Noored võtke aru pähe!

Sibid ajavad juttu:  Nalja teed või ...
mul on ka magistrikraad filosoofias

Täna lugesin Delfist artikli, millele olin sunnitud kommentaari saatma ja tunnen, et pean end ka siin blogis välja elama. "Kõrgharitud noore lugu kuidas ma tööd otsin" tekitas palju vastakaid tundeid. Ühest küljest tore, et on noori idealistlikke inimesi, teisest küljest kahju vaesekestest naivistidest, kes nii perspektiivitut eriala nagu filosoofia õpivad. Ei tea kas seepärast omal ajal õpetatigi näiteks psühholoogiat Tartus ainult teise kõrgharidusena, et sul pidi ikka enne mingi äraelamist võimaldav amet olema:)

Lugu ise - Ilus blond neiu, kes lõpetanud Tartu Ülikooli Filosoofia eriala. Aga noorel on mure, vaatamata otsimisele pole sobivat (loe erialale vastavat) tööd leidnud. Tsiteerin teda, et tekiks parem arusaamine:

"Filosoofia oli see, mis pani mind sisemiselt põlema, janunema elu järele. Ja ma pidin usaldama oma sisetunnet.

Nüüd võin rahuliku südamega öelda, et see oli üks õigemaid otsuseid, mis olen oma elus teinud. Ma kirjutasin oma lõputöö naudingust, eksistentsiaalsest hedonismist, uurides inimese täieliku vastutuse ja elunautimise vahelist suhet.

Filosoofia õppimine arendab mõtlemisvõimet, õpetab kahtlema, küsima, analüüsima ja täpne olema. Need on väga universaalselt vajalikud oskused. Ma arvan, et tegelikult peaks selline oskustepagas andma mulle võime saada hakkama üpris laias töövaldkonnas."

No nii, kas keegi lugejatest oskab ette kujutada, millisesse firmasse oleks mõtet oma CV'd saata??? Ilmselt ka neiu ise ei kujuta suurt ette, sest tunnistab, et juba ülikooli filosoofia erialale astudes aimas raskusi töö leidmisel.

Enne kui ma edasi kirjutan tahan rõhutada, et mulle endale meeldib filosoofilisi raamatuid lugeda ja sõpradega õllekannu taga filosofeerida. Aga filosoofilisi raamatuid (vähemalt selliseid mida ostetakse) kirjutavad üksikud ja sedagi alles peale pikaajalist edukat karjääri akadeemiliste asutuste juures. Mujal ju filosoofe pole vaja, ükski erakapitalil seisev firma pole nõus lihtsalt selle eest maksma, et mingi tüüp eksistentsi või hedonismi üle targutaks. Ja kui oligi mingi selline firma, siis läks ta pankrotti. Labaselt öeldes: müügimeest on vaja, kes aitaks kama maha lükata, et pappi kokku panna, möliseda oskab iga loll.

Seega saab filosoof, muusik, kunstnik, sportlane, ... ära elada ainult siis kui ta suudab ühiskonnale pakkuda midagi, mille eest ollakse nõus maksma. Hobi korras võib igaüks tegeleda eelpool nimetatud aladega. Ja paraku on filosoof nirumas olukorras kui teised, sest teatavasti võivad mõned erakordselt edukad sportlased, või muusikud miljoneid teenida, samas pole ma veel kuulnud miljonärist filosoofist, või vähemalt mitte sellisest, kes filosoofeerides oleks taolise raha kokku ajanud.

Kõigi nende aladega on veel üks suur probleem - konkurents! Tegelejaid on massides, äraelamise tasemel edukaid ehk protsendi jagu, tõeliseid tegijaid veel 10 korda vähem. Aga mis ülejäänud teevad? Kui neil pole rikkaid vanemaid või ei juhtu lotoga vedama peavad kas mingi ameti selgeks saama või siis tänavale minema. Nii lihtne see ongi. Tänavamuusikuid, kunstnikke ja näitlejaid näeb linnas igal tänavanurgal, samas pole ma veel kohanud õpetajat või inseneri. Põhjajoonud tüüpidest ei räägi, see on omaette teema, ega pole erialaga seotud.

Ja mis saab edasi. Kui preilil just roppu moodi ei vea ja ta tänu eelpool nimetatud artiklile omale sponsorit ei leia, siis on realistlikult temagi ainsaks võimaluseks mingi praktiline amet selgeks õppida. Naljaga pooleks, aga ka baaridesse eksivad tihtipeale tõelised filosoofid, kelle ideed lihtsalt pole veel tunnustust leidnud:) Teoreetiline võimalus on õpinguid samal alal jätkata, aga suure tõenäosusega tähendab see aja ja raha raiskamist ning paari aasta pärast samasse punkti tagasi jõudmist.

Karm tõde on see, et mida varem too tütarlaps endale tunnistab, et filosoofia on küll põnev aga sellega elatise teenimine praktiliselt lootusetu, seda parem. Filosofeerimist võib ta lubada endale nii palju kui süda lustib - tööst vabal ajal.

Ma ei hakka üldse kirjutama kui keeruline ilma kogemuseta ka praktilisel alal tööd leida, eriti veel noortel.

Lõpetuseks tahaks lisada, et isiklikult tunnen kahte (teine tekkis peale FB kommentaari lugemist :) inimest, kes oma hobiga ära elavad. Kõik teised teevad tavalist tööd, et saaks vabal ajal ka hobiga tegeleda. Müts maha nende õnnelike ees, kes kõigi takistuste kiuste hobist omale elukutse vorminud!

P.S. Olen pikalt hiljaks jäänud oma looga, blogspot kubiseb sama artikli kohta avaldatud kirjutistest, ning enamus palju elegantsemalt esitatud kui minu tükk, üldmõte ka kõigil seniloetuil sama.