Oskus uppuval laeval elu nautida.

Kui momendi kliimahüsteeriat uskuda siis sajandi lõpuks võib asi jamaks minna. Ausalt tunnistades mind suurt ei koti, sest selleks ajaks on meie põlvkond parematel jahimaadel ja lapsed kah dementsed juba, vanainimestele👴👵 teatavasti meeldibki soe😋

Lõbusamate teemade juurde minnes ei saa jagamata jätta: endal nii mõnus lebo praegu. Tulin hommikujooksult, käisin dushi all, tegin kohvi ja maandusin maailma kõige mugavamas IKEA lamamistoolis, mis oli üks meie esimesi mööblioste siinmaal. Enne koertega jalutama minekut loen veits. Korraks tekkis mõte kuum vann teha, et seal tunnike lebotada, aga ei viitsinud oodata, toolis kah mõnus. Koerad kobisid "keelatud" kohtadesse põõnama, noormees diivanile, vanaproua kiiktooli. Loomad on targad ja teavad, et kui kaasat pole kodus, võivad ka nemad elumõnusid nautida, sest mina ei viitsi elukaid kantseldada. Kass jalutas ringi, vaatas koerte kohad üle ja ronis siis sülle seltsiliseks. Sättis veidi nii ja naa, enne ei jäänud rahule kui puges hommikumantli põue. Nurrus veidi lõua alt sügamist nurudes, haigutas ja jäi magama. Sihukese mõnu eest jääb vaid üle tänada ametiühingut, kelle reeglite tõttu mind kevadel hommikusest pealelõunasesse vahetusse puksiti, oleks vaid varem teadnud.

Noormees diivanil ...

... Vanaproua kiiktoolis :D

Käsil oleva raamatu "There is no Planet B" teemaks on inimkonna jätkusuutmatu tegevus planeedil Maa. Olen küll üsna alguses aga mõningaid põnevaid fakte juba praegu jõudnud märgata. Osa üldteada nagu lihasöömise (eriti veise ja lamba) kahjulikkus planeedi kliimale seoses suhteliselt ülisuure CO2 tootmisega võrreldes saadava toiteväärtusega. Teised teatavaks üllatuseks: selgub, et teraviljadest on riis pikalt kõige kasvuhoonegaaside mahukam tänu kasvatamise meetodile, üleujutatud põllud toodavad suures koguses metaani. Selgub, et toidu transpordi osa pole nii hull kui väidetakse, kui seda just lennukiga maakera ühest otsast teise ei veeta. Praeguse globaliseerumise ja suurtootmise tingimustes osutub ka kahtlaseks loosungi "Söö Kohalikku" sisu. Suurfirmade tarneahelad on tihtipeale nii üles ehitatud, et kohaliku tootja toodang jõuab tarbijani läbi suure kesklao, mis võib hoopis riigi teises otsas asuda. Vaid perefirmade puhul muutub transakulu minimaalseks, paraku kipub pisitootja ebaefektiivsus kogu "kasu" nullima.

Tegelt huvitab mind kas see raamat jõuab lõpuks ka põhiprobleemi juurde, milleks pole miskit muud kui inimkonna liigne arvukus. Vaevalt küll, sest pidevalt on juttu sellest kuidas toita ära aastal 2050 kõik need 10 miljardit. Tuues inimeste arvu alla jätkusuutliku ühe miljardi peale laheneks enamus keskkonna ja muid probleeme automaatselt. Samas on tegu nii tundliku teemaga, et ainuüksi sellest rääkimise eest võidakse mõnes maailma piirkonnas vangi panna ühiskondlikust hukkamõistust rääkimata. No kuidas realistlikult vähendada inimkonda miljardi peale kui momendil oleme 7 miljardi peal. Ilmselgelt sündivuse piiramisest ja loomulikest surmadest ei piisa. Lahenduseks oleks vaid mastaapsed epideemiad, katastroofid või enneolematult kõikehõlmavad sõjad. Rahvaarvu drastilise langemisega kaasnev majanduslik mullistus oleks kõige selle kõrval naljaasi.

Kuna pole realistlik, et lähema tuhande aasta jooksul inimkond leiaks planeedi "B", sellele kolimisest rääkimata, siis varem või hiljem pole võimalik vaadata mööda rahvastiku vähendamise vajadusest. Sellega on nagu kõigi teiste poliitiliselt või majanduslikult ebamugavate teemadega: mida kaugemale edasi lükkad, seda raskem ja ohvriterohkem lahendus saab olema. Valikuks on kas kümme miljardit kannatustes, näljas ja vaesuses vaevu hingitsevat või miljard praeguste arusaamade järgi suht lahedates tingimustes. Lähemate kümnendite jooksul äärmiselt suure tõenäosusega muidugi esimene variant. Rikkad riigid suudavad elatustaset säilitada vaid kardinaalse poliitilise reformiga, kusjuures immigratsiooniküsimus muutub kiirelt kõige olulisemaks.

Personaalselt kavatsen seni kuni võimalik lasta küüniliselt just sellel toidul hea maitsta, mis mulle meeldib, poetades mõningaid lihapalasid ka kutsadele ja kassile. Praeguseid demonstratsioone ja sotsiaalmeedia hüsteeritsemist pean totaalselt tulututeks. Olgem realistid, poliitikud (kes otsustavad) liigutavad end demokraatlikes riikides selle nimel, mis hääli või tulu toob. Totalitaarsed rezhiimid lähtuvad puhtalt enda kitsastest huvidest, nende jaoks on planeedi probleemid naerukohaks seni kui just otseselt ennast ei puuduta. Taani sinihallitusjuustu Hollandi õllega alla loputades kaugest Kanadast tervitades,😜sest oma toitumisharjumusi pole planeedi päästmise nimel kavas muutma hakata.

Tegelt muidugi olen harjumusest suht vastutustundlik üritades tekitada võimalikult vähe prahti. Seda vähestki taaskasutan võimaluste piires komposti või lõkkematerjalina. Samas võtab igasuguse jäätmete sortimise tuju kui kuuled, et Canadas viiakse 91 protsenti taaskasutustünnidesse kogutud materjalidest prügimäele, sest suurtele jäätmefirmadele on nii odavam isegi kui vahelejäämisel veidi trahvi makstakse.

Koer küll rikkus mu elunautimise sessiooni leides jalutuskäigu ajal raipe, mille vastu püherdamine pakkus loomale ilmselgelt taevalikku naudingut😱. Kaalutlen kas panna loom vannituppa isolatsiooni ametlike omanike saabumiseni või võtta ette aja ja vaevarikas pesemisprotseduur.

P.S. Hais on väljakannatamatu inimesele, koertele ilmselt nagu parim parfüüm, kui kadedalt Kokot nuuskiva Sushi ilme põhjal otsustada.