Saturday, August 24, 2013

Jaapan-7 Ninja ja Ninjutsu

Hommikul sai veidi rahulikumalt võtta, aga see ei tähendanud poole päeva maha magamist. Juba õhtul olime arutanud mis teha, lastel soov Ninja muuseumi minna. Googeldasin veidi uurimaks kus too koht asub ja kui lihtne on sinna ligipääs. Selgus, et meie peatusest ainult 80 kilti aga kuna koht asub mägedes suht kõrvalisel raudteel, siis sõit võtab oma poolteist tundi ja maksab 2 X 1280 = 2560¥ jeeni. Nagu näha on tavaraudtee piletihind õige soodne, Eesti mõistes saaks Tallinnast Tapale vähem kui 10 euriga.

Surfasin Jaapani vaatamisväärsusi otsides, aga miskit superpõnevat silma ei hakanud. Okinawale nagu ei hakka üheks päevaks lendama, ja ka Jaapani lõuna otsa ei viitsinud sõita kuna sealsed huviväärsused, ei tundunud piisavalt ägedad. Niisiis otsustasime Ninja muuseumi kasuks, mis asus vana toidupoeketi nime meenutavas Iga linnas. Pisuke segadus rongiaegade selgitamisel tulenes asjaolust, et ehkki linna nimi oli Iga osutus raudteejaama nimi hoopis Igaueno olema. Lõpuks ikka sain sotti, paistis et peaks veidi peale  kümmet väljuvale rongile lahedalt jõudma.

Meie reisukaaslane polnud Ninja värgist eriti huvitatud ja otsustas ajalooliste vaatamisväärsuste kasuks, sõitis Narasse. Minul oli aga pisike probleem rahaga, nimelt sula praktiliselt otsas. Mõtlesin kas sõita kiirelt Nambast läbi ja saada kindla peale kupüürid kätte juba tuttavast masinast või loota, et Tennoji jaama lähedal olevas postkontoris masin minu kaarti tunnistab. Kaalusime veidi aega perroonil olles olukorda kuni saime eru, et lihtsalt ei jõua enam Nambasse.


Vaated rongi aknast
OK siis, hüppasime Tennoji poole sõitvale rongile. Jaamas küsisin, kus on lähim postkontor, selgus et kolmandal korrusel. Eriti tore, kimasin sinna ja masin töötaski, võtsin kohe 40000 jeeni, et oleks muretu mõneks ajaks. Aega jäi meil ülegi, lurpisime siidrit ja sõime perroonil jäätist kuni rong saabus. Valitud marsruudil oli vaid üks ümberistumine Kama nimelises jaamas, sealt algasid tõsisemad mäed ja edasi läks pisike kahevaguniline rong, rohkem trammi sarnane teine. Kiirust oskas seegi arendada ja vaated läksid aina kenamaks - mäed, jõeorud, mets, bambusetihnikud ja suht vähe asustust.

Tramm-rongis :)
Maja Igas
Peatused järjest pisemad, ootasime juba et jõuame päris maakohta aga Igaueno osutus suht suureks mägede vahel jõeorus olevaks linnaks. Jaamas leidsime kaardi seinalt ja mobla GPS abil oli peagi suund selge. Kaugust muuseumini umbes 2 km, otsustasime jala käia, saab veidi ümbrust vaadata. Ilm oli kole lämbe nii et esimene peatus juhtus paarsada meetrit edasi alkopoe juures, õnneks pakuti seal lisaks igasugu kärakale ka lastele sobivaid jooke. Huvitav, et alko poel ei paista olevat mingeid ajalisi piiranguid.

Imelikud viljad puu otsas
Ninja kantsi viiv trepp
Joogid näpus kõmpisime üle silla, maanteed mööda edasi kuni hakkas paistma metsaga kaetud mägi. Kaardi põhjal otsustades pidid selle otsas asuma ninja muuseum ja kindlus. Ronisime jalgrada pidi suht järsust nõlvast üles, jõudsime muuseumi esisele platsile. Esiteks tuli külmavee kraani all nägu loputada ja lonks juua, jube palav. Sealsamas oli ka vets, mille seinal temaatiline märgistus tähistas naiste/meeste osakonda. Võtsime piletid ja saime jaapanlaste grupiga kaasa.

