Jaapan-5 Ikura-do koobas

Jalutame sillal üle jõe koopa poole
Tagaplaanil paekivi kalju ja juga

Eelmisel õhtul kui teised juba tudile kerisid uurisin natuke rohkem koobasta kohta kuhu plaanis minna. JNTO veebilehel http://www.jnto.go.jp/eng/ location/regional/okayama/niimi.html oli päris hea lühikokkuvõte. Ehkki piirkonnas on mitu koobast jõuab ühistransporti asutades külastada kõige enam kahte päeva jooksul. Ikura ja Maki koopad paistsid selleks kõige paremini sobivat. Ikurasse saab rongiga, järgmisse koopasse bussiga.

Ikura koobas asub paekivist jõekalda kaljus, mille sein tõuseb vertikaalselt 240 meetri kõrgusena, võrdluseks tüüpilise Mustamäe 9 kordse maja kõrgus 30m.  Koopa pikkus 1200 meetrit ja kõrguste vahe 90m koopa sees, temperatuur +15C. Maki koobas on lühem, 450m aga tema lõpuosas asub maaalune järv, ja sellele ehitatud sild. Seal esineb hulk erinevaid stalaktiitide ja stalakmiitide vorme, soovitatakse lausa geoloogiahuvilistele õpperajaks. Maki tähendab salapära (Ma) täis (Ki). Koopas on filmitud tuntud Jaapani põnevusfilmi Yatsuhakamura stseene.

Läbi sellise pääsla saab Shinkanseni perroonidele

Esimest korda superekspressis

Hyperdiaga olin pannud paika sobivaima rongi aja suht varakult, sest Jaapani keskosa mäestiku koobastesse sõit pidi kaks pool tundi võtma. Marsruut Shin-Osaka (8:07) - Okayama (8:56 - 9:17) - Ikura (10:37), kokku 150 min, 251.4 km hinnaga 7430 X 2 = 14860 jeeni edasitagasi pilet. Hea tunne, et kolme päevaga on pool meie JR passist juba ära tasunud. Osakast Okayamasse saame esimest korda proovida super ekspressi, Shinkanseni.

Raudteejaama pidime veidi varem minema, kuna soovisime kohad broneerida. Jällegi käis kõik meeldivalt kiirelt ja sujuvalt, piletid näpus ronisime perroonile ootama. Kõige suurem üllatus oli see, kui tihedalt Shinkansenid liikusid. Samal suunal läks kolm - neli rongi tunnis. Perroonil on vagunite numbrid maha maalitud, ja isegi ootajate sabad joontega märgitud. Rongid 10 - 15 vagunit pikad, hea kui õigel kohal ootad. Jokutama ei maksa jääda, rong lihtsalt paneb uksed kinni ja sõidab minema.

Linnapilt Osaka ümbrusest

Meie oma tuhises ette, kobisime sisse ja otsisime kohad üles. Vägev sisustus, taolisega on lausa nauding Jaapani ühest otsast teise sõita. Toolid haruldaselt mugavad, neis saab pea igas asendis mõnusalt lesida. Lauakesed eesistme küljes nagu lennukis, lisaks elektripistik võimaldamaks moblat või läpakat laadida.

Peaaegu märkamatult tõmbas rong kohalt ja keris siis tuntava kiirendusega tuurid üles. Sõidu sujuvus ja hääletus oli muljetavaldav, meenutas jällegi lennusõitu, kuid ilma õhuaukudeta. Tõsiasja kui vaikne sõidu ajal rongis oli rõhutasid sildid, mis manitsesid inimesi moblasid hääletuks keerama ja telefoni vestlust tamburis pidama. Viimast kohta on meie mõttes tamburiks raske nimetada, sest seal asus nii joogi ja toidu automaat kui mitu erinevat vetsu: naistele, meestele ja multisex, kõik muidugi viimase peal automatiseeritud.

Linnapilt Kobe ümbrusest

Teeäärseid ehitisi oli raske jälgida, sest sähvatasid nii kiiresti mööda. Pildistamisega tükk tegemist kuna kõik mis lähemal valgus laiali nagu pintsliga tõmmatud. Eks ma paljude piltide puhul olengi ainult ülemist äärt kasutanud, see piisavalt kaugel, et "relativistlik efekt" pole nii segav:) Saime alles end enam-vähem mugavalt istuma sättida kui lisaks jaapanikeelsele ka briti aktsendiga teatati, et teeme lühikese peatuse Kobes. Mis mõttes, alles ju hakkasime sõitma?

Mäed tulevad lähemale, ees riisipõllud

Peatused tundusid kole tihedalt nii, et rong ei saanudki pikalt täistuuridega uhada. Kui asusin lähemalt asja uurima selgus, et kõik on suhteline: 180 km läbib rong 50 minutiga kusjuures teeb 5 peatust. No muidugi on peatusi tihedalt ajalises mõttes (iga 10 min tagant) kuid mitte ruumilises - 40 km tagant. Oleks ikka mugav küll Tallinnast Tartu saada 50 minutiga tehes vahepeal peatused Tapal, Jõgeval ja paaris pisemas kohas:)

Pirakas raudtee sild

Jaapani maantee

Proovisin sõidu peal kiirust mõõta oma GPS'ga ja sain 280 km/h, raske uskuda aga veits matemaatikat tehes üsna loogiline, keskmine kiirus koos peatustega tuleb ju 216 km/h. Igatahes Okayamasse jõudsime lipsti kohale, otsisime seal järgmise rongi perrooni üles. Piisavalt oli aega, et krabasime automaadist joogid aga rong tuli enne ette kui jõudsin õllepurgi lõpetada. Õnneks ei vaata keegi Jaapanis viltu kui avalikus kohas õlut libistad, vähemalt mitte siis kui välismaalane oled. Võibolla vaadatakse ka aga mina ei pannud tähele ja mida ei märka seda ei ole:)

Esialgu veidi sõitu linnastunud piirkonnas ja siis keerasime mägede vahele. See rong oli jupp maad aeglasem, peatudes päris tihti. Linnast välja jõudes kobis enamus inimesi maha, meie olime ühed vähesed reisijad, kes peale jäid. Popsutasime kitsast orgu mööda järjest kõrgemale, pidevalt tuli ületada jõge, aeg-ajalt sõitsime tunnelitesse kui muidu mäest mööda ei saanud. Siit sai paremini pilti teha kui vaid õige momendi tabasid. Loodus oli uskumatult kena, rongist vaadates tundus metsik ja suht puutumatu.

