Tagasi Canadas !

Canada Vaikse ookeani äärne Kaljumäestik

No nii, eile õhtupoole jõudsime peale lühikest vahepeatust Calgarys tagasi Torontosse. Kavas on hakata vähehaaval Jaapani juhtumisi üles riputama, aga siikohal on ehk sobiv kirja panna veel mõned kiirmärkused reisi kohta.

Meie reisi 5 kõige meeldejäävamat juhtumist minu jaoks oleks tähtsuse järjekorras järgmised:

1. Fuji mäe tippu ronimine

2. Karate MM võistlustest osavõtt

3. Shinjuku Gjoen park

4. Ikura ja Make koobaste retk

5. Shirahama rand vaikse ookeani ääres

Fuji vulkaani kraatri äärel

Samas võin kinnitada, et tänu kaasa abile elukohtade otsingul, heale õnnele ja kohapeal planeerimisele ning kiirele reageerimisele sujus kogu reis palju paremini kui olin osanud loota või karta. Iga päev võtsime miskit põnevat ette ja isegi kui kõik ei läinud plaanipäraselt muutsime käigupealt oma kava vastavalt vajadusele ning tegime miskit muud põnevat.

Üldiselt ei maksa liiga palju ette planeerida, et hiljem ei tekiks jamasid või närvipinget seoses "plaani" täitmata jätmisega. Jaapani puhul võiks teoreetiliselt minutipealt oma päevakava paika panna, sest enamasti toimub kõik justnimelt minutitäpsusega. Samas on ka erandeid, mida kinnitas meie üleeelviimane päev kui muidu sekundipealt liikuvate superekspressrongide graafik seoses Põhja Jaapanis toimunud elektrikatkestusele totaalselt segi läks. Vaatamata tunniajasele viivitusele saime ikkagi kõik planeeritud kohad külastatud, ehkki samuraide külas läks kiireks, et järgmisele rongile jõuda.

Hiiglaslikud puud Gjoen pargis Tokyos

Veel paar üldist tähelepanekut Jaapanist: Prügikastid praktiliselt puuduvad, mis on ilmselt seotud asjaoluga, et kohalikud ei pea heaks tavaks tänaval süüa/juua. Samas tänavad puhtad, tühja õlle/mahlapurki pead pikalt taskus kandma, enne kui leiad koha, kus sellest viisakalt lahti saada. Joodikuid või narkareid tavalisel ajal tänaval silma ei hakka, aga õhtul on rahvas peomeeleolus ja siis näeb ka viisakat rahvast ebakindlas kõnnakus liikumas ja lärmakalt vestlemas, mis muidu kombeks pole. Eelnevast tulenevalt võib hommikul leida lilleklumpides tudivaid ülikondades tüüpe, kelle eelmise õhtu ärikohtumine liiga väsitavaks osutus, padjaks läpakakott pea all. Suitsetamise koha pealt on Jaapan oluliselt liberaalsem kui Canada, mis hakkab ka tänaval silma, pläru suus jalutavaid kodanikke harjumatult palju. Raudteejaamades on siiski spets klaaskapid kus kimuvad tüübid kampas koos nautlevad.

Sellega lõpetan kiire üldkokkuvõtte ja asun jõudupidi konkreetsema jutu kirjutamise juurde. Kui kiiresti sellega hakkama saan, ei julge lubada, pilte on minul 2000 ringis, reisukaaslasel teised 2000 ja lastel mobladel ka nii paarsada.

P.S. Äitähh Skypele, tänu kellele ma sain odavalt nii üle maailma kui kohapeal lobiseda, sest Jaapanis tohivad vaid elanikud kohalikku telefoninumbrit omada, samas data sim lubatud ka võõrastele.