Ninjalik vetsu tähistus
Nüüd ehk paras aeg lühidalt kirjeldada, mis asjad need Ninja ja Ninjutsu on. Ninjade puhul oli tegu jaapani feodaalajastul (alates 500AD) salaluuret teostavate eriüksuslastega või spioonidega. Ninjutsu on tehnikad ja meetod millega info kogumist toimetati kusjuures põhitähelepanu suunatud just varjatud tegevusele mitte niivõrd relvajõule. Kui võitlus osutus möödapääsmatuks kasutati igasugu ebatraditsionaalseid relvi ja võtteid et vaenlast segadusse ajada ja niimoodi pigem kavaluse ja osavuse kui jõuga võita.

Ninjutsu juured ulatuvad 4000 BC Indiasse, kust too vähehaaval läbi Hiina ja Korea Jaapanisse jõudis ja seal omanäoliseks arenes. Ninjutsu koolkondi on Jaapanis oma paarkümmend kuid kaks kõige kuulsamat Iga-Ryu ja Koga-Ryu, nimetatud piirkondade järgi kus tekkisid ja arenesid. Iga muuseumis on Jaapani suurim kogu dokumente, relvi ja igasugu muid ninja judinaid.

Ninja kaob seina sisse ...
... ja avab põrandalõksu
Meie ekskurs algas ninjade residentsi külastamisega. Maja pidi väljastpoolt paistma nagu tavaline talupoja elamine, et mitte kahtlust äratada. Tavaline paistis ta ka seestpoolt, aga põrandates olid lõksud ja salakäigud, seinad võisid pöörduda ja ruumid kuju muuta, salajasi ruume, käike ning relvade peidupaiku leidus igal pool.

Laskume maaalusele salakorrusele
Soos käimise jalatsid
Ninjade seitse levinumat maskeerumist
Ninjad demonstreerisid mõningaid trikke nagu püssirohu sähvatusega kadumist ja seinu mööda või lae all ronimist. Enamus sarnased mustkunstnike omadega, mis põhinevad vaatajate tähelepanu mujale juhtimisel ja inimeste meelte limiteerituse täpsel tundmisel. Relvade poolest on tuntumad muidugi tähed, mille pildumist demonstreeriti. Oluliseks momendiks, et nad on disainitud praktiliselt hääletult ilma vihinata lendama. Lisaks igasugu peidetud terariistadele pidid ninjad oskama kasutada kõiki käepäraseid esemeid relvadena, jällegi tugev sarnasus tänapäeva eriüksuslastega.

Nagu praegu öeldakse spioonide kohta, et kõige edukamatest ei kuule te kunagi, nii oli ka ninjade puhul äärmiselt oluliseks tähelepandamatuks jääda. Seetõttu esinesid nad tolle aja tavaliste elualade esindajatena nagu talupojad, rändmungad, kaubitsejad, sõdurid, rändmuusikud, ... jne.


Muuseumis endas oli laialdane väljapanek nii dokumentidest, ajaloost kui ka relvadest. Filmilõikudel demonstreeriti erinevaid võitlustehnikaid mitmekesises valikus relvade ja tavaliste esemetega. Lõpuks nagu ikka pood igasugu nänniga, vanem plika kaalus küll ninja tähe ostmist aga seoses lennuvälja turvakontrolliga otsustas loobuda.

Kindluse kaev
Kivikolakas mäe otsas
Müürid ja trepid
Iga-Ueno kindlus
Jalutasime veidi ringi lossimäel, istusime korraks jalgu puhkama. Lasin end pingile sirakile ja jäin pea momentaalselt magama. Kaua tudida ei saanud, sest sipelgad hammustasid mu ärkvele. Kindlustuste tsoon oli üsna massiivselt ehitatud, võttis jupike aega seal ringi jalutamiseks, treppidest üles-alla ronimiseks. Kiki jäi seniks puhkama kuni Mariga ringi ümber lossitorni tegime. Järsku astus üks jaapanlane ligi ja pakkus, kas tahaksime koos fotole jääda, muidugi tahtsime, tänasin ja too plõksutas minust ja Marist paar pilti.

