Sunday, August 18, 2013

Jaapan-5 Maki-do koobas

Tom Maki-do koopas
Kes pole veel aru saanud, siis numbrid pealkirjas tähendavad järjestikuseid päevi, mis Jaapanis viibisin. Ajaarvamine muidugi algas 1 päevast nagu kombeks :) Tavaliselt proovin ühe päeva juhtumised ühe postituse sisse mahutada, aga koobaste päeva värk läks kole pikaks, teine koobas ja teine postitus. Lisaks mõned üldised postitused, kus number puudub kuna need käivad üle mitme päeva, on lihtsalt liiga üldised.

Igatahes olles Ikura koopast välja roninud jalutasime üle silla tagasi jõe laugemale ja tsiviliseeritud kaldale. Esiteks tuli kerge eine võtta, mis minu ja laste puhul seisnes ühes jäätises ja paele esimest ampsu teises veel. Jäätis nimelt osutus uskumatult heaks ja odavaks. Selle koha pealt võrreldav Eestiga, 200 grammine vahvlitopsis  shokolaadiribadega plombiir maksis turistipoes kübe üle dollari. Canadas peaks taolises kohas ainuüksi külmiku vaatamise eest sms-laenu võtma, pulgale kinnikülmunud jäätüki eest tuleks auto panti panna.

Ikura kaljusein
Punane vaher paekaljude taustal
Jäätise ostmisel oli ka kolmas proosaline põhjus, nimelt lootsime sedamoodi natukenegi jubedat palavust tõrjuda, paraku tulutult. Lõõtsutasime veidi varjualuses ja vaatasime jäätiseid näksides suursuguseid mägede vaateid. Ei saanud vastu panna, plõksisime veel fotosid, sihukest pilti iga päev ei näe ju. Lõpuks otsustasin minna uurima, kuidas, kust ja millal buss järgmisse koopasse viib.

Bussipeatus silla juures
Seletamine paari müügitädiga võttis jupike aega kuni nad aru said mis tahan. Olid teised kübe imestanud olekuga, mõistmata, miks ma peaks tahtma uuesti koopasse minna kui just tulin sealt välja. Ega see suhtumist muutnud, kui lõpuks aru said, et tahan hoopis teise koopasse minna. Koobas on koobas, imelikud need välismaalased. Aga kui lõpuks mõistsid, läks lahti äge seletamine, selgus, et meil on viimase bussi väljumiseni 5 minutit, ja bussi peatus kaugel paistva silla juures.

Vaade bussi aknast
Tormasin omade juurde, et neid ärgitada minekule ja avastasin, et seltskond polnud komplekteeritud. Vanem laps äärmiselt ebasobival momendil otsustanud vetsu külastada. Saatsin pisema teda välja kupatama, tehku siva või hoidku kinni, muidu jääme bussist maha. Silla poole vaadates nägin õudusega üle sõitvat bussi, kurat läinud. Moblat uskudes oleks pidanud viis minutit veel aega olema, aga vaevalt siin kolkas bussid nii tihti käivad.

Igaks juhuks siiski tegime kiirkõnni silla juurda, usk Jaapani täpsusesse oli juba juurdunud, pole ju võimalik, et midagi tervelt paar minutit plaanist erineb. No ja kui jäämegi maha, siis teeme jalgsimatka mööda kiviklibuga kaetud jõeorgu kuni tüdineme. Bussipeatuses kedagi polnud, kahtlane tundus. Peatuses oli sõiduplaan üleval ja selle järgi tervelt minut aega mingi bussi saabumiseni, muidugi polnud kindel kas oli tegu õige bussiga ja isegi kas see oli üldse bussiplaan :) Poekese ees peatus kaubaauto, tegin juhiga juttu ja näitasin bussiaega. Too vaatas seda, vaatas oma kella ja näitas, et kohe tuleb. Olin veidi kahtlev aga jällegi sain kinnitust jaapani täpsusest, buss ilmuski käänaku tagant nähtavale.

