Seda, et elu ainult meelakkumine pole kinnitas tänane hommik. Esiteks muidugi on viimased kaks päeva ilm täitsa eesti suvi ehk nii sitt suusailm olnud kui olla veel saab. Eile näitas termomeeter +14C, mis sulatas viimased lumevallidest alles jäänud linnatolmust kõntsased laigud. Õhus oli kevade lõhna tunda, ja seda 12 jaanuaril! Kui mul oleks suusakuurortite aktsiaid müüks need küll kiiruga maha, tõsine kahtlus kas 10 aasta pärast siinkandis enam üldse suusatada võimalik. Käisin koeraga rattaga sõitmas, aga vaatamata sellele, et tee oli kuiv oskas loom ikka sopa sisse roniga ja enda karvastiku mudaseks teha. Kodus muidugi nautis täiega kui tema jalgu ja kõhtu vannis sooja veega pesin.
Öö oli samuti raskelt plussis, mida kinnitas asjaolu et isegi praokil aknaga oli paksu teki all palav magada. Läbi une kuulsin kuidas ladistas vihma sadada. Hommikul läks uni varakult, kella kaheksa ajal kööki koperdades tundsin, et põrand märg. Mis mõttes, ega ometi kass loigu teinud. Näpp sisse, nuusutasin, tavaline vesi. Mida kuradit, köögilaud kah märg. Mäletades koolipõlves õpitud gravitatsiooni seadust ja tuletades meelde vanarahva tõde, et vesi voolab allapoole sundis loogika pilku ülespoole suunama.
Nomuidugi, laest lahtikoorunud värvitüki otsa oli parasjagu tilk kogunemas. Ega see tegelikult eriline üllatus polnud, sest juba sügisel punnitas köögi laes veidi värvi lahti, mis vihjas niiskuseprobleemidele lae peal. Novembris kukkusid peale suuremat vihma mõned värvitükid põrandale ja lagi oli niiske. Ronisin katusele ning avastasin ebameeldiva tõsiasja, tõrvapapist katuseplaadid on päris läbi omadega. Tegelikult peaks uued panema aga ilmad juba külmad ja vihmased, katusel töötamine pole just mugav. Lagi niikuinii rikutud, seega pole mõtet ka sees remonti enne teha kui uus katus peal. Kokkuvõttes otsustasin tuntud mõttetera alusel, ega töö pole jänes, et eest ära jookseb, katusepanemise kevadele lükata. Äkki veel tuleb maailma lõpp ka, loll sellele uue katusega vastu minna:) Põrutasime hoopiski Costa-Ricasse elu nautima.
Igatahes vedas alt lootus, et talvel kõva vihma ei saja ja rohkem katus läbi ei tilgu. Esiteks mõtlesin ajutise abinõuna pakkimiskilet katusele tõmmata, et liigne veehulk kipsplaate laest alla ei kukutaks. Igaks juhuks ronisin siiski enne pööningule asja uurima. Hea, et läksin, sest asi polnud üldse nii hull kui kartsin. Katus tilkus läbi vaid mõnest üksikust kohast, lihtsaimaks lahenduseks oli paari suure plastkasti paigutamine märgade kohtade alla. Loodetavasti peab lagi kevadeni vastu, eriti kui vihma asemel lund sadama peaks hakkama nagu normaalsel talvel kohane. Nüüd siis teada, millega ma aprilli algul ühe oma nädalavahetuse sisustan, kui just lagi enne pähe ei kuku :)
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!