Saturday, June 20, 2015

Turistid Tallinnas :)

Tallinn Oleviste tornist nähtuna
Neljapäev sai rahulikult võetud. Päeval lihtsalt vedelesin, pakkisin kohvri lahti ning korrastasin elamist. Käisin raamatukogus ning sain mitu põnevat kirjutist: Kunnase "Takerdunud rünnak" ja "Ukraina häirekell", Saksa teise ilmasõja snaiperi Bruno Sutkuse päevaraamatu "Sihikul", Tankikindral Heinz Guderiani memuaarid "Ühe sõduri mälestused", Eesti ulmekate kogumiku Täheaeg 14'da väljaande ja eestlaste raamatu "Kaheksa aastat Jaapanis". "Minu Tokyo" oli kahjuks välja laenutatud, selle vastu tundsin huvi kuna olen autori blogi jälginud aga raamatut pole lugenud.

Kanep Hobiks ! :D
Õhtul läksin samal tänaval elava pinginaabri poole sauna, kus sai õlle taga vanu aegu meenutada. Äkitselt helises telefon, teises otsas lapsepõlvesõber, kes Soome praamist maha jäänud, otsustas ka läbi astuda. Tore kohtumine oli, sest tunneme kõik üksteist kooliajast saati ja meil on palju ühiseid mälestusi. Polnud veel pesema jõudnud kui tütar helistas, et on koos Vietnamlasest EstCube töökaaslasega koju jõudnud, kutsusin nemadki kohale, saavad peremehe suurt hundikoera silitada.
 
Enne magamaminekut läksime veel naabri juurest läbi ja ajasime terakese juttu. Kodus panin kamina põlema, et tubasid soemaks saada. Uni oli kõigil hea, võimalik et just tänu suhtelisele jahedusele. Hommikul arutasime mis teha. Lapsel oli miski probleem mobla plaaniga, otsustasime käia Järve keskusest läbi ja sealt ka pistikud osta ning õhtuks toidupoolist valida. Panin tütre rooli, kes mind oma sõiduoskusega totaalselt üllatas, polnud üldse käigukastiga sõitmist ära unustanud.

Koju tagasi jõudes tegime kerge näksi ja suundusime linna peale, tutvustasin Kimile natuke Tallinnat, sest tunnen seda paremini nagu tütar mainis. Rongiga Pääskülast Balti jaama on parim ja kiireim tee linna. Balti jaama R kioskist võttis Kim kohvi, mul erilist usku selle kvaliteeti polnud, aga pilku vaateaknale visates jäi kummaline pilt silma, mis justkui marihuaanat reklaamis :D

Esiteks jalutasime Gustav Adolfi kooli juurest läbi, kus ise keskkoolis sai käidud. Siis otsustasime ronida Oleviste torni, mida kaasa oli lapsele helistades välja pakkunud. Igavesti väärt mõte, tornist avanes vinge vaade linnale vaatamata asjaolule, et ilm kõige parem polnud. Ronimine oli päris asjalik aga tegelastele, kes Fuji otsas päevaga käinud oli see tühiasi.

Järgmiseks nõuti pontsikubaari külastamist. Tee peal sai nalja, sest millegipärast peeti meid kõiki tulistideks ja pidevalt astusid restoustel seisvad noormehed ligi kutsumaks sisse ise kanget inglisekeelt kasutades. Viru tänaval vastasin ühele sellisele puhtas Eesti keeles, et tuleks küll aga tüdrukud tahavad pontsikubaari minna. Tüübi nägu muutus selliseks, et isegi Kim ei suutnud naeru hoida ja küsis mis ma talle ütlesin et mees nii hämmeldunud ilme ette manas :D

Pontsikuid tellisime 10 tükki ja ehkki mul oli mure, et kas ikka külalisele maitsevad vitsutas too hea meelega kõik kolm nahka. Tagasiteel jalutasime üle raekoja platsi, näitasin raeapteeki, kuhu küll sisse ei saanud aga vähemalt foto tegime. Niguliste juures tahtsin "Surmatantsu" näidata aga kirik oli juba kinni. Samas kiriku vastas oli "Põrgu" nimeline õllerestoran. Tütar tahtsis tingimata sealt pilti saada ja väitis, et peaks põrgusse minema, et vaadata kuidas seal olemine on :)

Toompealt sai üle jalutada ja parlamendihoone ette näidatud. Kanada saatkonna juurest läksime pooljooksuga trepist alla kuna tütar avastas, et rong läheb 8 minuti pärast. Vedasime kihla kas jõuame ja mina võitsin, sest saime minut enne lahkumist Riisipere rongile. Piletimüüja jõudis alles Kivimäe jaamas meie juurde, peaaegu oleks tasuta sõidu saanud. Kodus tekkis mõte veelkord naabrit tülitada, mille ka teoks tegime.

Istusime neljakesi ja saime vietnamlase käest hulga huvitavat infot nende elu kohta. Esiteks seda, et nemad on ainus Aasia riik, kes kasutab ladina tähestikku, selle olid sisse viinud Portugali misjonärid. Elu pidi neil olema enam-vähem sama, mis meil nõuka ajal. Teoreetiliselt sotsialistlik kord ja väljastpoolt paistab, et rahvas toetab aga tegelikult keegi seda värki ei usu. Samas on vaatamata ammusele sõjale suht tugev vastasseis ja erinevad arusaamised põhja ja lõuna vahel. Ameeriklaste peale ollakse pahased mitte selle pärast, et nad sõdisid Vietnamis vaid selle pärast et nad ära läksid!

Toidu osas saime ka hulga maad targemaks. Kui meil on paari sorti nuudleid siis neil on sadu, mis tehtud riisist ja müüakse "värskena", mis tähendab et pehmena. Nuudlisupi tegemine pidi olema eriti keeruline millega vaid üksikud osavad kokad hakkama saavad. Mis mõttes ei saanud meie aru, eestlastel see õige lihtne, võta kukepildiga kotike, kalla sisu keevasse vette ning valmis ongi. Selgus, et Aasias sihukest ollust supiks küll ei peeta, pigem pidavat sarnanema nõudepesu vedelikuga nii välimuse kui maitse poolest :D Kõiki põnevaid aspekte nende kultuurist ei jõudnudki kirja panna, eks kui meelde tuleb annan teada. Kokkuvõttes oli igavesti asjalik päev.

1 comment:

  1. Kui soovid, võin Sulle "Minu Tokyo" Eestisse kaasa tuua. Enele toon niikuinii paar raamatut, mahuks see ka ära.

    ReplyDelete