Tuesday, June 30, 2015

Laud ja Juubel

Kividest ja tammerontidest lebotamisenurk päikse käes
Laupäevaks oli meid kella kuueks sünnale kutsutud. Hommikul sai pikalt sisse magatud nagu ikka puhkusel olles. Ilm piisavalt kena, et maja taga väljas päikese käes kohvi juua. Aastaid tagasi olin sinna kividest ja tammerontidest "kunstilise" istumiskoha ehitanud. Paraku natuke madala, mistõttu kõige mugavamaks ei saa nimetada, eriti mahaistumise ja seljatoe koha pealt. Emal muidugi kõige ebamugavam, ehkki ta hea meelega seal vahel päikese käes istuks. Eelmine aasta sai sobivat tooli otsida, aga ei leidnud, see aasta võtsin isaga teema üles. Selgus, et meil tegelikult on all ruumis olemas metallist liikuva seljatoega tool koos pehme paksu kattega. Tarisime selle kohale, esialgu tundus, et ajab asja ära, aga siiski on mul plaanis miskit permanentsemat kas osta või siis ise teha.
 
Võluv blond sünnipäevalaps ...
Istet proovides saime aru, et kohvitassi või ka läpaka toetamiseks pole sobivat kohta, sest lapik kivi liialt madal. Mõtlesin veidi ja käisin välja idee, et äkki paneks lauajupi, mis ühe otsaga toetab istme seljatoele, teise otsa kinnitame mingisuguse jala. Lauajupiks valisime igavese kõvera tammeplangu, külgedelt oli teine veidi pehkinud ja muuks otstarbeks niikuinii ei sobimatu. Lihvimine võttis parasjagu aega, tegin kõige jämedama liivapaberiga, et jääks selline "karedam ja metsikum" mulje, sobib kokku ülejäänud ansambliga. Ääred sai viiliga üle käidud ja teravamad servad lihvitud. Vihma kaitseks kasutas isa eelmisest aastast ülejäänud põrandalakki. Täitsa ilus tuli, nüüd vaja veel jalad kinnitada ja ongi valmis.
... ja tema kaasa, kel samuti juubel.
Sünnale minemiseks asutasin end veits varem teele, sest kaart tuli osta ja lapsega kokku saada, kes rongiga Tartust tagasi saabus. Kohtusime bussipeatuses jõudes täpselt õigeks ajaks kohale. Suur moodsa disainiga maja asub Veskimetsa rajoonis. Ma muidugi ei tundnud kedagi muud kui otseseid sugulasi, keda paar tükki ja eks esialgu põhiliselt nendega suhtlesingi. Tütar oli nats pettunud, sest temavanuseid praktiliselt polnud. Põhimass kolmekümnetes noored - sama vanusegrupp, mis sünnipäevalapsed ja muidugi nende lapsed beebidest kümnesteni. Õnneks siiski pererahva vanim poiss varateismeline, kelle arvuti taga sai tüdruk mängida.
 
 
Ja nende ühisprojekt, kes DJ'ks peol :D
Kui söögiaeg kätte jõudis kutsusin ta kohale ja igavest uhket lauatäit hõrgutisi nähes küsis plika piinlikult kõva häälega: "Issi, mis siin süüa kõlbab"? Ma loodan, et kohal olnud professionaalne kokk seda ei kuulnud. Kanadas on meie seltskonna sünnipäevad palju lihtsamad, istume tavaliselt aialaua taga, sööme pererahva tehtud toitu ja toome ise külmikust või jääkastist õlut. Nii uhkel vabaõhuüritusel polegi viibinud kui just pulmad välja jätta. Siin olid isegi kelneripoisid kohal, kes jooki kallasid. Mu naiseõde mainis, et ega igakord nii ägedalt tehta, noorte 30 ja 35 juubel koos, lisaks proual eelmisel päeval edukas magistri lõpetamine TTÜ's.
 
Nooremad sünnipäevalised

Toit ise oli muidugi suurepärane, laps mul siiski peale ettevaatlikku uurimist nokitses ühte kui teist aga eelistas põhiliselt praekala ja kartuleid, mis tuttav kraam. Mina see-eest andusin kõhurõõmude nautimisele ja shampa ning õlle libistamisele. Peale paari pudelit hakkas jutuajamine ka ülejäänud rahvaga edenema, pikemalt lobisesin meie lauas oleva vene rahvusest noormehega, kes Eesti sõjaväes teenib. Suur osa kutsutuist olidki kas peremehe sõjaväekaaslased või perenaise sõbrannad.

Sünnipäevalast tuli traditsiooniliselt ka õhku loopida.
 Vene noormehega vestlus oli eriti huvitav. Tüüp sündinud Tartus, mõlemad vanemad venelased. Eesti keel hea aga siiski arusaadava aktsendiga, samas oli ta keele alles sõjaväes ära õppinud. Kõige toredamaks üllatuseks oli tema meelsus ja arusaamised. Kui tavaliselt eeldame, et sõjaväelased ei pruugi intelligentsi poolest hiilata siis nende meeste puhul jäi mulle mulje, et Eesti sõjavägi on erandlik positiivses mõttes. Nii rahvusvahelistes kui rahvuslikes küsimustes langes venelase arvamus minu omadega üllatavalt lähedalt kokku. Isegi venemaa ja venelaste olukorda arutades olime ühel meelel, kusjuures jutuajamine ei käinud sugugi selles joones, et mina avaldasin oma seisukohta ja tema nõustus, pigem vastupidi. Too tüüp on heaks näiteks, et meie integratsiooni poliitika pole päris tulemusteta olnud, iseasi muidugi kas tegu poliitika mõju või mehe oma mõistlikkusega.
 
Kui päike kadus läks jube külmaks, nats aega kannatasin välja, ma ju ikka põhjamaalt Canadast tulnud, aga lõpuks pidin laenama majaperemehe jopet. Pidu sujus päris lõbusalt kuid lapsel läks igavaks ja peale mitut tulutut kutset saatis ta mulle sms'i teatega: "Issi, sul on 5 minti aega, sõidan ise koju". Mind oli just sauna kutsutud, ei suutnud kuidagi ära öelda ja lasin tal minna, küll saan pärast taksoga koju. Puuküttega saun oli palav kui põrgu, isegi uksenupp kõrvetas. Kogenuna hakkasin nüüd naha läbi kaotatava vedeliku asendamiseks õlle asemel mineraalvett manustama. Pikalt saunas ei viibinud, sest naise õde, kes tegutses igas vanuses laste tudile panemisega, pakkus küüti, mille rõõmuga vastu võtsin. Nii saingi juba kaheks kenasti maja ukse ette, ka nooremate inimestega saab toredalt aega veeta.
 
 

No comments:

Post a Comment