"Code RED" kuulutati välja nii Torontos kui mitmes lähipiirkonnas. Teoreetiliselt pea sama karmid piirangud kui kevadel aga tegelikkuses suurt miskit pole suvega võrreldes muutunud. Suur vahe kevadise olukorraga inimeste suhtumises. Esimesest hirmust on üle saadud ja massides valitseb meeleolu, et polegi nii hull, ohutusreegleid järgitakse nagu kiirusepiirangut maanteel: enamus sõidab kiiremini, vaid kui politsei silmapiiril võetakse gaasi maha. Provintsi peaminister keeldub ennast mingite arvudega sidumast, sest ei taha majandust seisma panna nagu enne. Väga huvitav ja informatiivne oli teada saada, kus inimesed nakatuvad. Suurimaks patuoinaks koolid ja lasteaiad, järgnevad töökohad, hooldekodud ja restod/baarid. Viiruse levikule paneks piirid nende kohtade sulgemine (nagu kevadel) või garantiin - paraku tähendaks see majanduse seiskamist, mida ei tehta. Seega on järgmise mitme kuu kõrge nakatumistase kindlustatud.
 |
Mõni punkt puudu kõigi aegade rekordist
|
Täna tuli teade Moderna vaktsiini kõrgest efektiivsusest mis koos USA valimiste olukorra rahunemisega tõi kaasa börside järsu tõusu. Kardetavasti siiski lühiajaline, sest sisuliselt pole ju midagi muutunud, maailm endiselt äärmiselt sügavas majanduslanguses. Mitmed tööstusharud pea välja surnud, abiprogrammid paljudes riikides lõppemas. Vaktsiin on hea uudis, aga selle lõplik sertifitseerimine, tootmine, laiali jagamine, vaktsineerimine ise võtab aega. Nakatumine ilmselt kasvab veel kuu või paar enne kui hakkab tasapisi langema. Haiglate ja intensiivi koormuse tipp umbes kuu aega nakatumisest maas.
 |
Karate klubi logoga näomask
|
Praeguse seisuga on avalikes kohtades siseruumides maski kandmine kohustuslik. Baarid, restod suletud, sest ehkki väliterrassidel võib einestada siis novembri ilm just eriti ei meelita. Spordisaalid, klubid ja meelelahutuskohad suletud. Inimesed tohivad minna vaid tööle, poodi, apteeki ja välisõhus sportida. Väljaspool tööd tohid kokku saada vaid oma koduste või hooldajaga. Samas pole politseil piisavalt jõudu, et kodanikke tänaval peatada või elukohtades kontrollimas käia ja uurida kas järgid piiranguid.
 |
| Kaal suht stabiilne püsinud |
Söögikohtade elus hoidmiseks soovitatakse inimestel neist toitu koju tellida. Sellele vaatamata on paljud uksed sulgenud samuti nagu hulk poekette. Spordiklubide olukord ehk kõige raskem, trenni ju koju ei telli ja üle zoomi siiski ei funksi ka kõige parema tahtmise juures. Ise otsustasime toetuse käigus karate dojost tellida pusad ja näomaskid ehkki vaja neid tegelt ju pole.
 |
| Keskmiselt kuus 100km jooksu |
Samas ei saa aru tavakodanike (kelle väljaminekud mitte sissetulekud klubist sõltuvad) hädaldamisest klubide sulgemise ja koroona lisakilode asjus. Teatud alasid (võistkondlikud) või treeninguid (vabavõitlus) on tõepoolest üksinda võimatu teha, teiste (ujumine, ronimine) puhul infrastruktuur oluline. Aga see pole vabanduseks diivanile teleka ette krõpsukoti ja õllega istumiseks.
Küll ja veel individuaalseid trennivõimalusi, mis erilist varustust ei nõua. Üldkehalist saab edukalt hantlite ja lõuatõmbamise kangiga teha, kätekõverdused, kõhulihased ei vaja midagi. Vastupidavust võib arendada nii jooksmise kui rattasõiduga, talvel lisaks suusatamisega.
Mul on kuri kahtlus, et klassikalised spordiklubid teenivad rohkem sotsiaalse suhtlemise kui trennitegemise eesmärki. Sinna minnakse ennast näitama ja teisi vaatama, lisaks kerge flirtimise lootus. Sest miks peaks ma jooksma lindil kui saaks seda väljas teha??? Ilmastiku süüks ei maksa ajada, tean omast käest, et nii halba ilma parasvöötmes ehk mõni kord aastas, mille kaela võiks ajada välja minemisest keeldumise.
