Sunday, January 20, 2013

Jesuiitlik Koeratemp

Peamine kahtlusalune
Eile õhtul avastasin, et Shveiki lugudel on tõepõhi all, eriti neil, mis puudutavad loomi. Kas mäletate, kui Shveik lasi varastada mingi obersti koera, et seda ülemleitnant Lukashile kinkida. Igal juhul kasutas ta selleks oma professionaalsest koeravargast sõbra abi, kes muidu mõrtsukalikult kurja eluka maksavorstiga ära meelitas. Juba see moment on täiesti usutav, sest meie koeral kaob lojaalsus nagu tina tuhka ja ununevad kombed kui liha lõhn ninna ulatub.

Igatahes kui koer oli varastatud ja teda enne üleandmist toas kinni hoiti mõtles kaval loom, et kui teeb loigu põrandale siis visatakse ta selle eest ukse taha nagu seda karmi obersti juures kutsikapõlves oli juhtunud. Aga võta näpust, koeravaras ainult irvitas ja surus looma nina loiku, et teinekord sihukest asja ei juhtuks. Siin oli ka ütlus, et see koer on jesuiitlikult kaval.

Eelnev jutt oli selgitavaks sissejuhatuseks Koko eilsele jesuiitlikule koeratembule. Aga et kõik ilusti ära rääkida algan otsast peale. Meie kutsa kuulub küll ametlikult pisemale lapsele, aga ta on oma koeraaruga pannud pereliikmed paika hundikarja sotsiaalse seisundi alusel. Igatahes vaieldamatuks liidriks ja alfaemaseks peetakse pere-emmet. Põhjuseks muidugi see, et temalt saab enamasti toitu, temaga käiakse tihti õues ja kaasa on ka viitsinud käituda koeraraamatute soovituste järgi. Teisel positsioonil asub vanem plika, kes küll toitu ei anna ega jaluta koera kuid see eest jälgib karjajuhi käitumismalli koeraga suhtlemises.

Koera omanik ja mina alfaisasena jagame kolmandat positsiooni. Mõlemad tervitame elukat koju jõudes, mis polevat just hea märk oma üleoleku näitamiseks. Kuna mina ei viitsi kutsaga suurt tegeleda peale vahel sügamise, ega talle süüa pakkuda, siis ilmselgelt ei ole ma isegi alfaisasena koera silmis erilist austust ära teeninud. Mis isane see on, kes süüa ei suuda muretseda :) Siis tuleb ta ise ja viimasel pulgal kükitab meie karvane kiisu.

Kuna enamus elust karjas käib vastavalt sotsiaalse hierarhia tasemele kuulub selle alla ka magamine. See oli paraku ainus koht, kus kaasa tegi loomale järeleandmisi. Esialgu oli koeral oma pesa aga kutsikana näris ta selle peagi ribadeks ja kolis pisema lapse voodisse üle. Mõne aja möödudes hakkas öösiti meie ukse taga kraapimas käima ja une huvides sai loom sisse lastud, kus ta vaikselt hommikuks põrandalt meie voodisse oli roninud. Lõpuks kujuneski olukord, et elukas tuli juba õhtul meie tuppa ja sättis end mugavalt minu poolele. Magama tulles togisin ta jalgade juurde ja nii see asi käis kuni eluka öised kratsmised hakkasid kaasa und segama.

Eelmine nädal võttis naisuke vastu otsuse, et loom peab põrandal magama, ja tegi koerale miski pesasarnase nurgakese paarist vanast padjast ning diivanikattest. Koko ei saanud algul üldse aru, mis jama see on, et teda voodist minema aetakse. Eks sai looma koera maiuspaladega meelitatud ja autasustatud kui too pessa läks. Paari päevaga tundus, et asi ongi kombes. Loom ronis kord paar voodisse aga hüppas kohe maha kui kamandasime. Igatahes magas öösel kenasti pesas.

Aga eile kui magama tulin ja teki maha tõmbasin avastasin linalt suure märja pleki. Mis siin on juhtunud, tekk oli sellist karva, et ei paistnud enne väljagi. Keegi oli igatahes minu koha peale mugava soru lasknud, koera käest küsides vaatas too muidugi süütu näoga otsa, et ei tea midagi. Märga plekki nuusutades tundsin mingit kummalist õrna lehka, ilma laboratoorse analüüsita ei saanudki aru, mis see on. Olles just lõpetanud nädala teise kriminulli asusin sel ajal kuritegu lahendama kui kaasa linu vahetas.

Kõigepealt tuleb kindlaks määrata tegelased, kes pääsesid kuriteo paigale ligi sel ajavahemikul, teisena hakata motiivi otsima. Loik tekitati millalgi poole kaheksa ja üheteist vahel õhtul ja sel ajal võis iga pereliige momendiks märkamatult magamistuppa hiilida. Jäi üle motiivi otsima hakata. Esimene võimalus, et keegi lastest mingi tundmatu vedeliku voodisse ümber ajas ei tundunud eriti tõenäoline. Nad on sellest vanusest väljas, kus taolist õnnetust peaks varjama. Kaasa ja enda elimineerisin samal põhjusel, kahtlusalustena jäid alles vaid kass ja koer.

Kassi välistas asjaolu, et tema kusehais on oluliselt vängem. Järgi jäi vaid koer, aga mis oleks motiiviks. Loom pole kutsikast saati tuppa soru teinud ja kui tõepoolest häda käes, jookseb välisukse juurde ning annab kellukesega märku, et õue vaja. Ainus seletus oligi see, et loom oli kas solvunud oma voodist välja tõrjumise üle või siis proovis kavalusega seda kohta tagasi saada. Võibolla tõepoolest lootis, et avastades loigu voodist lähen mujale magama ja tema saab endisele kohale tagasi ronida, küll see niiske plekk millalgi kuivab ka. Tõepärasust lisas ka kaasa poolt netist avastatud fakt, et mõni kutsa pidavatki nii oma magamiskohta märkima.

Igatahes lõppes hilisõhtune perekondlik krimidraama linade ja teki pessu viskamisega ning madratsi puhastamise ja ringi pööramisega. No vaatame mis edasi saab, peab vist magamistoa ust kinni hoidma hakkama. Koera polnud mõtet karistada, sest tembust selleks ajaks pikk aeg möödas ja ta poleks aru saanud, mille eest karistus tuli.

3 comments:

  1. Oi mulle meeldivad su loomajutud! meil sarnane kass, isehakanud. st tuli nälginuna meie aeda ja nüüd magab meil voodis. kasvatustöö ja treenimine läks vett vedama. Kass lihtsalt kraapis ja näugus niikaua, kuni me alla andsime ja ukse lahti tegime. loiku pole veel õnneks teinud voodisse. okseloike ja mujale - seda küll :).

    ReplyDelete
  2. Loomajuttude puhul pole mul vaja fantaasiat kasutada, õnneks või kahjuks teevad meie loomad ise elu huvitavaks :)

    ReplyDelete
  3. mulle samuti need loomajutud meeldivad, saab naerda ! loomadega on palju jama, aga nad on kohutavalt armsad, ei annaks neid iial ara.

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!