Euroopa pärismaalased.

Marimetsa raba

Mikita viimast artiklit lugedes sain äkki aru miks mu salaunistuseks on alati olnud mereäärses metsas üksinduses asuv majake. Mugavustele mööndusi tehes eeldan ideaalis elektrit ja muidugi kiiret interneti ühendust :) Olen ju üks väheseid allesjäänud Läänemeresoomlasest Euroopa põliselanikke, kelles läbi põimunud kaasasündinud loodusläheduse igatsus ja sügav individualism. Linnad pole mulle vaatamata kaasatulevatele mugavustele kunagi meeldinud, samas elan momendil paradoksaalselt Põhja Ameerika miljonilinnas. Esimesed meeldejäävamad loodusekogemused on muidugi Eestist, samas niiöelda "ärkamine" toimus Kanadas kui läksime kaasaga nädalasele kanuumatkale metsikusse loodusesse, kus veerandi Eesti pindala peal elas karusid rohkem kui inimesi. Seda tunnet, et oleme ainult meie ja metsik loodus pole võimalik kirjeldada. Igasugused argimured ja isegi mõtted kadusid, aeg kulus ümbritseva imetlemisele ning üksinduse nautimisele.

Postimehes avaldatud artikli "Läänemere Soomlaste Viimane Karje" teemal polemiseerimist olen lugenud nii Delfis, leheartiklites kui blogides aga alles ise lugedes sain aru kui hästi see avab Soome lahe kallastel asuvate inimeste sisemusse peidetud mõttemaailma. Tavaliselt ei viitsi kirjutisi lugeda kui need tasulistel lehekülgedel, pean ema tänama, et ta mulle üle telefoni mõned lõigud ette luges ja huvi sütitas. Nagu tänapäeval ikka saab kõike tasulist ka tasuta kätte kui veidi viitsimist otsida. Googeldades oli juba teine vaste mingi minule tundmatul veebilehel Telegram avaldatud artikli täistekst, väidetavalt isegi autori loal. Kui tahate tasuta lugeda klikkige järgmisele lingile "Läänemere Soomlaste Viimane Karje".

Autor alustab metsateemaga tehes seda üsna objektiivselt tunnistades, et ehkki Eesti metsade pindala on suurim viimase 50 aasta jooksul siis koostiselt pole pilt eriti kiita, vanasid metsi on kõvasti raiutud asemele kasvanud võsa või suht elujõuetud istutatud monokultuursed noorendikud. Põlismets ja võsa pole võrreldavad ei emotsionaalses ega materiaalses mõttes ehkki metsakatte pindala poolest võib tunduda seis üsna hea. Mikita väidab, et Maa ja mets, jõed ja järved on kõige iidsem osa meie rahvuslikust identiteedist, millele on peale järelemõtlemist raske vastu vaielda. Kui põlismetsad ja looduslik maastik asendada istanduste või parkmetsadega oleme nagu üks tavaline isikupäratu Kesk-Euroopa riik, ainult kliima on sitem.

Valitsuse ja rahva vastandamisega pole ma päris nõus nagu ka Rail Balticu ja Iraagi sõja paralleelidega. Seda ei usu, et raudtee Eesti poolitab või mingil muul moel elamiskõlbmatuks teeb, parimaks vastuväiteks on tiheda ülikiire raudteevõrgustiku ja rahvaarvuga Jaapan, kus ometigi korraliku põlismetsa all üle poole saareriigi pindalast. Eks siin pakuvad mõlemad pooled üle, nii need kes süüdistavad vastaseid vene agentideks olemises kui ka need kes peavad valitsust riigi Brüsselile mahaparseldajateks.

Nõustun, et on tekkinud "Kahe kultuuri laupkokkupõrge. Me teame tegelikult väga hästi, mis on Eestis unikaalne, mis maailmas müüb. Need on metsikuvõitu loodus ja paganliku moega kultuur, laulupidu ja kõik muu säärane. Ja need ei ole mitte euroopa kultuuri, vaid läänemeresoome leiutised. Eesti riik müütab ja brändib oma pärismaalasi, keda ta teise käega kõrist pigistab. Ja siis peab too pärismaalane ajama selga setu rahvarõivad, tantsima ja puhuma torupilli ja see etendus peab välja nägema rahvuslik, vanapärane ja unikaalne." nagu Mikita kirjutab. Me oleme nagu Euroopa indiaanlased, kelle keskkonna ja isiksuse ürgsus müüb aga see kõik on äärmiselt kerge kildudeks lagunema.

Põlisrahvas, kogukondlik liikumine, hajaasustus, ... need on märksõnad, mis tähistavad läänemeresoome kultuuriruumi. Momendi probleemiks, et tänu meie vaoshoitusele ja tasasusele ei ole läänemeresoomlus kunagi avaldunud poliitilises vormis, mis oleks ainsaks teeks oma sõna kuuldavaks tegemiseks. Kardetavasti võetaks poliitikasse astumist vastu hullu kisa ja natsismi süüdistustega. Paraku on minu arust poliitika ainsaks pääseteeks, artiklite ja arvamuslugude kirjutamine tekitab küll elevust kuid sel pole mingit reaalset jõudu. Muidugi tuleb tunnistada, et rahvas on väsinud ja tüdinud poliitikast ning pettunud uutes paljutõotavates ühe valimistsükli parteides. Momendil pole ka näha ühtki tõsiselt võetavat ja piisavalt tarka persooni, kes võiks taolise liikumise etteotsa asuda. Partei nimeks sobiks hästi Põlised või Põliselanikud mitte Põliseestlased, mis tekitaks lisaks võrdlusmomendile "Perussuomalaistega" koheselt teravat vastukaja rahvuslikul pinnal.

Mikita toob välja hea võrdluse oma väite juures, et praegune maailm pole jätkusuutlik: "Praegu kütame ahju oma tare seinast virutatud palkidega".  Lõpulõik on nii hea, et olen sunnitud selle täies pikkuses siia kopeerima: "Kui meid peaks ootama ees kõva maandumine, siis klammerdub inimene oma elunatukese külge ning ahiküte, Eesti mets ja maagiline sõna ongi kogu tema ellujäämise arsenal, ühesõnaga kõik see, mille on kinkinud meile läänemeresoome kultuur. Kui meid peaks ootama ees pehme maandumine, siis on just läänemeresoome see, mille poolest eristume ja oleme unikaalsed. Kui meil pole vaja üldse maanduda, siis on läänemeresoome parim raketikütus, mis lajatab meid otse stratosfääri.".