Mis teie arvate, mis on spordiklubi eesmärk, miks seal käiakse selle asemel, et omaette trenni teha.
Nii palju, kui ma ühes võimlemistrennis olen käinud (peamiselt lihasetrenn, ilma abivahenditeta, st omaenda keha raskuse ja jõuga) on sellest kasu olnud sel viisil, et 1) kui ma kohale lähen, siis on mul see aeg espetsiaalselt selleks eraldatud - lihtsalt kodus hakkaks ikka tunne, et peaks kas tööd tegema või koristama või sada muud asja, 2) ilma treenerita peaks ma kogu aeg kuskilt järele vaatama, mis harjutus nüüd järgmiseks peaks tulemagi; 3) ilma treeneri ja kaaslasteta on näiteks raskem motiveerida end kindla aja planku hoidma - rõve tunne on ja igav hakkab ka, aga kui treeener vahepeal teatab, et nii, nüüd oleme nii-ja-niikaua ära hoidnud, nüüd veel nii-ja-nii kaua, on lihtsam seda rõvedust välja kannatada. Rääkimata sellest, et mul pole stopperit ja ise sekundeid lugedes võivad need sekundid väga kiireks muutuda. Ja "niikaua, kui jaksad" ei tööta, sest ühest küljest rõve hakkab väga ruttu, juba mingi 15-20 sekundi järel, ja teisest küljest jaksaks ei tea, kui kaua, siiani pole ükski treener nii kaua nõudnud, et ma ise kõhuli kukuks. Kui ma võtaks hambad ristis teha tõesti nii kaua, kui jaksan, siis teeks tõenäoliselt endale viga.
ReplyDeleteJa siin on punkt nr 3: treener oskab meelde tuletada, mida on vigastuste vältimiseks vaja jälgida. Ma teen nagunii endale kogu aeg mingis trennis viga, on hea, kui keegi seda natuke piirab.
Regulaarselt jooksmas käia mu kulunud või katkised liigesed lihtsalt ei luba.
krt, viimane on nr 4 ikka. seep see on, kui kommentaarile mittelineaarselt täiendusi lisada ja uuesti üle mitte lugeda.
Deleteosa neist funktsioonidest täidaks ka mingi juutuubi trennivideo ära, aga treener on ikka interaktiivsem. Video käest ei saa küsida asju stiilis "kas on normaalne, et kui ma painutan nii kaugele, nagu läheb, siis viskab nagu jala liigesest välja" vms.
Delete1. Ajaga mul vastupidi. Meeldib minna just siis kui isu on, mitte täpselt kella järgi nagu 19:00 trenn. Jooksmas käin hommikul suvaliselt millalgi 7'st 12'ni.
Delete2. Treener kahtlemata aitab, eriti keerulisemate elementide juures. Lihtsamate puhul teen kõhutunde järgi. Samas peab piinlikkusega tunnistama, et paari päeva eest juhtusin nägema youtubes kuidas kätekõverdusi "õieti" tehakse. Üllatav, et ikka elus, sest olen kogu elu neid valesti teinud :P
3. Ma kasutan stopperina moblat, viimase kümne aasta jooksul toodetud mobladel peaks kõigil lisaks ajanäitamisele ka stopperi funktsioon olema ;) Planku teen stopperiga, kätekõverdusi ja kõhulihaseid kordadega. Jooksmisel annab pulsikell infi, aga ei lase tal ennast hingetuks sundida.
4. Vigastuste vältimiseks peab oma keha kuulama, kui ikka valus või imelik tuleb hoogu maha võtta.
5. Liigeste koha pealt ei tea kas olen õnnesärgis sündinud või maitsen nooruse laisklemise vilju, et märkimisväärseid probleeme pole.
mu mobla on tõenäoliselt vanem.
Deleteliigeste koha pealt küllap mõlemat: põlve lõhkusin ma ära just füüsilise tegevusega, muidu on mul suguvõsast saadud artroos, selle koha pealt on mul isegi hästi, emal olid juba 15-aastaselt liigesed haiged.
