Sunday, September 22, 2019

Uus mänguasi: Huawei band 3 pro


Olles nüüdseks pool aastat jooksmisega tegelenud leidsin, et sutsu korralikuma aktiivsusmonitori omamine on õigustatud. Tööl vabadel momentidel viisin end kurssi erinevate variantide ja võimalustega. Nagu võis arvata ulatub hinnaskaala viiest viiesaja dollarini, spetsimate puhul ka tuhandeteni. Nagu ikka tehnoloogiavidinate ostmisel juhindusin põhimõttest, mida mul vaja on, mitte mis oleks äge ja võimalik saada. Olulisteks kriteeriumideks suht täpne pulsisageduse mõõtja ja sammulugeja, lisaks veekindlus ja mõistlik patarei eluiga, võimalusel ka GPS. Piirangu seadis minu vastumeelsus suure sihverplaadi vastu, soovisin vaid rihmalaiust vidinat.

Googeldades "best activity monitors 2019" ja lugedes hulga erinevaid ülevaateid jättis mulle lõpuks parima mulje Huawei band 3 pro. Garmin ja Fitbit kindlasti tuntumad tegijad, paraku oli igal nende pakutaval mudelil mingi mulle oluline puudus, lisaks nad muidugi rohkem kui poole kallimad. Huaweil lisaks pidevale ja täpsele pulsisageduse mõõtmisele ning mahukale jooksuinfo pakkumisele juures ka põhjalik une jälgimine, mis väidetavalt tehtud koostöös Harvardi uneinstituudiga. Veidi surfamist ja tavalise üle sajadollarise hinna asemel sai Neweggist 58CAD eest ära tellitud. Tasuta transport eeldas pea kahenädalast ooteaega. Tühja kah, kiiret pole, mu Sony oma töötas ju ilusti.

Paari päeva eest sain õhtul judina kätte. Järgmine hommik kulus juhendiga tutvumiseks ja seadistamiseks. Nojah, osa funktsioone nagu kaugjuhtimisega moblaga foto tegemine ja veel mõned spetsiifilisemad töötavad vaid Huawei tipptelefonide puhul. Kõik mulle oluline läks siiski kenasti käima. Online juhendid paraku veits vananenud mistõttu erinevate funktsioonide käimasaamine nõudis nats nuputamist, eelkõige menüüde läbilappamist. Mingil arusaamatul põhjusel ei toiminud algul sammulugeja, paistab et ei oska Google Fiti moblaga registreeritud vastavat infi sünkroniseerida. Kui treening käivitada kella pealt siis toimib, kui mobla pealt siis mitte. Tahtsin võrrelda kolme erineva programmi tulemusi: Google Fit'i (Pixel 3 XL andurite inf), Sony Smartband 2 ja Huawei - panin kõik moblalt käima enne jooksma minekut.

Kahe kolme katse põhjal ei saa põhjapanevaid järeldusi teha, aga jooksudistantsi mõõtmine tundub mõnevõrra üllatavalt kõige täpsem olevat just Huaweil (tal oma GPS). Sammulugeja toimis kiirelt kõndimisel kõigil kolmel hästi. Paraku läksin ise segi nii, et ei oska öelda milline neist täpseim, igatahes kõik piisavalt lähestikku. Vaevalt sammulugemine jooksuga palju muutuks. Pulsimõõtmine on ilmselt Huaweil palju parem ja ka täpsem, seda väitsid ka ülevaadete kirjutajad, kes võrdlesid professionaalsete rindkere pulsilugejate näitudega. Vähe kummaline tundus vaid minu pulsi number, mis nii kõrge küll ei tohiks olla kui kell näitas. Sisuliselt peale teist minutit keris äärmuslikule kõrgusele püsides seal jooksu lõpuni. Keskmine pulss oli praktiliselt minu vanusele vastav absoluutne maksimum. Sihukese maksimumkoormusega ei tohiks jaksata joosta rohkem kui minut paar, samas subjektiivselt tundsin end umbes 80-90% vahepeal olevat. Kas on mu süda niipalju "noorem" või mõõdab kell siiski valesti, peab veel uurima. Hapnikutarbimise VO2Max=44 koha pealt liigitati oma vanusegrupis üliheasse kategooriasse, kuidas seda mõõdetakse või arvutatakse ei tea.

