Jaapan-3 Shirahama

Shirahama Rand, Vaikne ookean Jaapani idarannikul

Kuna puhkepäev oli otsustatud googeldasin "best beaches in Japan" http://www.japan-experience.com/news/tips/most-beautiful-beaches-in-japan, mõistlikus päevateekonna kauguses oli vaid üks, Nanku Shirahama. Vahemärkusena tuleb mainida, et Jaapan pole just õnnistatud ilusate randadega vaatamata asjaolule et ookeaniga ümbritsetud. Vulkaaniline kivim on enamasti tume, mistõttu heleda liivaga rannad haruldased, Shirahamas näiteks on liiv kohale toodud Austraaliast! Juba see vihjab, et tegu keskmisest veidi eksklusiivsema kuurortiga.

Vaatasin sobivad rongiajad, mis kohale viivad, lisaks tuli arvestada juurde JR passi hankimiseks kuluv aeg. Lähim jaam kus ta kätte saame on Osaka, mis eeldas silmusraudteed pidi linnale auringi peale tegemist. Pass väljastati üllatavalt kiirelt, mõne minutiga. Kohapeal broneerisime piletid rongile nii sinnasõiduks kui viimasele tagasipöörduvale.

Limited Express Kuroshio 1

Kassas ilmnes pisike keeleoskust puudutav probleem, kuna minu hääldus oli piisavalt paigast ära. Kassaneiu ei suutnud kuidagi mõista, kuhu ma sõita tahan. Siit sain õppetunni, et alati tasub kirjutada jaama või mis iganes muu sihtkoha nimi paberile, see välistab valesti hääldamise võimaluse. Meenus veebilehelt loetud info, et Shirahama tähendab valget liiva Jaapani keeles. Seda mainides saadi kohe aru millisest jaamast juttu ja toksiti piletid valmis. Ja hakkaski passi tasuvus tiksuma, reisi tavahind oleks olnud 2 X ( 2940 + 2390 ) = 10660 jeeni. 170 km 130 minutiga, aeglasemalt kui tavaliselt, sest peatusi rohkem.

Jõudsime kenasti plaanitud rongile ja aega jäi ülegi. Esimene kord sõita pikamaa rongiga jättis sügava mulje vaatamata sellele, et tegu polnud 300 km/h kihutava super ekspressiga. Väljastpoolt polnud miskit eirlist aga sisustus äge. Istmed eriliselt mugavad, pikalt mõnusamad kui lennukis. Osad olid vastamisi, kuid suht suvalistes kohtades. Poole tee peal nägime, et istmete sõidusuunda on õige lihtne muuta, lihtsalt libistad seljatoe teistpidi. Eriliselt kaval ja mõnus süsteem, suuremal seltskonnal võimalus koos istuda, nagu seda tegi meie kõrval olev Jaapani pere, soovi korral saab mugavalt põõnata jalad vastasistmel.

Eramud, korrusmajad ja riisipõllud

Eramajad mägede taustal

Olime liialt põnevil, et magada, vahtisime aknast välja ja tegime aegajalt pilti. Linn või täpsemalt asustatud piirkond muudkui kestis, ei saanudki aru millal Osaka lõppes ja järgmine linn algas. Selle koha pealt sarnaneb Torontoga, et tiheasustus mööda Ontario järve kallast kestab Whitbyst Niagarani välja, paarsada km. Vahepeal siiski tulid mägisemad alad, paistis metsa ja madalamates kohtades bambusetihnikuid. Need olid nii tihedad, et ettekujuteldamatu, kuidas saaks taolisest läbi minna.

Raudtee ülesõit riisipõldude vahel

Raudtee ookeani ääres

Peagi paistis vasakul, ehk maa pool pidevalt mäestikke, vahel ületasime madalaid kiirevoolulisi jõgesid. Aegajalt nägime ookeani ja isegi tsunamitõkkeid mere ja jõgede kallaste ääres.

Mägijõgi

Palm läbi rongiakna

Kohale jõudsime täpselt õigel ajal 10:09 nagu plaanis ette nähtud. Raudteejaamast võtsime bussi, ilm oli liiga palav, et need paar kilti jala minna. Ainuüksi paariminutilise bussi ootamise jooksul hakkas higi voolama.

Kiki ja Mari just saabunud Shirahama Beachile

Veerandtunni pärast pandi meid lõpppeatuses maha, astusime üle liivakõrgendiku ning avaneski vaade heleda liivaga kaetud rahvast täis rannale. Kiirustasime kohe vee äärde, et vette hüpates end jahutada. Rahvas oli millegi pärast oma 10m veepiirist eemal, ei pööranud sellele tähelepanu ja panime enda asjad üsna vee ligi, lootsime, et ehk ikkagi natu jahedam. Paraku vesi palju värskendust ei pakkunud, umbkaudse hinnangu järgi umbes +30C.

Esimest korda Vaikses ookeanis

Preilid rannal peesitamas

Lastele esimene kord elus ookeani ujuma minna. Kõige rohkem üllatas neid vee soolsus ja kandevõime, nii lihtne oli ujuda. Lainetust kahjuks eriti polnud, hea tuulise ilmaga pidada surfarid siin veemägesid nautima. Kuna väljas oli kuumus väljakannatamatu veetsime enamuse ajast vees hulpides. Lapsed panid endale küll korralikult kreemi peale aga ikkagi said õhtuks parasjagu põletatud. Mina kandsin enamuse ajast kaabut peas ja särki hoidsin seljas kui just vees polnud. Käed said ikkagi paraja laksu.