Deletea mis keha kuulamisse puutub, siis selle koha pealt olen ma suht loll. Ma ei saa aru, millal on normaalne ebamugavus, mis läheb treenituse kasvades üle, ja millal on see koht, et nüüd tuleb vigastus. Ainult kui terava valu kuhugi sisse lööb nagu nõelaga, siis saan aru, et ei ole päris normaalne.
DeleteMinul näiteks oma omaette kodus treenimiseks puudu varustus, mis jõusaalides olemas on. Mul ei ole kodus kükipuuri, rinnalt surumise pinki ja 100+ kilo raames raskusi. Mul pole kahjuks ka võimalusi neid endale soetada.
ReplyDeleteKevadel, kui spordiklubid kaks kuud suletud olid, treenisin võimaluste piires kodus, ja vihkasin sellest iga viimast kui minutit :D
sama. mulle muidu hirmsasti kodus meeldib, ja üldse väga välja ei kipu. aga kui mu spordiklubi jälle kinni pannakse, siis on küll halb. jaaaa, ma ilma trennita ei saa väga elada ja kindlasti teen kodus ka, aga.... tahaks ka rebida ja tõugata ja paraku on kangikettad kevadest saati KOGU AEG välja müüdud. lisaks, ma vajan ilmselt ka treeneri toetust, sest muidu mul hakkab endast kahju ja väga üle mugavuspiiri ei pinguta.
Deletetõstepõrand koduõue on muideks valatud juba. paraku ei kutsu väga see ilm õue metallkangiga mängima :D
Eestis on igavesti ägedad ja kadedust tekitavad avalikud võimlemislinnakud terviseradade ääres. Nõmmel kohe mitu tükki. Kevadel vist olid koroona ajal kinni.
DeleteMa pole peale kooliaega kangiga või masina peal trenni teinud, seetõttu ei oska ka puudust tunda. Jalad saavad jooksmise, rattasõidu ja mäesuusatamisega piisava koormuse, kätele teen lisaks. Samas pole ma mingi võistlussportlane, kel oleks tingimata kindlate lihasgruppide trenni vaja.
Mina olen üks neist, kellel põlv ei lase joosta - aga Tallinnas (ja minu kokukaga) rattaga sõita ei taha, nii et kui tuleb vahel harva tuju aeroobset trenni teha, siis lähengi siseruumidesse ratast sõitma. Ja minu vanuses on põlvevigastusega inimesi juba miljon.
ReplyDeleteMa siin ennist mainisin, tundun olevat üks vähestest õnnelikest, kel liigestega probleeme pole isegi käesolevas kõrges vanuses. Tallinnas peaks saama rattaga päris edukalt sõita (Kaur ehk autoriteedina selle koha pealt oskab kommenteerida). Rattateid õige laialt, eriti kui Torontoga võrrelda. Kesklinnas küll vähe keerulisem.
DeleteTallinnas rattaga:
Delete- Kesklinnas liigelda on veidi tüütu, sest rattaradu pole. Aga ikkagi saab, ja on raudselt kõige kiirem liiklusviis.
- Igal pool mujal Tallnnas rattaga liigelda on väga hea.
- Rattaga sportlikult sõita või matkata on Tallinnas ja ümberringi täiesti super mõnus.
Majandusel ja viirusel läheb hästi milleks põdeda :)
ReplyDeletemina tegelen spordialaga, kus on vaja vähemalt üht vastast. jooksmist kohe üldse ei salli, olen proovinud igatepidi. niisama juutjuubi järgi vehkimine on ka kole igav, kuigi märtsikarantiinis läks käiku. mulle meeldib spordis võistlusmoment ja mängulisus, üksinda nigu ei õnnestu.
ReplyDeleteTäitsa nõus, et mängulisus ja võistlusmoment on olulised, siis pingutad mõnuga mitte hambad ristis. Nooremast peast ei osanud just seepärast jooksmist või pikka rattasõitu nautida, et kole igav tundus. Nüüd käib jooksmine küll aga loomulikult igatsen karatesse tagasi.
DeleteMulle meeldib küll jooksta, ja tegelikult isegi vihm ei sega (teoreetiliselt) aga praktilisest küljest ei vea mind hetke Eesti ilmaga mitte mingi väega välja jooksma (vihm + tuul). Kange-hantleid ka kodus ruumi hoida ei ole, seega tuleb niikaua kui veel võimalik spordiklubis käia. Ei käi seal kuidagi sotsialiseerumas, ei ole seda kunagi teinud. Rühmatrenne praegu pigem väldin, aga tunnen sellest tegelikult puudust, et keegi tagant torgiks ning harjutused ette annaks.