Une kvaliteedi mõõtmine on minu jaoks paras müstika. Kuidas käekellaga kindlaks teha millal kerge uni, millal sügav uni, millal REM ehk unenägude uni??? Samas hommikul pilku peale visates oli kohe näha millal vetsus käisin😁 Loodetavasti pole järgmiseks sammuks sihukese aktiivsusmonitori konstrueerimine, mis unenägusid ka salvestaks, hommikused läheks enamasti alaealistele keelatud kategooriasse😜 Kokkuvõttes selgus, et unekvaliteet on mul normaalne, hingamises sain lausa sada punkti sajast võimalikust. Soovida jättis vaid sügava une järjepidevus. Huaweil on ka stressi
mõõtmise süsteem aga minu puhul see millegi pärast käima ei hakanud. Äkki sellepärast, et elu on lihtsalt lill ja stressivaba🌼 Samas Sony oma seda siiski mõõdab, aluseks pulsisageduse muutumise kiirus ja tihedus.

Kogu värgi juures on seni ainsaks negatiivseks efektiks Sony Smartbandi patarei kestvuse oluline lühenemine. Ainus seletus, et aktiivsusmonitorid suhtlevad üle bluetoothi omavahel, mis imeb patarei kiirelt mahlast tühjaks - samas Huawei puhul seda ei tähelda.

Metsas akusid laadimas.

Peale augustikuist pühendumust töörindel hakkasid isegi minusuguse energiajänku patatreid punasele joonele lähenema. Vabu päevi nii palju kogutud, et peale ilmateatega tutvumist võtsin neist kaks tükki välja tekitades mõnusa 4-päevase minipuhkuse. Eluolu on jõudnud sellisesse staadiumi, et perest pole nädala sees kambajõmme, igaüks ei saa suvaliselt vabu päevi võtta. Esmaspäeva hommikul toppisin koerad autosse, tegin kassile headaega pai ja panime ajama. Telgi ja matkakraami pakkimise ajal oli kutsadel hull ärevus sees, mõistsid et tore väljasõit ootab ees.

Telgiplats
Päikeseloojangut nautimas
Esialgu polnudki kindlat plaani kuhu minna, lõpuks otsustasin lõdvalt võtta ning vanasse tuntud Awendasse sõita. Seal on lahe järverand ja elektriga varustatud telkimisplatsid. Hiljem muidugi selgus, et elektriosa polnud tegelt suurt vaja, oleks ka ilma hakkama saanud. Kohvimasinaga snoobitsemise asemel saanuks sama hästi hommikujoogi lõkkel keeta. Kaasavõetud läpakat ei võtnud kordagi kotist välja ning mobla tarbeks oleks akupakist jagunud.

Kolm päeva ja kaks ööd möödusid metsa all hulkumise, järves ujumise, rannas lebotamise, lõkke ääres lugemise ja telgis magamise tähe all. Minu jaoks kujutab pea täiuslikku puhkust, eriti kui veel külm õlu ja pudelike veini käepärast iga kell võtta kui isu tuleb. Üksitelkimise ainsad mured olid telgi üles panemine (tavaliselt teevad seda lapsed) ja pidev koerte järgi vaatamine, mis muidu jagatud. Õnneks on nad meil piisavalt normaalsed, et puu külge kinni seotuna kannatavad pool tunnikest ilma lõugamata välja. Ainult ujumaskäimine raskendatud, sest pisem kutsik tuleb alati kaasa. Ei teagi kas murest ujuja turvalisuse pärast või hirmust üksijäämise ees.



Ilmad olid super soodsad, päeval päike ja 20 kraadi kanti sooja, öösel 15, vihma ei tulnud kordagi. Suure järve vesi soe kui supp, koerad solistasid vees, ise käisin ujumas ja vedelesin vahepeal lihtsalt ranna ääres vees. Sushi märkas, et olen kahtlaselt vaikseks jäänud ning lendas paanikas peale, esimene asi niuksudes nägu lakkuma, et ikka ellu ärkaksin. Sain ägeda pildiseeria.

