nagu paljud muud näitajad õige individuaalne, vanusepõhine pigem keskmiseks hinnanguks. Maksimaalset saab määrata spets laboris või ka intervall koormustestiga, milleks on vaja mäkkejooksu. Mägesid Torontos suurt pole, see-eest on mu tuttav Eesti kardioloog, küsin temalt kas sihukesed numbrid midagi tähelepanuväärset ütlevad.

Naljanumbriks on tehisintellekti poolt pakutav vajalik taastumine - 10km distantsil lausa 75 tundi ehk rohkem kui 3 ööpäeva. Enesetunde järgi olin taastunud pool tundi hiljem peale dushi all käimist. Õhtul läksin karate trenni, mille esimene tund kahest intensiivsem kui jooksmine. Koju tulles pulli mõttes kaaludes võisin nentida: nii madal pole see näit teismeliseajast olnud - 75.9kg. Tegu muidugi vedelikukaotusega, mida kiirelt paari õllega kompenseerisin🍺 

Lõpetuseks aeroobilise treenimise efekt mis on "exessive" ehk üle piiri ja VO2Max 44 juures eeskujulik. Tegelt peaks see viimane number Norrakate andmeil isegi kõrgem olema, aga mine sa tea. Eks numbrid tekitavad põnevus ja võistlusmomendi iseendaga, samas massijooksudest osavõtmiseks ei tunne mingit tõmmet, no vähemalt praegu. Oktoober tulemas, ilmad lähevad külmemaks, vaevalt järgmiste kuude jooksul saan ligi septembri jooksu 148.5km või jalutuskäikude 200.1km numbrile, eks tuleb suusatamisega kompenseerida kui lumi maha tuleb.

P.S. Huawei Band3 Pro on minule (ja ilmselt paljudele algajatele huvilistele) sobivaim oma kvaliteedi, funktsioonide hulga ja hinna suhte poolest. Sony oma annab otsad, juba pean teda kaks korda päevas laadima. Oktoobrist ehk siis homsest läheb pensile, samas osutus esimestel kuudel väga heaks statistika ja utsitamise vahendiks!