Ei maksa ülbata :)

Kolme tunniga on auto uuesti paksu lume alla mattunud,
Sõidutee harjumatult täiesti valge, sahku pole käinud.

Sai siin eelmises postituses kelkida ja ülbata, et tervis kui raudnael. No muidugi oli karistus kiire tulema. Läks paar päevakest ja kõigepealt saabus köha, siis nohu ja lõpuks veel ka kurguvalu ... uuesti. Iseenesest mitte eriti hullul kujul aga see-eest erakordselt pikaajaliselt. Tänaseks olen juba nädala vahelduva eduga köhinud, tatistnud ja kurku valutanud.

Tegu on ilmselt miskit sorti gripiga, sest esiteks jäi tõbiseks pisem laps, siis mina ja lõpuks kaasa. Vanem plika on ainsana siiani täie tervise juures, mis tõestab, et haigus ei tulnud suusamäel külmetamisest. Rohtusid pole rohkem pruukinud kui paar apteegist ostetud miskisugust aspiriinil baseeruvat külmetuse, köha ja tatistamisvastast tabletti - kui neist miskit kasu on olnud siis mina pole seda igatahes märganud. Aga kes teab, muidu oleksin võib-olla haigema olemisega. Kuuma teed ja kohvi on saanud liitrite kaupa rüübata.

Nii nadi pole ka olnud, et töölt koju jäänud. Eriti muidugi seetõttu, et 15 maksulise haiguspäeva asemel saime uue töölepingu alusel hoopiski 7 päeva (ka kinni makstud), mida võime see eest iga kell ilma põhjuseta välja võtta. Inimestele, kes haiged pole, on see muidugi kasulikum, sest kui ära ei kasuta makstakse päevad sulle aasta lõpus lisatasuna välja. Täna hommikul aknast välja vaadates otsustasin esimese niinimetatud "personaalse" päeva võtta. Ilmaennustus polnud seekord mööda pannud, saabunud 5 aasta suurim lumesadu Torontos, mis tähendas kaost liikluses.

Meie jõulupuu tagaaias

Esimene ettevõtmine hommikul oli majaesise sissesõidutee lumest puhtaks kühveldamine - päris väsitav mu praeguses olukorras. Tahtsin pisema lapse autoga kooli viia, et ta tõbisena ei peaks pikalt külmetama. Teed muidugi lahti ajamata ja ilmselgelt ei oska korealased teha talvesõidu tingimusi arvestavat autot. Kui Ford Taurusega pahandasin lume sees sõites, et miks kõik nii aeglased on ja keegi sõita ei oska, siis seekord olin päris õnnelik, et liiklus venis kui tigude paraad. Mul kulus esimesena ristmiku peale välja sõitmiseks pea kogu rohelise tsükkel, ehkki auto kompuuter oli nii veojõu kontrolli kui ka stabiilsuskontrolli peale lülitanud. Asi ei saa olla ka ainult kummides, sest vanal autol olid kõige odavamad "all season" ehk "igailma" kummid, praegusel tootja originaal premium kummid.

Igatahes kohale saime, ehkki enamus aega oli selline tunne nagu mängiks eriliselt pikka "lag'i" ehk ajalise nihkega rallimängu. Masin sõna otseses mõttes ujus tee peal, rattad tuli oma 5 meetrit enne kurvi soovitavas suunas pöörata, et enam-vähem õiges kohas pöördesse minna. Püüdsin vältida iga natukenegi tõusuga piirkonda või siis vähemalt neist hooga läbi sõita, sest isegi tasase maa peal võttis kohalt minemine raskelt aega ja mängimist. Olin päris õnnelik lõpuks ilma mõlkideta autot maja ette sisse pöörates. Praegu kell üks ja varsti vaja laps üles korjata, aga vahepeal on lund ainult juurde sadanud nagu pildilt näha. Lumesahad paistavad olevat sattunud "punase raamatu" nimekirja, ühte nägin tee ääres ja seegi oli lumme kinni jäänud ning ootas abi :)