Kalamaimude parv
Karvane tõuk tooliseljatoel
Lugemisvara olin hulgaliselt kaasa võtnud, rannas Scientific Americani viimased numbrid, lõkke ääres äärmiselt temaatiliselt vanavanematelt lapselastele kingitud "Lingvistiline Mets". Olin seda meelega hoidnud sellistes oludes lugemiseks lootuses, et nakkab paremini. Veerandi ehk jõudsin läbi.

Kokkuvõttes sutsu keeruline peale kolme õlut ja poolt veini teksti süvitsi mõista😋 Mõned momendid siiski jäid meelde. Kõige enam ehk metsa seos eestlastega. Meie peres on see kindlasti olemas, ehkki ei pruugi alati kohe avalduda. Isa nautis jahilkäimist eelkõige metsas viibimise ja hulkumise pärast.

Kohalik murumuna - vist
Sinine rannalill liival
Nooruses hirmutasid mind igasugu putukad, ehkki metsas hulkuda oli vahva. Päris metslaseks muutusin kui koos kaasaga Kanadas nädalaks ürgmetsa läksime. Kogemust nii pikalt tsivilisatsioonist eemal olla nii, et kogu su elurütm loodusega kooskõlla läheb, on raske sõnadega kirjeldada: seda peab ise läbi elama.

Lõkke ääres
Koko põõnab teki all toolil
Kolmapäeva õhtul jõudsin tagasi just sobivalt, et tütardega karatesse kiirustada. Jälle käes aastamaksu tasumine, kõik tahavad endiselt täiskoormusel jätkata, ehkki minu puhul piirdub see seoses tööga vaid ühe korraga nädalas. Füüsilise koormuse saan jooksmise ja koduste jõuharjutustega rohkem kui tasa.

Monday, September 9, 2019

Mitte ainult jooksmisest.

"Taste of Kingsway" tänavafestival
🏃Hakkab tekkima kerge hirm, et justnagu ühe tuntud blogija roniteema puhul kipuvad mul suur osa viimase aja postitusi jooksuteemat puudutama. Lisaks jooksule võib siiski vahel ka muid mõttevälgatusi ridade vahelt leida kui hästi otsida ;)

Plaanis oli nädala algus vabaks võtta ja koertega kuhugi metsa põrutada. Laupäeva õhtul käisime kaasaga kohalikul tänavafestivalil, pühapäeval sai kuidagi lebolt võetud. Enne kui hakkasin telgiplatse vaatama helistati töölt pakkudes esmaspäeval ületunde. Peale momenti mõtlemist võtsin vastu, nüüd on mul ainuüksi lisapuhkust kogunenud kuus nädalat. Pean hakkama agaralt plaanima kuidas seda ära kasutada, millist soojamere saart külastada. Kaasa tahtis küll jäisele ja udusele Isandile kuid, seal tuleb praegu sügis peale. Äkki lendaks hoopis Uus-Meremaale, kus kevad käes, seal kandis polegi kunagi käinud. 

Kass on jälle koerakausist matti võtmas
Põhiteema juurde tagasi pöördudes pean teavitama pühapäevasest jooksuringist. Olime eelmine nädal tütrega arutanud kord nädalas pikema distantsi läbimist. Pühapäeva hommikul teataski ta mulle, et täna võtame 10 km ette. Mina olen nii pikka maad elus vist kolm korda jooksnud, korra suvel Eestis kogemata kui ära eksisin ja kaks korda siin. Temale esmakordne kogemus. Mis siis ikka, jooksupapud jalga ja lippama. Raja valisin käigupealt umbes. Koos kerge lisaga, et 10km ikka täis tuleks. Tempo lasin liigse väsimise vältimiseks tütrel valida. Tähtis, et ta jaksaks kogu maa läbi joosta mitte end poole peal rihmaks tõmbaks. Vahepeal tuli uusi papusid veits kohendada. Tagasi koju jõudes näitas mobla GPS 9.88km, tegelik kaardilt mõõdetu tavaliselt umbes 5% pikem, seega 10 km sai kuhjaga täis.

