Mont Tremblant 4 - Viimased päevad

Rada põhjanõlval, taustal rahvuspargi mäed

Viimase kahe päeva kohta miskit eriti põnevat kirjutada polegi. Pühapäeva hommikul oli endiselt jube külm -25C tipus. Tuul ei andnud samuti järgi, ikka oli vaja vahepeatustes nägu soojendada. Suurema osa sõitsime põhjanõlval, kus seljatagant puhuv tuul tegi suusatamise veidi lihtsamaks. Tooltõstukil ülessõit seevastu paras katsumus, tütar puges tooli peal minu koguka kere tuulevarju. Tal oli ka kurk valusaks läinud, imes piparmündi pastille ja võttis kuuma jooki aga ei raatsinud hotelli minna, sest sihukestes mägedes saab vaid kord aastas suusatada.

Lõunasöögi tegime hotellis. Mina soendasin mikros eelmise päeva lasagna üles, laps tegi makaroni ja juustu söögi pliidil. Väga mõnus on ikka kui hotell kohe gondli juures, söömisele joomisele kulub vähe aega ja saab odavalt. Tagasi minnes oli ilm veel tuulisemaks läinud ja nõlvad jäisemaks kulutatud. Plikal hakkas kurk rohkem valutama, läksime tund enne tõstukite sulgemist tagasi sisse.

Õhtu kulus toas lebotamisele ja vannis mõnulemisele. Esialgne plaan õuejacuzzisse minna jäi mitmel põhjusel katki. Esiteks oli see väga väike mahutades vaid kümmekond inimest ja teiseks ei riskinud tõbist last paljalt sellise külmaga märjalt õues jooksutada. Planeerisime järgmist päeva, sest 11 ajal visatakse toast välja. Käisin küll registratuurist uurimas, kas saaks pikendust aga koolivaheaja tõttu olevat järjekord ukse taga, ei saavat anda. Otsustasime varahommikul kohe 8 ajal mäele minna, ärkamine saab eriti varajane olema, sest ajavahetuse tõttu kaotame öösel tunni. Enne magamaminekut blogistasin veidi ja surfasime wifiga netis, mis üllatavalt hea leviga.

Öösel segas und õlavalu, ärkasin paar korda üles õlg või turi tuikamas. Lõpuks ajasin end voodist välja ja tegin kohvi, ringi liikudes läks tunne palju paremaks. Maril oli hommikul kurk ikka valus ja olemine niru, otsustas tuppa jääda kuuma kakaod limpsima. Mis ikka, konjakiplasku kaasa ja mäele. Täna oli esimene päev kui kasutasin VIP passi, et tavakodanikest poolteist tundi varem mäele saada. Hiljem sain aru pileti väärtusest, esiteks võimaldab see enne teisi päris pikalt pea puutumata radadel suusatada ja teiseks tekib soodsa ilma korral gondli juurde hull järjekord.

Hommik mäel, ootame raja avamist

Ilm oli täitsa soojaks läinud, ainult -22C ja tuul polnud ka väga tugev. Osa radasid polnud isegi veel lahti. Esimestena nõlval suusatamise mõnu avaldub eriti selgelt groomitud jäiste nõlvade ja värske lume korral Vaated olid ägedad, ilm selgem kui eelmistel päevadel. Nautisin kella kümneni täiega ja kimasin siis alla hotelli. Kiire kuum kohv ja näks. Pakkisime kiirelt asjad ära ning viisime autosse, paar minti enne 11 kirjutasin end hotellist välja, auto võisime garaazhi jätta. Valvelauas öeldi, et võime enne õhtust ärasõitu soovi korral dushi all käia, basseini või sauna nautida. Tütar võttis seekord teised suusad, millega metsa vahel ja mogulitel mugavam sõita. Mul polnud plaanis sihukestesse kohtadesse kippuda enda jalgu murdma.

Täitsa troopiline -22C, hõlmad lahti :D

Nüüd kogesime esimest korda kuulsaid Mont Tremblanti järjekordi. Gondli juures õnneks üksikute rida, kus saba oluliselt lühem, sealt saime paari minutiga peale. Tütar põrutas kohe metsavahele, mina tagumistele nõlvadele, kella üheks leppisime kohtumise mäetipu kohvikus. Vaid viis, kuus sõitu sain teha enne kui aeg sooja minna. Ka mäe põhjaküljel oli rohkem rahvast, toolile saamiseks vaja oodata. Põhiaeg kulus siiski aeglasel tooltõstukil külma tuule käes ülessõidu peale.

Hommikune päike heidab mäevarju alla metsale

Kohvikus last oodates korkisin ettevaatlikult taskus olnud õlle - õnneks polnud jäässe läinud ehkki jube külm. Plika tõi kuuma kakao, luristasime need sisse ja kiirelt tagasi suuskadele. Läksin kaasa Edge nimelisele nõlvale, kus küngaste rajad nii tõstuki all kui ka metsas. Esialgu sõitsin siledat ekspertide rada, hiljem proovisin veidi metsas. Päris lahe oli ehkki pikkade jäikade suuskadega tüütuvõitu. Tõstukiga üles sõites uuris laps miks ma ei muretseks endale mingid odavad suusad, mida võiks rahulikult metsa sees rüüstata. Hmmm... hea mõte, tegelt on koduski paar paari, mida saaks peale suidemete vahetust edukalt metsas kasutada.

Mari mogulimäel tõstuki all

Edge tõstukid pandi tund enne teisi kinni, pidime tagasi põhjanõlvale suunduma. Vahepeal toolis üles sõites uurisid kohalikud noormehed, millist stiili ma Salt Lake City olümpial sõitsin. Vastasin naerdes, et tegu vaid jopega, millega saan hotellides soodukaid või tasuta parema elamise. Lumepind kulus nüüd palju kiiremini ära kuna rahvast rohkem, nelja ajal otsustasime ürituse lõppenuks kuulutada ja hotelli sõita, pikk tee tagasi ees ootamas. Riided vahetasime garaazhis, ei viitsinud kumbki enam kuuma dushi või basseiniga aega viita.

Hoiatus metsaraja alguses

Minagi metsas uudistamas

Kodutee sujus suht ladusalt. Algul oli tütar roolis, peale Ottawast läbisõitu bensu võttes läksin mina. Ottawa kohta peab mainima, et seal puuduvad liiklusummikud, sest kella kuue ajal tipptunnil kesklinnast läbi sõites polnud märkimisväärset liiklust. Lihtsalt uskumatu luksusena tundus kui võrrelda Torontoga, kus vaid öösel liiklus normaalne. Ottawast Torontosse sõitsime kiirteed mööda 120 rauas. Vahepeal tuli natuke lund, aga koju saime kenasti poole üheteistkümneks. Järgmine päev jõudis kohale suur ameerika lumetorm, suusamäel tuli meeter lund ja lõõtsus 110 km/h tuul, tõstukeid ei tehtudki lahti. Kiirteel, kus eelmisel päeval olime sõitnud, toimus hull ahekokkupõrge - mitukümmend autot hunnikus ja liiklus pool päeva suletud.

Ottawa autoaknast

Kokkuvõttes leidsime, et ehkki tore üritus siis suusatamise poolest meeldib meile Mont Sainte Anne rohkem. Sealsed nõlvad paremad ja rahvast palju vähem, lumeolud tavaliselt samuti soodsamad.