Hardy Lake, Kotkajärve ja Awenda

Hardy Lake maastik

Tagasi Kanadas olles oleme juba kaks korda jõudnud väljasõitudel käia. Kohe esimene reede anti mul töölt vabaks, muidugi kasutasin ära ja põrutasime päevaks randa. Ilm ilus, sai ujuda, rannal lõdvestuda, ja raamatut lugeda. Jaapani ajavahe hakkas lõpuks üle saama aga väsimus oli ikka kallal. Saabusin pühapäeval ja põrutasin ju kohe teisipäeval tööle, puhata ei jõudnudki eriti. Õnneks on siiski veel kaks nädalat puhkust järgi;) Tuleb tunnistada, et ma lihtsalt jumaldan riigitööd. Kui nii edasi läheb siis hakkan varsti vasakpoolsete poolt hääletama, ainult nende võidu korral on lootust, et selline pull edasi kestab.

Eelmine ehk eelviimane koolieelne nädalavahetus sai jälle kolm päeva vabaks. Sõitsime loodusesse, millest nii lapsed, koer kui külaline vaimustuses olid. Oleks läinud kaheks ööks Awendasse aga laupäeva ööl polnud vaba telkimisplatsi. Mõtlesin mis teha kui äkki meenus, et Kotkajärvel on metsaülikooli lõpetamine. Olime sellest enne oma Eesti külalisega rääkinud, nüüd tekkis võimalus oma silmaga näha, mis seltsielu kohalikud eestlased elavad. Loodetavasti mahutame kuhugi oma telgi kah ööseks ja kui mitte siis sõidame metsavahele, seal ümbruses suured lahmakad riigimaad.

Sõitsime välja laupäeva hommikul, et algatuseks teha jalgsimatk tüüpilises Kanada looduses. Valisime Hardy Lake matkaraja, kus varem polnud käinud ja mis asus Labradori graniitkilbi äärealal mitte kaugel Kotkajärvest. Maastik sarnanes väga Soomele või Rootsile oma graniitkaljude, järvesilmade ja metsaga. Mets selle poolest erinev, et järvede ääres on domineerivaks elupuu ehk seeder nagu kohalikud kutsuvad.

Matkaraja alguses oli jupp endisest asfaltteest, mida lastud metsal üle võtma hakata. Paistab, et inimtegevuse puudumisel ei kulu just palju aega, et mets oma alad tagasi vallutaks. 7-8 km pikk rada kulges ümber järve, poolel teel pidime kahe järve vahel silla ületama. Siin oli ka soodus ujumisvõimalus, mida ei saanud kasutamata jätta. Vesi mõnusalt soe, ligunesime päris pikalt.

Lutsukivi põrkab ...

... ja Koko ujub järgi

Viskasin lutsu ja enne kui aru sain kihutas koer kivile järgi. Loom ujus meie üllatuseks pea poole järve peale välja enne kui aru sai, et siit kivi ikka kuidagi kätte ei saa. Pole tal enam lõhnagi sellest kutsikaaegsest veekartusest. Kalda ääres sukeldub kivide järgi, vahepeal proovib neid hammastega kätte saada pea vee all ja ainult pepu väljas. Põhiline mure on mul tema hammaste pärast, et kividega neid ei lõhuks.

Lennuharjutused ...

... ja sukeldumis võtted

Edasi jalutades sai mitmeid ilusaid looduspilte nii lilledest, puudest, lehtedest kui maastikust suures plaanis. Metsas leidus suuri rahnusid, vahepeal viis rada kaljuseljandikele kus kuiva käes mõne kidura puukese vahel ainult sammal kasvas.

Kotkajärvele sõitsime tunni ajaga, kohale jõudsime piisavalt valges, et telk üles panna. Õnneks ei tekkinud sellest mingit probleemi, et tahtsime veidi pealt vaadata mis toimub ja meie külaline sai pilte plõksutada. Lobisesime veits tuttavatega ning jalutasime siis järve äärde paadisillale.

Tilk vett paadisillal

Kotkajärve

Sain oma seebikarbi kohta päris huvitava pildi paadisillal olevast veetilgast ja veepeegelduses vastaskaldast. Hiljem kui pimedaks läks tulime vaatama, kas ka langevaid tähti näha. Paraku oli ilm veits udune ning selili lesides tuli uni peale, kobisime peagi telki tudile. Magada siiski eriti hästi ei saanud, sest meie telgi lähedal otsustas paar tüüpi pool ööd valju häälega muljeid vahetada.