Mägitee kurv
Aiandus jaapani moodi
Küsisin juhilt üle, on ikka õige näidates Maki koopa voldikut, mille olin ronigijaamast haaranud, too noogutas entusiastlikult. Ok, peale kogu see kamp. Bussis istus paar koolitüdrukut ja kaks vanemat inimest. Kõik piilusid meid huviga, kes avalikumalt, kes häbelikumalt. No mis mõttes, kas tõepoolest pole siin valgeid inimesi enne nähtud, tundus, et 3 blondi korraga bussi sisenemine on sündmus, millest järeltulevatele põlvedele lugusid vestetakse. Kui vanemad niisama vahtisid meid siis koolitüdrukud ei suutnud itsitamisest hoiduda, heites iga natukese aja tagant justkui kogemata pilke tahapoole.

Igaks juhuks libistasin käe üle püksiaugu, sest hakkas juba mure tekkima, et püksiauk lahti või sulanud jäätis särgi rinnal. Kõik tundus normis olevat, ju siis ikka meie endi ebaharilik välimus kutsus ootamatu tähelepanu esile. Lõin käega, las vahivad isu täis ja pöördusin bussiaknast avanevaid vaateid jälgima. Kohe algul  keerasime mäkke ja pika ning vaevarikka serpentiine mööda keerutamisega jõudsime paeplatoole. Vaated olid vägevad, aga tee ääres piisavalt palju taimestikku nii, et pildistada õige raske.

Maamajad ja riisipõllud
Lagunenum elamine
Asustus üsna hõre, ehkki siin seal hakkas silma mõni majake koos juurdekuuluva haritud maalapiga, mille juurde kuulus kindlasti riisipõld. Mägise maastiku tõttu olid maalapid suht pisikesed ja astmelised. Nägime ka viljapuu aedu, ja mõistsime miks kohalikku päritolu puuviljad nii kallid on. 

Maki küla tänav
Kõik virsikud, õunad, pirnid, ... on puu otsas ükshaaval kotikesse või võrku mähitud, meeletu käsitöö. Kas eesmärgiks on kahjurite eest kaitsmine või miski muu jäi arusaamatuks. Igatahes oli väga huvitav kogemus näha suurlinnade kõrval ka seda kuidas maainimesed Jaapanis elavad. Majad enamasti pisikesed ja korras aga leidus nii mõnigi poollagunenud. Millest need inimesed ära elavad jäi selgusetuks, võib-olla tõepoolest põllumajandussaaduste müügist, sest kodumaised ju hirmkallid.

Katused on kenad
Kaassõitjad kobisid ükshaaval maha ja viimane kui üks lehvitas meile järgi. Lõpuks olime ainult meie, läksin igaks juhuks juhi juurde uurimaks, millal maha peaks minema - lihtne  lõpp-peatuses. Samuti tehti selgeks, et viimane buss tagasi läheb tunni pärast, seega pole meil palju aega viita tolles koopas. Bussijuht oli nii kena, et viis meid peatusest mööda nii lähedale koopale kui võimalik ning näitas ka õige suuna kätte. Tänasime, maksime pileti ja hakkasime astuma mäkke.
Koopas
Koopas
Maki+do koobas
Madalavõitu teine
Kummitused
Kummitused
Koopa pilet jällegi 1000 jeeni, mu sularaha varu ähvardava kiirusega kahandas, loodetavasti ikka jagub bussi tagasisõidu pileti jaoks. Koht ei paistnud eriti populaarne olevat, nägime vaid kahte jaapanlaste seltskonda. Sissepääsu juures vaadati mulle otsa ja pakuti kiivrit, loobusin, pole vaja, olen juba harjunud Jaapani madalate piitade ja lagedega.  Maki-do koobas oli küll lühem ja väiksem aga minu arust põnevam kui eelmine. Jupi maad madalam ka, kohati pidin õige kummargil käima, püsti tõustes võis pea kergesti kalju sisse kaduda nagu pildilt näha.

