Täna kuu viimasel päeval panin septembrile punkti 10 kildi jooksmisega. Eile öösel oli vilets uni ja hommikul küll sihuke tunne, et üldse ei viitsi jooksma minna. Selleks ajaks kui kaasa koerad jalutama viis ajasin end üles. Mingi seletamatu rahutus sees, istusin nats uimase ilmega köögilaua taga, isegi kohviisu polnud. Niipea kui jooksuriided silma jäid muutus olemine erksamaks, ähh teen ühe hästi rahuliku tiiru. Otsus vastu võetud, tunne hoopis parem. Mul vist tõepoolest hakkab tekkima sõltuvus. Läksin rahuliku sammuga peale, mõte oli vaadata milline oleks pulsisagedus kulgemise tempos. Nahk läks niiskeks alles kolmandal kilomeetril, noh ilm oli külm ka. Viimasel kildil sattusin tänaval kaasa ja koertega kokku, tervitasime entusiastlikult. Viis kilti sai ilusti täis, kodus valmistas graafikute ja numbrite vaatamine pettumuse. Vaatamata plaanitult rahulikumale jooksule kujunes kilomeetri aeg võrreldes eelmise päevaga täpselt samaks: 5:04/km, algus siiski aeglasem.
Statistika mõttes:
28 Sep, 5.25km, 5:04min/km, Sammu tihedus 168, Pikkus 117, Pulss 166, taastumine 29t
29 Sep, 5.37km, 5:04min/km, Sammu tihedus 168, Pikkus 117, Pulss 158, taastumine 37t
30 Sep, 10.19km, 5:01min/km, Sammu tihedus 168, Pikkus 119, Pulss 164, taastumine 75t
Momendil mõõdavad distantsi Huawei Band3 Pro pulsikell (kaks vasakpoolset tumedat pilti) ja Google Pixel3 mobla (parempoolne Fit'i ekraanitõmmis). Teatava üllatusena on kella GPS täpsus oluliselt paremaks osutunud kui tegeliku distantsi aluseks võtta kaardilt mõõdetu. Kella distants umbes 2% lühem, mobla oma 2-7% pikem google kaardil mõõdetust. Tänasel vabal päeval oli hea uni, võtsin 10km distantsi käsile, sooviks mingi rahulik põhi joosta, millega hiljem mugav võrrelda. Põhimõtte pärast keerasin mobla hääle maha, et ei kuuleks mis kilomeetrite ajad, tekitab veel võistlusmomendi. Aga ma vist ei oska rahulikult trenni teha, esimene kilt lasin lebo sammuga, siis hakkasid jalad ise lippama, no ma tagasi ka ei hoidnud. Eelmise kahe päeva viiekildiste distantside puhul andis äpp teada, et taastumiseks vajan 29 ja 37 tundi. Seega rahustasin end: peaksin olema liiga kutu, et kiirelt joosta. Kilomeetrite ajad näitasid, et tasapisi läksin kiiremaks kui seitsmenda ja kaheksanda kildi tõusud välja arvata, viimane km kiireim.
Väsimust ja erilist raskust jalgades ei tekkinud, hingamine paar korda kippus kiireks minema, siis võtsin tempot alla. Paar veits tõsisemat tempot alla võtvat tõusu ja langust oli kah uuel rajal. Koju jõudes aega ja graafikuid vaadates võis tõdeda fakti: ei oska ma rahulikult joosta: keskmine kilomeetri aeg 5:01/km - kiirem kui eelmistel 5km distantsidel. Pulsisagedus ikka "ekstreemne" isegi peale seda kui olin oma HrMax'i veidi ülespoole korrigeerinud. Nimelt sisestasin mingil (väidetavalt autoriteetsel) Norra teaduse ja tehnoloogia ülikooli veebilehel oma andmed. Lisaks eeldatavale maksimaalsele pulsile 177 määrati ka füüsilistele näitajatele vastav vanus. Arvasid vist, et rõõmustavad mind teatades "Sinu "fitness age" on 41" - no nii vana ma ka pole😜 See 177 tundub tõele vastavam kui vanusepõhine 164, eriti fakti valguses, et mu 10 km keskmine pulss oli ka 164. Samas ikka madalavõitu, sest võistlustel 5 kuni 10 km joostes pidavat keskmine pulss olema umbes 85% maksimaalsest. Nii arvestades oleks mu maksimaalne pigem 193 kusjuures ma ju jooksin niisama, võistlusel pingutaks ikka rohkem.
Põhimõtteliselt on kaks võimalust, kas tehnika eksib või mul ongi ebanormaalselt kõrge pulss. Huawei kohta sai kõvasti uuritud ja üldiselt väidetakse pulsimõõtja väga täpne olevat, pigem näitab paar lööki vähem. Süstemaatilise vea tõenäosust vähendab ka sama aparaadiga mõõdetud madal rahuliku oleku pulss. Miks siis ikkagi pulss keskmise pingutusega joostes nii kõrge. Peale paari tundi netiavarustes tuhnimist selgus, et see nagu paljud muud näitajad õige individuaalne, vanusepõhine pigem keskmiseks hinnanguks. Maksimaalset saab määrata spets laboris või ka intervall koormustestiga, milleks on vaja mäkkejooksu. Mägesid Torontos suurt pole, see-eest on mu tuttav Eesti kardioloog, küsin temalt kas sihukesed numbrid midagi tähelepanuväärset ütlevad.
Naljanumbriks on tehisintellekti poolt pakutav vajalik taastumine - 10km distantsil lausa 75 tundi ehk rohkem kui 3 ööpäeva. Enesetunde järgi olin taastunud pool tundi hiljem peale dushi all käimist. Õhtul läksin karate trenni, mille esimene tund kahest intensiivsem kui jooksmine. Koju tulles pulli mõttes kaaludes võisin nentida: nii madal pole see näit teismeliseajast olnud - 75.9kg. Tegu muidugi vedelikukaotusega, mida kiirelt paari õllega kompenseerisin🍺
Lõpetuseks aeroobilise treenimise efekt mis on "exessive" ehk üle piiri ja VO2Max 44 juures eeskujulik. Tegelt peaks see viimane number Norrakate andmeil isegi kõrgem olema, aga mine sa tea. Eks numbrid tekitavad põnevus ja võistlusmomendi iseendaga, samas massijooksudest osavõtmiseks ei tunne mingit tõmmet, no vähemalt praegu. Oktoober tulemas, ilmad lähevad külmemaks, vaevalt järgmiste kuude jooksul saan ligi septembri jooksu 148.5km või jalutuskäikude 200.1km numbrile, eks tuleb suusatamisega kompenseerida kui lumi maha tuleb.
P.S. Huawei Band3 Pro on minule (ja ilmselt paljudele algajatele huvilistele) sobivaim oma kvaliteedi, funktsioonide hulga ja hinna suhte poolest. Sony oma annab otsad, juba pean teda kaks korda päevas laadima. Oktoobrist ehk siis homsest läheb pensile, samas osutus esimestel kuudel väga heaks statistika ja utsitamise vahendiks!
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!