Vaade sõidu pealt auto aknast

Hommikul ajasime end varakult üles ja lasime kümne ajal jalga. Hommikusöök Tim Hortonis, paar õllekest kohalikust poest ja panime ajama Awenda suunas. Sõitsime seekord veidi põhja poolt teist teed pidi, paistis huvitavam mis siis, et paarkümmend kilti pikem. Maastiku põhjal otsustades tundus nagu oleks Rootsisse sattunud, tee kohati graniitkaljudest läbi lõigatud, järved, suvilad ja pisikesed külakesed.

Awendasse jõudes selgus, et meie platsil olevad tüübid polnud veel lahkunud, sõitsime randa. Ilm hakkas pilviseks tõmbama ja varsti tulid esimesed piisad, aeg tagasi telgiplatsile kiirustada, kust autod just välja sõitsid. Panime siva telgid ja koormakatte vihmavarjuks üles, saime sahmaka vihma aga ei miskit hullu. Otsustasime koeraga läbi metsa randa jalutada sel ajal kui lapsed autoga kohale sõidavad, igaks juhuks ajasime vihmakiled selga.

Rannas oli ootamatult tunda sooja õhu puhanguid, vihma veel ei sadanud, ehkki kaugemal paistsid üsna ähvardavad pilved.

Pilved lähenevad ähvardavalt üle järve

Tüdrukud ja Koko jooksid vette ning ujusid jupp aega, mulle tundus millegi pärast natuke jahe, loobusin. Kui plikad olid kuivatanud, jalutasime mööda randa, korjasime kivikesi ja nautisime vaateid. Hämardudes sõitsime tagasi telgiplatsi juurde, hakkasime näksimist sättima, mis kujunes tõeliseks pidusöögiks.

Lõkkel grillisime küüslaugusaiu, juustu vorstikesi ja maisi, kõike seda olime ostnud soodsalt möödasõidul Midlandi Superstorest. Joogiks lastele smoothie ja mahlad, suurematele õlleke ja siider. Natuke saime äikesevihma aga koormakate oli õnnestunult paigutatud, nii lõke kui laud kenasti varju all. Loodetud öisest tähtedevaatmisest rannas ei tulnud vihmaga miskit välja.

Kokole vorsti pakkumine

On sadama hakanud, aeg tudile minna

Tüdrukud olid suures telgis, mina Kokoga pisemas. Koera otsustasin telgi eeskotta jätta, endal mugavam pöörata, telk niigi pisike. Maapind oli paksult lehtedega kaetud, panin loomale oma vihmakile alla, et vähe mugavam oleks. Koko ei pannud pahaks, asus kohe pesa tegema. kaapis lehti ja kilet siia sinna kuni rahule jäi. Telgiukse jätsin lahti, ainult sääsevõrgu tõmbasin kinni. Loom pöörles veidi ja keeras end siis nii, et lasi seljaga vastu minu pead, ohkas õnnelikult ning jäi magama. Öösel küll sadas ja lõi välku ning müristas ja Koko sügas end, aga uni oli ikkagi väga magus.

Varahommikune vaade telgiplatsile enne äikest

Hommikul ilm ok, lausa päike piilus pilvede vahelt. Kobisin välja ja panin kohvi peale, tsiviliseeritud inimesel on kohvimasin ja pähklimaitseline koor loomulikult kaasas. Seni kui kohv sorises , tõin autost raamatu, määrisin parema puudumisel (pean silmas eesti sulatatud juustusid) küüslaugu maitselist Philadelphia juustu bageli (siiani ei tea mis sihuke pontsiku kujuga paksust taignast sai eesti keeles on) peale ja süütasin pisikese lõkke. Ühesõnaga valmistusin mõnusaks lamamistoolis hommikuseks omaette lebotamiseks kuna tüdrukute telgi poolt ei kostnud piuksugi. Isegi Koko nuuskimine ja sissepääsu üritused polnud neid äratanud.

Lõkke ümber uputab täiega

Vahepeal oli päike pilve taha läinud, kallasin just kohvi välja kui sähvatas välk ja käis kärakas, paari sekundi pärast hakkas kallama. Esialgu võtsin rahulikult, seadsin end mugavalt tooli ja hakkasin lugema, varju alla vihma ei tulnud. Kui Koko tooli peale ronis sain aru, et miskit on valesti. Vaata nalja, laua alt voolas ojake välja ja otse lõkke poole, selle eest Koko pageski. Lõkke ümber oli aga raudplekist ring, mis ei lasknud vett ligi, pealegi polnud lõke oluliselt vajalik, pigem esteetilise otstarbega teine.

