Tuesday, January 29, 2013

Külmetuse vastu külmetusega !


Vaade õue läbi kohviku akna
Reedel teatasin töö juures, et võtan endale esmaspäeva suusasõiduks vabaks. Ilmaennustus oli küll kübe kahtlane, sest lubas lumesadu ja pealelõunaks isegi lörtsi. Koju tulles selgus, et pisem plika ei saagi tulla, tema suur inglise keele töö lükati reedelt esmaspäevale. Muidu oleks ürituse edasi lükanud, aga lisaks vabale päevale olin ka hambaarsti aja jõudnud tühistada. Mis siis ikka, lähen kahekesi vanema lapsega, kellele see ainus sobiv päev sel nädalal. Pisem sai tuttavatega pühapäeval mäele kaasa, nii ei jäänud temalgi liuglemise lõbud maitsmata. 

Ajasin end kuue ajal üles, et tõstuki avamiseks mäele jõuda. Ei tea kas gripp hakkab lõpuks siia jõudma, aga kurk veidi valus ja nina nohune. Aknast välja vaadates avastasin, et ööga on lubatud 2 sendi lume asemel oma 15 maha sadanud. Mida kuradit, nüüd on liiklus täitsa kaoses, pole mõtet proovimagi minna, kerisin tagasi tudile. Aga und ei tulnud, seitsme ajal tegin kohvi ja vaatasin netist ilmaennustust. Parem kui poleks vaadanud, mäele lubas hommikupoole lund ja pealelõunaks sadu. Togisin lapse üles uurimaks mis ta asjast arvab. Muidugi mäele, sadagu taevast või pussnugasid:)

Läbimärjad suusatajad vihmaga tõstukitoolil
Hakkasin kolu kokku korjama ja autosse toppima kuni plika hommikusööki pugis. Esiteks oli vaja labidaga tee autoni lahti ajada ning sõiduriist paksu lumekorra alt vabastada. Poole kaheksaks saime liikuma ja algus ei tundunud paljutõotav, teed olid ikka veel lahti ajamata. Samas paistis selline olukord olevat inimesed nii ära hirmutanud, et märkimisväärseid ummikuid polnudki. Tee oli raskelt libe aga linnast väljas jäi lund järjest vähemaks ning lõppkokkuvõttes kulus sõidule vaid pool tundi kauem kui tavaliselt.

Hirmutavaks vaid asjaolu, et vahepeal saime vihma vastu tuuleklaasi. Igatahes parkimisega polnud muret, mugav koht kohe mäe alla. Tõstukisabasid samuti polnud, inimesi väga vähe, kes ikka sihukese ilmaga tuleb. Saimegi vaid neli sõitu teha enne kui hakkas sadama, tunni ajaga olime päris märjad. Otsustasime kohvikusse kuivama kobida, et oodata vaheaega vihmas. Niipea kui riided tahenenud kimasime tagasi mäele. Kokkuvõttes saigi niimoodi vahelduva eduga sõita ja sees kuivada kui olemine mäel liiga märjaks kiskus. Tegelikult teatud momendist edasi eriti ebamugav polnud, harjusime märgade riietega ära.

Vihmapilve sees
Vihm kord tihedam, kord udukas, aga riided ja prillid tegi õige kiirelt märjaks. Tõstuki istmetel olevatesse loikudesse polnud ka kõige mugavam istuda. Vahepeal laskus pilv nii madalale, et sõitsime selle sees. Hoogu tuli maha võtta kuna nähtavus nii vilets. Künkakesed tulid ootamatult, aeg-ajalt sai täiesti tahtmatult õhulende teha. Prillidele kogunesid piisad ja neid tuli kindaga paar korda laskumise ajal nühkida, et veidigi pinnase kontuure aimata. Lumepind ise oli üllatavalt mõnus ja ääretult libe. Isegi jäised kohad tänu vihmale rantidega kergemad lõigata.

"Lumeuss" puu oksal
Loll oleks olnud sita ilma pärast kohe tagasi minna, suusatasime hämarani kuni rada kinni pandi, sest lumetraktorid lasti peale. Olime totaalselt läbi vettinud, isegi aluspesu märg. Rahakott ligunenud, moblad ja fotokas veepiiskadega kaetud aga ikka töökorras.  Lapsel vähemalt üks seljakotti ununenud kuiv vest kojusõiduks selga panna. Parkimisplatsil vesi jää peal, libedamat pinda annab otsida, mõlemad oleksime peaaegu sirakile käinud. Lasin lapse rooli, las harjutab libeda teega sõitu. Suurel teel läks lihtsamaks, sool ja vihm olid oma töö teinud, tee märg aga mitte enam lumine. Koju jõudsime parasjagu selleks ajaks, et pisem plika karatesse viia, ise ei viitsinud seekord.

Pisike mure oli, et loodetavasti ei külmetanud oma valusale kurgule juurde ja ehk ei lõpeta kopsupõletikuga. Aga teisipäeva hommikul ärgates olid nii kurguvalu kui nohu nagu pühitud. Paistab, et parimaks profülaktikaks külmetuse vastu on talvel läbimärjana päevake suusamäel veeta :) Ehk tõhusaim vahend külmetuse vastu ongi külmetus.

No comments:

Post a Comment