ReplyDeleteKaalutõusu muidugi peab hoopis hea isu kaela ajama ja teen katseid asja kontrolli alla saada enne kui asi nagu koroonaga, et läheb niimoodi kontrolli alt välja, et võib tekkida lootusetuse tunne. Otseselt ei ole muidugi koroona süüdi, sest kevadel suutsin üsna hästi kaalus püsida. Kaudselt aga kindlasti, st ühelt poolt stress ja siis teatud mõttes pingelangus ning seejärel teistsugune stress.
Selline soovitus. Mine proovi korra metsarajal joosta. Nii Harku kui Pirita kui Sütiste mets sobivad (kui elad Tallinnas). Mets on üllatavalt hea tuule-püüdja, isegi talvine raagus mets võtab tuisu kinni nagu naksti. Kuipalju kordi olen ma end suusarajale vedanud mõeldes "sellise tuulega küll sõita ei saa" ja siis Harku kidurate mändide vahel taas kinnitust saanud, et pole mingit tuisku ja väga hästi saab.
Delete(Vt ka Rentsi kommentaar keskealiste meeste kohta, kes kõiki kogu aeg õpetavad.)
Delete"Kuipalju kordi olen ma end suusarajale vedanud mõeldes "sellise tuulega küll sõita ei saa""
DeleteKaur, ma olen nüüd novembris umbes sellise loogikaga kaks korda suplemas käinud. Lähen välja ja panen igaks juhuks trikoo selga, mõeldes, et jätan endale selle võimaluse. Tee peal ulub tuul ja ma mõtlen, et olen ikka mõistlik inimene, ei pea täna vette ronima. Vee ääres tundub tuul vaiksem, vee lõhn lööb ninna ja enne kui arugi saan, olen vees.
tuulevaikse veeääre jaoks on mõistagi siseveekogusid vaja.
DeleteMinu 5km jooksuring kestab 25 minutit, selle ajaga ei jõua märjaks saadagi kui just padukas pole. Kui eelnevalt keha kenasti soojaks võimelda pole mingit probleemi ei vihma ega lumega poolt tundi paraja tempoga väljas lipata. Lihtsalt riietus peab olema selline, et liiga külm ega palav ei hakkaks, äärmisel juhul kapuutsiga kilekas vihma vastu. Samas, enne kui ise polnud proovinud tundus vihma ja külmaga väljaminek täieliku masohhismina.
DeleteNovembris suplema minek on sihuke asi, mis mulle paljast mõttest külmavärinad tekitab. Olen süstaga kevadel jäätükkide vahel ümber läinud, mitte just meeldivamate kogemuste killast. Aga mine tea, kõva eelsoendusega hilissügis suplemine äkki isegi võimalik.
see on nähtavasti ka selline harrastus, kus nahaalune rasvkude on ainult kasuks. Naistel on siin eelis.
DeleteThis comment has been removed by the author.
DeleteNotsu, ettevaatust. Tuttavad daamid-talisuplejad on kurtnud, et keha õpib, reageerib ja hakkab nahaalust rasvakihti hoogsalt paksemaks kasvatama.
DeleteEt elav darwinismi näide organismi kohastumisest ja liigi muutumisest - inimesest tasapisi hülgeks :D
Deletemiks ettevaatust? ongi ju hea, pärast sulistangi nagu hüljes ja rannahooaeg on aasta läbi.
DeleteTT, see on ju puhas lamarkism, täpselt nagu see kolmanda klassi loodusõpetuse õpiku näide kaelkirjaku kaela pikenemisest.
Delete😂
DeleteTänan soovituste eest :) Tegelikult muidugi olen vihma ja tuulega jooksnud ikka korduvalt ning kirjutamiset järgmine päev vedasin end välja, mingi uduvihmalaadne asi sadas ka, aga see ei seganud. Aga vaheldust tahaks jooksmisele ikka.
DeleteSihuke artikkel jäi täna silma:
ReplyDeletehttps://menu.err.ee/1160272/minu-eestimaa-mart-avandi-valjas-muttamine-on-parem-kui-jousaalis-rapsimine