Tõstsin jalad lauale ja üritasin edasi lugeda aga vihma ladistas nagu oleks kose alla sattunud ja tuulepuhangud pihustasid piiskasid ka katte alla. Kõik kippus vähehaaval niiskeks saama, külm ei hakanud kuid raamatu pidin plastikust toidukarpi peitma. Koer surus end minu vastu, otsustasin ta laste telki viia enne kui liiga märjaks saab, karvakasukat tülikas kuivatada. Suuremate valingute vahepeal suskasin looma tüdrukute juurde aga ise kobisin tagasi laua äärde, tore sellist looduse tormitsemist vaadata.

Peale vihma, pildistamise ajaks on vesi tagasi tõmmanud

Alumised lõkkepuud olid juba vee sees aga pealmised viskasin tulle ja need läksid peale kuivamist kenasti põlema. Vesi muudkui tõusis ja lõpuks kujunes telgiplatsile kolm saarekest, minu telk ja osa lauast, laste telk ja auto vahetu lähedus, mujal lainetas vesi. Telgikohtade valikul olin eelnevale kogemusele toetudes selle peale mõelnud, ja selgus et üsna õnnestunult. Ega ikka mugav pole kui telk 10 sendi sügavuses loigus juhtub olema, äratus oleks õige üllatav:)

Lõpuks hakkasid vihmahood raugema ja müristamine kaugenes, tüdrukud kobisid telgist välja hommikusöögile. Tegin uue raksu kohvi ja kakaod, isegi viimased küüslaugusaiad ja bageleid sai vinduval lõkkel röstitud. Kui kered täis hakkasime elamist kokku korjama. Telke polnud mõtet kottidesse toppidagi, niikuinii tuleb kodus kuivama panna. Viimasena võtsime vihmakatte maha, aeg-ajalt sortsutas taevast ja loll oleks poole pakkimise peal lausvihma kätte jääda. Ilm polnud just kiita aga otsustasime siiski randa sõita, ning kui ilm vähegi lubab seal veidi ringi hulkuda.

Tee peal nägime hirvesid metsas, saime ka paar pilti aga loomad ehmatasid fotoka välgu peale ja lasid valged sabad püsti pikkade hüpetega jalga. Randa jõudes selgus, et olime ainsad, parkimisplats täiesti tühi, samas ilm tundus soe ja vihma ei sadanud. Kivid ning liiv veel märjad, meid see ei heidutanud jalutasime nats ringi ja proovisime vett, täitsa soe, läheme ujuma. Tunde järgi julgen pakkuda et oma 24 kraadi oli ära, sest ujusime õige pikalt, ronisime kividele ja loksusime lainetel.

Näkineiud kaugel kivil :)

Lõpuks kui välja kobisime hakkas ka päike pilve vahelt piiluma. Ennast polnudki mõtet kuivatada, õhk oli päris soojaks läinud, äikest põhjustanud kuum õhumass kohale jõudnud. Nüüd polnud enam mingit tahtmist koju minna. Sellise temperatuuriga on palju parem rannas pikutada kui suurlinnas molutada. Tõime autost järgijäänud toidu ja joogid ning korraldasime ranna ääres mõnusa pikniku. Vähehaaval hakkas ka teisi inimesi välja ilmuma.

Purjekas merel, no ok järvel :)

Plaanisime kividele hulkuma minna aga lapsed tahtsid tamme ja liivalosse ehitada, tühja kah natuke vanad selleks aga las olla. Tõele au andes tuleb tunnistada, et isegi sai rannaliival voolavale ojakesele uus säng varbaga tõmmatud ja siis pool tundi vahitud kuidas vähehaaval liivaseljandiku sisse minikanjon tekkis. Jalutasin meie eesti külalisega kividele, näitamaks lähemat ümbrust, las teeb mõned vinged fotod.

Mulle on lapsepõlvest saati meeldinud suuri kivisid mööda sörkida ja hüpata, koolivaheaegadel sai mitu korda nädalas Pärnu muuli lõppu ja tagasi joostud. Siingi on üle kilomeetri sellist kividega tihedalt kaetud randa, liikumine veidi keerulisem, sest kivid on jäänud vedelema nii kuidas loodusele meeldib, inimkäsi pole neid sättinud aga nii ongi huvitavam.

Tagasi jõudes oli päris palav olemine, käisime veel kord ujumas. Tüdrukud veetsid jälle tund aega vees, mina tulin varem välja ning kasutasin aega mõne kenama kivi otsimiseks. Vanem tüdruk oli edutult madu üritanud leida, paistab et vihmase ilma ja sügise lähedusega on nood peitu pugenud. 

Põnev muster kivil

Kodu poole hakkasime sõitma suht varakult, juba kuue ajal. Käisime ka poest läbi, et suur karp sarvesaiu ja mahla tee peale ning kolm pakki küüslaugusaiu koju kaasa osta. Kojusõit möödus vahejuhtumiteta, veidi peale kaheksat olime maja ees. Nädalavahetus igati hästi magama pandud.