Mina eelistasin vees jahtuda

Müts ja päiksekad hädavajalikud

Tüdrukud osutusid harjumatult populaarseks, blondidena hakkasid eriliselt silma tumedapäiste tõmmumate jaapanlaste kõrval. Natukese ajaga said mitu kutset, küll palli mängule küll dringile. Nad olid sellisest tähelepanust veidi ehmunud, vanem plika isegi kippus minu juurde ujuma, et liiga palju tülitatavat. Minagi ei jäänud kuivale, kui ujusin tegid neiukesed pilti ja lehvitasid mulle hüüdes miskit, aru kahjuks ei saanud, naeratasin niisama laia suuga totakalt vastu. Ei noh tõstis kohe enesehinnangut, samas jäi pisike kahtlus hinge. Miks pilti tehti, äkki polnud nad enne sihukest friiki näinud:)

Rand ise on alla kilomeetri pikk heleda liivaga kaetud ja mõlemalt poolt kaljudega piiratud. Iseäranis järsud paremal pool, kuhu vanema lapsega jalutasime. Kaljusel merepõhjal sagis pisikesi krabisid ja leidus karpe. Mulle sattus pihku puutükk kahe jaapanikeelse hieroglüüfiga, just sellised suveniirid meeldivad, mis ise leitud. Samas pole veel uurinud, mis need peaks tähendama, siit võib nii mõnigi üllatus tulla.

Kuulus merevärav on aimatav vasakpoolse kalju sees

Kaugemal paistis meres tohutu kaljust kaar, meri oli kivimist värava uuristanud. Siit avanes rannale päris kena vaade, plõksutasin paar pilti. Et oli janu tekkinud astusime tagasiteel rannabulvarile joogiautomaati otsima. Samas oli aga pisike toidupood, krabasin õlle, laps sai mahla ja jäätise.

Mereäärne jalgtee, palmid, hotell

Kiki Canada mütsiga rannal

Teiste juurde tagasi jõudes selgus, miks rahvas veest nii kaugele oli hoidnud, tõus vahepeal merepinna üsna meie rätikute juurde toonud. Pidime evakueeruma kõrgemale aga tunni pärast hakkasid lained jälle varbaid silitama. Nii suurt veepinna kõikumist polnud plikad samuti varem kohanud.

Parim kohalik õlu

Lõunasöök / Õhtusöök

Kui kõht tühjaks läks jalutasime kõik toidupoodi ja võtsime endale eine. Mõne dollariga saad mõnusa kombo, mis kohapeal soovi korral mikrokas soojaks lastakse. Mina võtsin sushit ja õlut, mistõttu soendamist polnud vaja. Lapsed ostsid kana ja kala prae riisiga, mahla joogiks juurde. Saiakesed osutusid ootamatult headeks, kondiitritoodete koha pealt on Jaapan täitsa Euroopa tasemel. Alko tarbimise liberaalsuselt lausa esirinnas maailmas, rannas lasti rahulikult õlut, mida võis automaadist jääkülmana poehinnaga osta!

Viimast võtmas

Õlu on kergem kui vesi

Õhtu eel käisime veel viimast korda ujumas kusjuures Christina ja Mari said millimallikalt kõrvetada. Mari veidi kaela pealt aga Christinal jalal vorbid nagu oleks paljaste kaseokstega vitsu saanud. Mina ja Kiki jäime sellest kogemusest ilma, ehkki vedelesime pikalt vees. Väljas kuivades astus neli Jaapani tüdrukut juurde juttu tegema. Nad olid kole vaimustatud laste juustevärvist ja palusid pilti teha, tunne end nagu prominent:)

Vaikne õhtu Vaikse ookeani rannas 

Rannapromenaadi ääres bussi oodates sõitsid mööda mitmed uhked masinad, mis koledat mürinat tegid ja aegajalt tuututasid. Justkui Miamis, kui roolis poleks jaapanlased. Buss tuli täpselt õigel ajal, hakkame sellega juba harjuma. Rongis murdis väsimus meid maha, ikkagi alles kolmas päev Jaapanis olla, ajavahe võtab harjumist. Mingil momendil tundus asi imelikuks minema, ka läbi une sain aru, et oleme juba kole kaua peatuses olnud. Miskit mula tuli valjuhääldist, mille peale rahvas end püsti ajas ja minema asutas.

Vist oli väsitav päev ;)

Haarasin kiirelt ühel Jaapanlasel nööbist uurimaks mis lahti, see seletas aga ma ei saanud tuhkagi aru. Otsustasin lihtsalt öelda oma jaama nime seejuures küsivaid liigutusi tehes. Japs mõtles momendi ja sai aru, näitas et tulgu me ka välja ja suunas teisele rongile. Teine tüüp kes prussis inglise keelt seletas, et miski avarii liinil, seepärast peame ümber istuma.

Teine rong oli kohalikku tüüpi ja peatus iga koera pissiposti juures, õnneks saime istekohad.  Väljas oli juba pime ning polnud aimugi kus oleme ja kuhu liigume, võtsin välja oma hindamatu abilise Google telefoni, klõpsasin GPS peale ja voilaa, poole minutiga kõik selge. Liikusime õiges suunas ja polnud enam väga kaugel sihtmärgist. 40 kildi läbimiseks kulus siiski sama palju minuteid.

Lõpuks koju jõudes olime nii kutud, et kukkusime jalapealt tudile, küll jägmine päev jõuab plaani teha mis ette võtta ja kuhu minna.