Mari piilub
Vaimud koopas


Plikad koopas
Purikad järve kohal laes
Koopas asus mitu järvekest, suurim lõpus nagu voldikus kirjas. Värviliste tuledega oli päris vinge efekt saavutatud, aga jällegi jalutusrajad kas betoonist või laudadest. Pole selge oli siin mõeldud koopa põhja kaitsmisele või hoopis turistide mugavusele. Seekord aega suurt ei kulutanud, nagu tüüpilised efektituristid käisime koopa 40 minutiga läbi, imetlesime kivimite vorme ja järvekesi, tegime pildid ning olimegi väljas. Bussipeatusse tagasi jõudsime napilt, Maril polnud isegi aega samas olevale kaljuseinale turnima minna.

Maa-alune järv
Stalaktiit sambad
Muster stalaktiidi pinnal
Tagasiteel näitas bussijuht klassi ja pani nõrganärvilisemad meist õhku ahmima. Teed nii kitsad külavahel, et tihtipeale jäi peegli ja majaseina või müüri vahele 10 senti, siin küll ei tohi riskida aknast välja küünitamisega, et pilte võtta. Bussijuht aga kiirust suurt alla ei võtnud, pigem aeglustas kohtades, kus tee laiem. Loogika ilmselt selles, et graafikust kinni pidamiseks ei saanud kogu teed liiga kiirelt sõita aga kurvides oli ju põnev uhada. Mägiteel kurvid nii järsud, et paaris kohas tuli edasi-tagasi jõnksutada, bussi pöörderaadius ei võim
aldanud ühe raksuga pöörata.

Piletiraha klappisime kokku nagu vanal heal maleva ajal õlle järgi minnes, praktiliselt kõik jeenised mündid läksid loosi. Kui väljudes tahtsin bussijuhile münte lugema hakata muigas too ja näitas augu peale kuhu oma pihutäis kallata. Tõele au andes tuleb tunnistada, et inimesed viskasid väljudes pikalt mõtlemata mündid auku ja bussijuht võttis pileti tundmata huvi palju raha sisse lendas, ilmselt ei tulnud kellelgi mõttesse tasumise juures tüssata. Seda äärmist ausust kohtasin mujalgi, kuulsin ka lugusid, et Jaapanis olles saad enamasti oma kaotatud asjad tagasi kui sul vähegi mingi identiteedi tunnus juures on.

Viimase rongini oli kaks tundi aega, polnud ka isu varasemaga Osaka palavusse tagasi kiirustada. Otsustasime jõekese ääres veidi lõdvestuda, niisama istuda kivikesi vette pilduda ja vaateid imetleda. Palavus oli ka natuke järele andnud ja jaheda jõevee ääres täitsa mõnus munakatel lesida. Olemine muutus täiuslikuks, kui meenus, et mul on ju enamasti hädaabirahavaru (just nagu sõduritel puutumatu toidutagavara) kusagile peidetud.

Olen juba lapsest peale selline mugav orav, et siia, sinna varu susatud. Eelmisel suvel näiteks leidsin Eestis garaazhist iidsest ajast rattakoti - mutrivõtmete, ventiiliotste ja kummiliimi tuubi vahelt avastasin kummalises nominatsioonis münte nagu 3, 15 ja 20 kopikalisi. Lastes tekitas see totaalset hämmastust, 15 kopikaline , miks selline number??? Ma siis seletasin, et kuidagi pidi ju 7 ja 8 kopikalisi saama mugavalt kombineerida :D Vahepeal oli mul isegi autos hädaabiviin, noh et vigastuse korral desinfitseerimisvahend käepärast oleks:) Õlu kahjuks ei seisa ja sõltuvalt ilmast läheb keema või külmub hoopis lõhki.

Juga kaljuseinal õhtupäikeses
Koopad veepiiril
Reisides kannan kokkumurtud paberraha fotoka kotis, sest see on alati kaasas. Lisaks Canada 20 dollarisele ja Eestist sinna jäänud 20 eurosele olin kohe alguses ka 1000 jeenise varupatarei taskusse toppinud. Nüüd kulus marjaks ära, sest kohviku juures oli külmutuskarp õllepudelite ja muude eluks hädatarvilike jookidega. Lähemal uurimisel selgus üllatav tõsiasi, et ehkki külmikust võis õlle võtta polnud kuhugi selle eest maksta, kohvik suletud. Polnud ka hindasid juures, et oleks lihtsalt saanud raha külmikusse jätta, järele mõeldes parajat raha mul muidugi polnud.


