Leidsin keldrist laiba

P.S. Fotosid esteetilistel kaalutlustel sellest postitusest ei leia😨

Veidi vara nagu Halloweeni teemat üles võtta aga las olla. Esimesed vihjed, et miskit valesti, andis mu nina. Meil nimelt on juba mõnda aega kass, kes nagu uudishimulik loom ikka, üritab maja kõiki soppe tundma õppida. Pole teda põhimõtteliselt alla korrusele lasknud, sest üks eelmine kiisu mingil arusaamatul põhjusel jättis vahel minu "mancave" ehk eesti keeli "ürgmehekoopasse" suveniire. Tegelt kutsun seda ruumi sõltuvalt publikust töö või mänguruumiks, teadagi et töö ja mäng käivad käsikäes. Maskirovka mõttes on siin seal ka mõni tööriist seinale riputatud😋 Igatahes häiris mind sihuke käitumine, mistõttu üritasime trepikoja ust kinni hoida. Aga nagu elus ikka, inimene on ekslik ja vahel kiirustades jätab ukse lahti. Kokkuvõttes oleme vähemalt kord nädalas pidanud kassi allkorrusel püüdmas käima.

Nii kuu aega tagasi hakkasin kahtlustama, et elukas on kuhugi julga jätnud. Kerget ebameeldivat hõngu oli tunda. Kurtsin kassiomanikele, kes kõik käisid nuusutamas ja kinnitasid ühehäälselt: pole mingit haisu - mu mänguruum lõhnab kui kevadine lilleaas. Mürgiselt märkisin lapsepõlve mälestusi meenutades: kevadel just sulavadki talvised junnid välja ja hakkavad talve jooksul säilinud lenduvaid orgaanilisi ühendeid ehk maakeeli vedela sita haisu levitama. Teadsin ennegi milline müstiline jõud on enesesisendusel, paraku mida edasi seda rohkem veendusin mingit sorti reaalse mitte virtuaalse haisuallika eksistentsis.

Süüdistasin kassi, sest lisaks kõigele muule hakkas ta üles näitama järjest teravamat huvi allkorruse vastu üldiselt ja minu ruumi vastu eriliselt. Nädalavahetusel lülitasime lõpuks soojamajanduse peale mistõttu oli vaja ka puhuri filtrid vahetada ja veidi töö ja mänguruumis koristada. Otsustasin haisuallika lõpuks üles otsida ja likvideerida, tegelt ähvardasin naise padja peale panna, sest too kinnitas endiselt igasuguse paha lõhna puudumist. Haisu oli selgelt tunda, paraku ei leidnud miskit kahtlast ei laudade ega boileri alt, samuti mitte küttesüsteemi tagant. Muud ei jäänud üle kui harrastada nina abil seda tuntud laste peitusemängu: kuum, jahe, külm, palav ... 

Kümmekonna minutiga oli "kuum" tsoon lokaliseeritud. Kummalisel kombel osutus eriti "palavaks" piirkond elektri kaitsmekapi juures. Raske ette kujutada, et kass sihukese koha sittumiseks välja valinud. Äkki sai särtsaka, ja lõi ehmatusest kõhu lahti: pakkus mu inseneri aju abivalmilt loogilist seletust. Uuri mis sa uurid, aga haisuallikat ei paista kuskilt, ehkki hais ise kipub juba lämmatama. Ja siis märkasin vana "humaanset" hiirelõksu, mis aastaid tühjalt elektrikapi peal seisnud. Oh kurat, seekord oli ta vastupidiselt disainile töötanud eriliselt ebahumaanselt, vaene näriline suri ilmselt lihtsalt nälga. Mida kuradit ta sinna otsis, teab vaid ohver ise. See hiir polnud koolis piisavalt tähelepanelik, tuntud tõetera "Uudishimu tappis kassi" mittetundmine läks kalliks maksma.

Hiirt siiski kaasa padjale ei viinud. Seda mitte niivõrd humaansetel kaalutlustel kuivõrd seoses asjaoluga, et magan ka ise samas toas ja närilise lagunemisstaadium oli nii kaugele arenenud, et ka kõike näinud kohtueksperdid võinuks minestada. Hiire viskasin koos lõksuga minema. Allkorrusel jälle õhk puhas aga kass näitab ikka keskmisest suuremat huvi selle piirkonna vastu. Äkki on seal kusagil mõni närilise elus suguvend. Ehk peakski siberi metskassi alla laskma, siberlased ju teada tuntud kütid.