Ikurasse jõudes tuli ise vaguni ukse juures nuppu vajutada, et see avaneks, jaam oli nii väike ja tähtsusetu, koos meiega tuli veel kolm inimest maha. Ilm oli vastikult palav isegi siin mägedes või õieti mägede vahel. Raudteejaamas polnud õieti kedagi, kellelt teed küsida, uurisime jaapanikeelseid kaarte ja voldikuid aga suurt kasu polnud. Jalutasime veidi aega juhmi näoga jaama ees ringi kuni märkasin miskit vanameest.

Ikura küla

Ikura tänaval jalutamas

Nüüdseks oli selge, et kui jaapanlane üldse millestki aru saab siis kirjutatud kohanimest, pikemasse vestlusse pole mõtet laskuda. Kargasin ligi jaamast leitud voldikuga, osutasin näpuga koopa pildile ja küsisin "where". See oli ilmselt liiast, sest ätt vaatas mind, siis voldikut, uuesti mind aga ei öelnud miskit. Katsetasin järgmise sõnaga "bus". Pilku ilmus arusaamishelk, aga Järgnes äge pearaputamine. Vana kukkus jaapani keeles erutatult lobisema ja näitas näpuga teed mööda kaugemale.

Kuraditki ei osanud sellest välja lugeda, äkki turgatas idee ja tegin näppudega jalutamise liigutusi. Vana nägu lõi särama, noogutas ja näitas jälle teed mööda edasi. Tänasin ülevoolavalt ning selgitasin meie jõugule, et loodetavasti tähendas kogu vestlus, et saame sinna jala minna, kaugel see on pole aimugi, aga nii keerulist infi oli lootusetu jaapanlase käest välja pinnida. Voldikutel polnud kah mõõtkavas plaani, ainult koopa enda skeem.

Astusime teed mööda edasi, paari minutiga kleepus särk selja külge. Jõudsime hargnemiskohta, paremale üles mäkke, vasakule alla jõe poole. Otsustasin kiirelt visata pilgu parempoolse raja peale, eeldatavasti võiks koobas sealpool olla, aga paari minuti pärast tulin tagasi, ei tundunud õige. Kratsisin kukalt ja otsustasin järgmise jaapanlasega õnne proovida. Veomasin võttis hoogu maha, viipasin juhile, too peatus. Astusin juurde ja näitasin kaardil olevat koopa pilti, mees sai kohe aru ja näitas üle tee. Kahtlane tundus, seal oli hoopistükkis miski vana vedur välja pandud.

Jalutasime siiski näidatud suunas ja äkki sai selgeks, et tegu õige kohaga. Mäekülje tagant ilmus välja tohutu kõrge püstloodis kaljusein, jõgi voolas kohati otse kalju vastu puutudes ja kaugemal paistis sild mis viis koopa suhu. Tegime mitu pilti aga minu fotokaga oli kübe problemaatiline, sest kalju nii pirakas, et ei mahtunud täiskõrguses peale. Koopa ees kukkus väike juga kaljuäärelt alla jõeäärseile rahnudele.

Siin oli ka miski suuremat sorti tempel või pühakoda koos poodidega aga otsustasime kõigepealt koopas käia, küll pärast aega ringi vaadata. Pilet maksis 1000 jeeni, lisaks piletile saime ka ametlikud voldikud koopa plaani ja lühikese seletusega pihku. Sillalt mõned pildid ja koopa suus panime kiled peale, meeldivalt külma õhkus vastu.

Koobas ise oli kõige pikem kus olen kunagi käinud, samas USA's Virginias olid koopa saalid palju pirakamad. Mis ma oskan kirjutada, kui isegi pildid ei anna seda edasi, mida mitmesaja meetri sügavusel maapõues tunned. Selleks peab ikka ise minema, aga panen vähemalt portsu pilte.

Kivimite erinevad põnevad vormid jätsid ehk kõige sügavama mulje. Stalaktiidid pidada kasvama 1cm 100 aastaga ja stalakmiidid samapalju 200 aastaga. Selle põhjal otsustades peaks koobas olema oma 250 miljonit aastat vana. Samas oli näha põrandal kohta kus metallrest juba kergelt värske kiviga kaetud.

Koopad on mulle alati tundunud salapärased ja natuke põnevalt õudsed. Ühesõnaga nautisin täiega iga vaatepilti ja

ootasin, mis järgmise käänaku tagant nähtavale ilmub. Ainus puudus oli minu jaoks see, et koobast jalutamiseks liialt mugavaks tehtud, polnud nagu õige ronimine, vahepeal lausa trepid.

Kokkuvõttes kulus meil üle tunni seal ringi hulkumiseks, pildistamiseks ja niisama imetlemiseks. Välja tulles puhkasime veidi, võtsime kerged näksid ja joogid ja asusime uurima kuidas järgmisse koopasse saada.