Niagara Joa kanjonis

Ülal kanjoni äärel, blond paremal on kaasa😉

Ilmad olid nädalavahetusel nii soojad ja päikesepaistelised, et lausa patt oleks seda jätta kasutamata. Pühapäeval sõitsime noortega Niagara Falls all oleva kanjoni matkaradasid uurima. Kaks autot vaja, sest kuut inimest ja kahte koera ei mahuta kuidagi ühte. Vanema tütre sõber käib seal tihti (bouldering) ronimist harjutamas. Soovitas varakult lahkuda, et saaksime parkimiskoha. Meil õnnestuski ühele viimastest kohtadest end sättida, nemad pidid jupike tiirutama, enne kui massina pool-legaalselt parkla kõrvale jätsid.

Noortel matid seljas, panevad maha sinna kuhu võivad ronides potsatada.

Kanjoni põhja jõe äärde laskumiseks tuli kõigepealt metalltreppi pidi kümmekord meetrit negatiivse kaldega panga ääres alla ronida. Novembrikuu eeliseks on lehtede puudumine, vaade palju avaram. Kalda all asub boulderdajate paradiis. Lugematu hulk kaldast lahti murdunud tohutuid rahnusid rusukallakul suvalistes asendites. Paekivile on ilmastiku ja võimalik et ka happevihmade mõjul hulk nukikesi ning õnarusi tekkinud, loomulikest pragudest rääkimata. Paremate kohtade juures mattidega ronivarustuses huvilisi hulgaliselt oma järjekorda ootamas.

Esimese astangu all

Läksime ühe hooga alla jõe äärde. Voolusängis vahutades kihutav veemass on muljetavaldav. Rajapind suht konarlik, palju kividel turnimist, kohati lahtine klibu. Siledaid kivipindasid katvad lehed tekitasid ootamatult libedaid kohti, isegi koertel kohati tegemist. Noored proovisid paaris kohas ronimist enne kui liikusime "Whirpool" rada mööda edasi. Ilm ja üles-alla ronimine tegid olemise palavaks, võtsin higise särgi ära. Päikesekreemi polnud kaasas, jube piinlik oleks novembris ennast ära põletada.

Boulderdajate paradiis

Noored leidsid eriti põneva rahnu, jätsin nemad ja kaasa sinna ning läksin koertega keerise rada pidi edasi. Ise poleks loomi kaasa võtnud aga nood panid hädaldama kui silmapiirilt hakkasin kaduma. Kilomeetrike matkasime aga kulgemine kujunes kole vaevaliseks. 

Kaasa kaljunukil jões pildistamas

Koeri ei julgenud rihma otsast lahti lasta, need tohmid kippusid palavaga jõkke ujuma. Vool oleks võinud nad niuhti minema viia. Isegi kui lasin kalda ääres juua, üritasid elukad ülepea vette ronida. Tegin keerisest distantsilt paar pilti ja pöörasime tagasi.

Pilt ülesvoolu joa poole, "ähvardavalt must" varjupoolne kallas on USA

Pilt allavoolu Ontario järve poole

Tagasiteel leidis seltskond uue suure ronimiskalju. Seekord jätsin koerad neile, läksin tegin kiire ringi kalda ülemist äärt pidi River trailil. Tagasi tulin kalda all vee ääres olevaid siledaid rahnusid pidi ronides. 

Vahutav Whirlpool paistab

Vool on siin võimas

Alla vee äärde saamine nõudis sutsu ronimist aga vaated ja veemöll olid seda väärt. Teatava üllatusena polnud siin üldse rahvast. Hiljem selgus, et vee ääres ronimine olevat ohutuse kaalutlustel keelatud, mina küll ühtki silti ei märganud. Ühel pangal jäi silma iidne madala mere laineline põhi. Kummaline mõelda, et jalutasin mitusada miljonit aastat vanal rannal.

 

Meie seltskond oli juba lahkunud. Ronisin veidi radasid pidi ringi, enne ei riskinud üles minna kui helistasin, koeri tuleb ju metalltrepil süles tassida. Meie omad just üles jõudnud, läksin järgi. Trepp suht kitsas, rahvast palju, pidevalt tuli allatulejatest mööda trügida. Sotsiaalsest distantseerumisest ei saanud ka parema tahtmise juures kinni pidada, maske kandis ehk üks kümnest. Hakkame nüüd näppudel päevi lugema, kui kümme täis saab ja köha pole tulnud peaks olema pääsenud😜 Tegelt muidugi suurt me ei muretse, kevadel sai vist niikuinii läbi põetud, loodetavasti immuunsus nii kaua püsib😉

Pealelõunal istusime aias, grillisime noortega ja tähistasime isadepäeva. Nemad muidugi ei teadnud sellest midagi, Kanadas isadepäev kevadel. Noorem tütar tõi oma kiisud kaasa, paraku olid nood suht kartlikud. Mango tundis vana kodu ära ja puges "oma toas" voodi alla, pisike must stressas täiega. Aias ainult roomas ringi, üritades olla madalam kui äsja pügatud rohi, lõpuks pidi omanik sülle võtma. Esimest korda siin ostsime marineeritud ja maitsestatud liha, täitsa hea tuli välja, mugavusest rääkimata. Samas ei saa kohalikku valikut 2 maitse vahel Eesti olukorraga võrrelda, kus paarikümne erineva puhul hakkab mul Selveri lihaletis pea ringi käima. 

Tore pühapäev oli! Ah jaa, Biden nüüd massimeedia poolt "ametlikult" presidendiks kuulutatud. Aga sellest ja Ameeriklaste reaktsioonist järgmine kord.