Issi ja tütar
Mari müüri serval

Siinsamas oli kuulus Iga-Ueno kindlus, mida nimetatakse ka "Valgeks Fööniksiks". Kindluse ehitusega alustati 1585 aastal kui valmisid peavärav ja kolm kolm korrust. 1608 ehitati kindluse ümber 30 meetri kõrgune kivimüür ja lisati tornile 2 korrust. 4 aastat hiljem varises torn orkaani poolt kaasa toodud vihmasaju tõttu kokku. Praegune torn on ehitatud sel sajandil vana alusmüüridele kohaliku töösturi poolt ja hiljem linnale üle antud.

Jaapani sõjarüüd
Kindluse valitsejad
Lossitorn on momendil muuseumiks, kus hulk ajaloolisi esemeid eksponeeritud. Lisaks relvadele, kiivritele, riietusesemetele ja toidunõudele oli kolmandal korrusel hulk omaaegseid kunstiteoseid välja pandud. Kõik originaalid ja mõned neist väärt miljoneid kui uskuda muuseumitöötajat. Pildid olid tõepoolest muljetavaldavad, Mari uuris neid eriti põhjalikult.


Ülemiselt korruselt avanesid vaated ümbritseva kindlusemäe, linna ja mägede peale. Lossitorni tagant muru seest leidis laps pooliku katusekivi ning korjas selle suveniiriks kaasa.

Mina bambusevõsas
Õis puul 
Tagasiteel hakkas nälg näpistama, otsisime toidupoodi ja astusime esimesse suuremasse sisse. See osutus hoopis apteegiks aga nagu Canadaski kombeks müüakse seal igasugu nodi kaasaarvatud toiduaineid. Võtsime mõned saiakesed, jäätised ja joogid. Jäätise panime tänaval nahka aga saiakesed sõime laste mänguväljakul ära.
Tagasi alla
Porno siilid :)
Rongi väljumiseni aega oli ja tahtsin teist teed pidi tagasi minna aga lapsed ajasid vastu. Kui GPS'i vaatasin, selgus et õieti tegid, oleksin vale raudtee juurde läinud. Jalutasime rahulikult jaama, ülejäänud veerandtunni tegime parajaks sealsamas ringi vaadates. Tagasiteel rongis sain paar head pilti mägijõest.


Ühes peatuses seisime veidi pikemalt ja seal hakkas vastasrongis olev pisike plika meile lehvitama. Naeratasin ja lehvitasin vastu, sellest sai tüdruk julgustust ning kukkus ägedalt kahe käega vehkima. Ema proovis teda tagasi hoida aga plika rabeles ja lehvitas edasi. Nii me siis pidasime oma kolm minutit seda lehvitamismatshi kuni rongid liikuma hakkasid. Kahjuks tuli pildistamise mõte liiga hilja. 

Canada karatekad Shin-Osakas
Rongis sain messi tuttavatelt karatekatelt, et kohtuks õige linna peal ja läheks kohugi sööma. Kuna koju saime suht vara, otsustasime veidi puhata ja üheksaks Shin-Osakasse kohale minna. Olime parasjagu teises jaamas perroonil kui äkki keegi meie nime hüüdis, seisvast rongist kargas välja Jamaika päritolu aga Canada eest olümpiahõbeda saanud karate tuttav Dana. Sebisime kiirelt samale rongile, seal olid ees Mark oma kaasaga ja Steve. No oli alles juhus Osakas rongijaamas Toronto tuttavatega kokku saada. Need keda pidime kohtama ei andnud end aga tükk aega näole.

Päikesekiired läbi pilvede
Lõpuks peale pikka tekstitamist saime kokku ja hakkasime astuma hotelli poole, kus ülejäänud seltskond pesitses. Seal tegime paar jooki ning asutasime edasi liikuma. Aeg oli juba hiline, meie plikade heledad juuksed kutsusid esile kohalike meeste tervitusi ja kutseid dringile. Ei jõudnudki lõpuks kõrtsuni, plikad olid natu ära hirmutatud ning tahtsid koju, mis teha istusime rongile ja kodu poole me sõitsime. Tennoji jaamas tahtsin aidata Christinal raha välja võtta aga õnnestus hoopiski lifti kinni jääda, sest kõik oli nii hilisel ajal suletud. Õnneks siiski mingi politseinik aitas meid varsti välja, ei pidanudki liftis ööbima.

No comments:

Post a Comment