Aga kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Silla otsa juures oli joogi automaat igasugu ahvatlevate väljapanekutega. Krabasin kaks siidrit ja mahla sest õlu valikus polnud. Siidrit tavaliselt ma ei joo aga kui olin esimese lonksu proovinud pidin üllatusega tunnistama, kuradi hea teine. Mahla lurpivad lapsed nägid mu ilmet ja küsisid ka maitsta, tunnistasid heaks aga uurisid kahtlustavalt, ega seal alkoholi sees pole. Kurat seda aru saab, kas keegi mõistab lugeda neid jaapanikeelseid märke. Kolm numbrit, mis vihjasid millegi sisaldusele olid 0%, 3% ja 5.5%. Üks oli ilmselt rasv, üks alkohol, mis kolmas võis olla polnud aimugi ja muidugi ka milline number mille juurde kuulus.


Tüdrukud jätsid igaks juhuks siidri minule aga jalutasid varsti uue mahla järgi. Seegi oli eestlase maitsepärane - Rootsi retsepti järgi tehtud mustsõstra, vaarika, pohlamahl. Kuna aega oli lahedalt ja kerge väsimus kippus ligi otsustasin endale mõnusa äraolemise teha. Lasin jõe äärde munakatele sirakile, jalad vees, siider käes ja kaabu silmil. Munakividel lebamine ei pruugi kosta mõnulemisena aga ilmselt aitas kaasa kohaliku budistliku templi lähedus, või siis manustatud siider nagu küünikud ei jätaks märkimata, igatahes tulemus oli sama. Peale kerget nihelemist sättisid munakad end minu keha kumeruste järgi ja õnnis rahu tuli hinge.

Budistlikult universumi karmaga ühinemas ;)
Kose kohina ja jõe vulina saatel tuli kiirelt tukk peale ning hakkasin nägema igasugu huvitavaid nägemusi, mis poolunes silmi ette tulevad. Osalt nagu oled ümbritsevaga kontaktis, osalt unemaailmas. Koopad ja hambaid täis suud, draakonid, kes tulevad lähemale, tahaks jalga lasta aga ei suuda liigutada. Ja siis hakkavad nad mind jalast näksima, hmm... mõtlesin üllatusega, polegi eriti valus kui sind elavalt süüakse. Vähehaaval pöördusin tagasi reaalsusesse (vaim tuli tagasi kehasse:), mõistes kus olin. Aga nii mõnus et ei viitsinud silmi avada ega liigutada, just selline tunne kui vahel ei raatsi mõnusast unest üles ärgata.

Krabi einestamas
Kummaline, keegi siiski nakitseb mu jala kallal ja siblib ringi. Kuna valus polnud, mõtlesin las õiendab, võibolla mõned kalamaimud otsivad varba vahelt toitu. Pikapeale muutus tüüp tüütuks, kuna ise ei viitsinud liigutada kutsusin lapsi uurima kes nende isa kallal toitub. Niipea kui minu juurde said kilkasid plikad erutunult, krabi-krabi, noh maakeeli ehk jõevähk ma arvan. Palusid mul mitte erutuda, vaja pilti teha. Kas tõesti pean oma varba fotokunstile ohvriks tooma, aga lapsed julgustasid, et see on ainult väike krabipoeg, vaevalt ta jaksab sind jõkke oma urgu lohistada.

Silmi ette kangastus metssea suurune koletis, aga surusin maha põgenemisinstinkti ja jäin kannatlikult ootama kuni ajaloolise momendi jäädvustamiseks fotokas toodi. Vahepeal üritas elukas järjest jultunumalt saaki vette sikutada ja kui sai aru, et jõud üle ei käi, leidis et ehk õnnestub see jupphaaval. Õnneks alustas ta suurushullustuses tükeldamist labajalast, mis sõrgade siruulatusele ilmselt liialt suur oli. Tegelane osutus suht argpüksiks, sest laste saabudes puges ta kivi alla peitu, mitu minutit tuli oodata enne kui krabi julguse kokku võttis ja uuesti jala kallale asus. Pildid tehtud tüdinesin pullist ja tõmbasin jala kuivale, see shokeeris looma, polnud too harjunud, et raibe jalad alla võtab.

