Thursday, March 30, 2017

Generoloogilised heietused

Karda vana meest alal kus surrakse noorena
Eelmine nädalavahetus käisime tuttava sünnipäeval. Sinnasõites küsisin kaasalt möödaminnes vanaks too saab. Vastuse tegeliku tähenduse kohalejõudmine võttis veidi aega. Mis mõttes, 60 no ei ole võimalik. Alles ta ju oli 40 ja tundus selles vanuses meile peale kolmekümnestele muldvanana. Järgmine mõte, et ega endalgi pole enam väga pikk maa selle verstapostini - tuleb tunnistada, et kergelt hirmutav.

Mäletan selgelt kui 10 klassis arutasime sõpradega kui vanad oleme aastatuhande vahetusel. Number 38 tundus ikka hullult suur, mitte kuidagi ei kujutanud taolist iga ette. Täiesti hoomamatu ja parasjagu õudne, et selles vanuses on eeldatavasti naine ja lapsed ning peab tööl käima. Proovisime ette kujutada, kuidas tulevik võiks välja näha, aga ei suutnud miskit realistlikku silmi ette manada.

Aastatuhande vahetuseks olidki nii töö, naine kui ka lapsed. Totaalselt ootamatu ehk fakt, et elasin hoopis teisel maal ja mandril kui kooliajal. Ja kõik see tundus täiesti normaalne. Oli saabunud sihuke eluga igati rahulolu seisund. Nii tööalane kui isiklik elu loksusid rahulikult ja mugavalt kindlas rütmis, majanduslik olukord täiesti rahuldav. Tundus, et oleks patt midagi rohkemat elult tahta. Hea tunne, et neli polnud veel vanuse spidokal ette löönud.

2013 Karate MM Osaka
Järgmine momendiks mõtlemapanev verstapost oli poolsajandi täitumine. Eestis tavaks 50 juubelit väga pidulikult tähistada. Eeldatavasti ju tegu ümarguseima numbriga, milleni reaalselt võiks jõuda. Selleks ajaks pidid olema ka saavutanud enamuse elu eesmärkidest ja võisid rahulikult pensipõlve poole tiksuma hakata. Minul seevastu oli tegu elu ühe edukaima aastaga üldse, Canada karatemeistrivõistlustel saavutasin vabavõitluses neljanda koha, käisin Jaapanis Karate MM'l koos mõlema lapsega ja ehkki seal erilist edu polnud, siis ainuüksi osavõtmist pidasin suureks õnnestumiseks. Fuji mäe tippu ronimine, oli elu kõrgeimasse punkti jõudmine nii otseses kui ka ülekantud tähenduses nagu takkajärgi võiks arvata. Suurimaid füüsilisi pingutusi, mida olen kunagi teinud. Juubeli saatsin mööda kaasaga puhkusel Costa-Ricas viietärni hotellis, sünnipäeva õhtusöök kohalikus jaapani restos.

Ja nüüd siis tagasi natuke süngete mõtete juurde. Kuuekümneni on veel aega aga tuleb vist vastutahtmist tunnistada, et füüsiliste võimete järgi otsustades hakkavad parimad ajad mööda saama. Suusatada 12 tundi ühte jutti küll jaksaks aga oleks pingutus ja enam lihtsalt ei viitsi. Karates dojos terve ring jänku-hopp hüppeid teha hakkab üle jõu käima. Painduvus enam paremaks ei lähe tee mis tahad. Ainult kõhulihaste poolest olen endiselt üks paremaid, kes suurema punnimiseta sada istet ära teeb ja pärast rahumeeli mõni minut jalgade viibutusi otsa. Arvutimängu juures pole reaktsioonikiiruse langust märgata, millest annab tunnistust aegamisi paranev K/D suhe :)

Tervisega pole kunagi märkimisväärseid probleeme olnud aga nüüd tõmbasin või külmetasin suusatades seljanärvi ära, tulemuseks vastikult aegavõttev ja ebamugav turja, õla, käevalu. Õnneks praeguseks juba enam-vähem korras, aga trennile teeb pea kuu ajase sunnitud pausi sisse. Selgelt on märgata, et igasugused spordiga seotud vigastused paranevad palju aeglasemalt kui nooremast peast. Samas usun, et ilma aktiivselt trenni tegemata oleks igasugu tervisehädasid hulga rohkem. Positiivsest küljest ei saa mainimata jätta, et juba aastaid pole olnud selliseid külmetushaigusi, mille pärast peaks koju jääma. Kerget nohu või köha on ikka vahel olnud aga ei miskit tõsisemat.

Noorematele lugejatele lohutuseks võin kinnitada, et ka peale 50'dat eluaastat on täitsa äge elu, kuid eesmärke tuleb veits madalamaid seada kui 30'selt. Õnneks on selles vanuses nii palju rohkem kogemusi, et elu lihtsam realistlikult võtta. Vanemad kindlasti loevad ja mõtlevad, et mis see poisike targutab, alles 80'selt hakkab paremini asjadest aru saama :D

No comments:

Post a Comment