Bonsai pood
Kassiemme transafirma
Plõksutasime veel mõned fotod õhtupäikese valguses helendavatest kaljudest ja oligi aeg tasapisi liikuma hakata. Tee peal jäi silma pisike bonsai poeke, mille ees näidised ilutsesid. Jaama juures transafirma auto, mille logo laste nunnumeetri põhja lõi. Rong tuli ette õigel ajal nagu ikka, ise pidime jälle ukse avama ja algas tagasisõit. Rongi vahetus Yokohamas läks sujuvalt ja ainus sündmus, mis väärib märkimist on minu vetsus käimine. Superekspressi tamburisse suundusin kohe kui jaamast väljusime kuna enne oli jupp aega puudunud võimalus tsiviliseeritult põit kergendada.

Tamburisse jõudes jäin üllatunult jõllitama kuidas keegi härrasmees sama protseduuri sooritas, milleks mina sinna olin läinud. Nimelt on naiste ja meeste võrdsuse koha pealt Jaapan pikalt arenenud riikidest maas. Sel ajal kui mehed peavad oma häda ajama klaasiga uksega kitsas kabiinis on naistele kolm korda ruumikamas sviidis täielik privaatsus ja kõik mugavused tagatud. Olles veits uimane ja põis põlvini astusin pikemalt mõtlemata naiste vetsu. Kõik sujus normaalselt, isegi prill-lauda ei lasknud ma märjaks:), kuni oli vaja vett peale lasta.

No kurat, ei ole ei pedaali ega kangi millele vajutada. Sulaselges inglise keeles tekst koos nupu kujutisega, kasu sellele vajutamisest ei mingit. Lõpuks loobusin, kõiksugu muud tehnikaimed on vetsule külge monteeritud aga vee laskmise hoob on unustatud - tuletas meelde seda netist loetud lugu Hispaania pilvelõhkujast kus lift oli unustatud sisse monteerida. Pesin käed ja peale mõningast kaalutlemist, millisest aparaadist kuivatamiseks paberit võtta õnnestus tampoon pihku saada. Sellest ehmununa põgenesin ummisjalu naiste vetsust ja sinna tagasi ei saa mind ka väevõimuga, vesi jäigi peale laskmata.

Osaka raudteejaamas
Kurtes oma rasket saatust tüdrukutele, said need kõhutäie naerda. Tegu olevat vee laskmise juhendiga, mina üritasin näpuga juhendi klepsul kujutatud nuppu vajutada :P tegelikult pidavat lihtsalt kätt miski seinas oleva valgustundliku elemendi lähedusse viima, et vesi pahinal potti uhaks, hügieeni eesmärgil on igasugu asjade puudutamine viidud miinimumini. Tampoonist ma targu ei rääkinud:)

Kiki pagaripoes saiakest ostmas
Osakasse jõudes olid tüdrukute kõhukesed jälle tühjaks läinud, või lihtsalt tekkis naiselik vajadus veidi shopata. Igatahes suunduti uhketesse toidu ja pagariäridesse elu uurima. Mina hoidsin sealt targu fotografeerimis kaugusesse. Tundus ainult kummaline, et nad tõepoolest ostsid sealt saiakesi ja jaksasid nende eest maksta. Ootamatult selgus, et vaatamata väga eksklusiivsele väljanägemisele polnud hinnad sugugi kättesaaamtus kõrguses, samas pagaritoodete välimus ja maitse absoluutne tippklass.

Natukene perroonil hulkumist ja leidsime oma linnasisese rongi, mis viis sisuliselt "kodu" ukse ette. Päev oli väsitav aga õnnestunud. Mina isiklikult sain totaalse budistliku elamuse, lesides mägijõe kaldakividel nägemusi nähes ja lastes end elavalt süüa, kusjuures see mind eriti ei häirinud. Nii võib veel minusuguse skeptikugi ära pöörata;)

No comments:

Post a Comment