Aeg midagi kiiduväärset polnud aga tütar vähemalt jooksis kõik peatumata läbi. Huvitav moment, et nii pika distantsi puhul kipuvad lõpetades jalad ise edasi jooksma, aju ja lihased sama liigutusega ära harjunud. Delfist nägin uudist Tallinna rahvajooksu kohta, peaministri aeg 10 km peal üle tunni, isegi Kõlvartile tegin aegade võrdluses ära kui mu eelmise nädala 10km aega vaadata. Tegelt muidugi ei saa sama distantsi eri radasid ja ilmastikuolusid objektiivselt võrrelda, aga enesetundele ikka hea :P

Täna hommikul otsustas tütar jooksuvaba päeva võtta, mina lippasin tavalise üksijooksu 4km ringi. Kooli algusega on liiklus nii palju tihemaks läinud, et ei saanudki mugavalt üle tee, pidin rada mõnevõrra korrigeerima säilitamaks umbes sama pikkuse. Enesetunne oli hea, pulsi kerisin korraks 161'ni ilma eriliselt pingutamata, muidu istus jooksu ajal kenasti 145 peal. Rahuloluga võin nentida, et jooksmine pakub mõnu, isegi vahepeal parasjagu vajutamine ei tundu enam masohhismina.

Sunday, September 8, 2019

Metsinimesed ja seeneepopöa

🍄🍄🍄Foto kuriteopaigalt, ohvrid peagi pannil😋🍄🍄🍄
Nädalake tagasi tekitas suurt kära seeneteemaline artikkel, kus eestlane kurtis, et Chicago kandis kutsuti neile politsei ja anti kohtukutse seoses metsast seente korjamisega. Ilma pikemalt süvenemata reageerisin minagi üle võlli, et milline absurdne käitumine ja seadused. Hiljem lugedes mõningaid vaoshoitumaid postitusi ja rahulikult järele mõeldes hakkas tunduma, et mis meile eestlastest metsinimestele tundub täiesti iseenesestmõistetav, nagu metsa alt marja suhu või seene korvi panemine, võib paista mõne teise, eriti veel hüperurbaniseerunud kultuuri juures hirmsa barbaarsuse ning looduse rüüstamisena.

Eestlased, Põhja-Eurooplased ja idapoolseid alasid asustavad rahvad on oma metsarohkusega ära hellitatud. Alateadvuses oleme nagu indiaanlased kunagi, kelle jaoks maa omamise kontseptsioon oli nii võõras, et nad olid nõus võileiva hinna eest seda valgetele "müüma". Neile lihtsalt ei mahtunud pähe, et keegi saaks maad omada nagu keegi ei saa õhku omada, mida kõik hingame. Alles siis mõistsid kuidas neid tüssatud kui valge "oma" maale neid küttima ei lubanud. Kui meil ja Skandinaavias tohib ka erametsast (riigimetsast rääkimata) marju ja seeni korjata siis Ameerikamaal on hoopis teistsugused seadused. Siin pool Atlandit võidakse sulle haavlipüssist tuld anda paljalt võõral maal viibimise pärast.

Kokkuvõttes on mõistlik võõras riigis nende seadusi tunda ja tavasid austada enne kui oma "õigustest" räuskama pista, vaatama sellele kui imelikud need tunduda võivad. Ei saa salata, et olen ise pidevalt pattu teinud. Matkal olles metsas marju puginud ja seeni korjanud õhtul lõkkel praadimiseks, isegi ilma loata mõne kala püüdnud ning nahka pannud. Ei teagi kui karmid Kanadas seadused selle koha pealt on, igatahes ametlikul telkimsiplatsil ei tohi metsa alt lõkkematerjali korjata vaid tuleb kohapealt osta. Taolist poliitikat toetan igati, eriti nähes kuidas lollakad linnainimesed on sellele vaatamata üritanud toorest võsa lõkkepuiduks maha murda. Eestis on RMK olukorra äärmiselt targalt lahendanud, tasuta haluhunnik lõkkekoha kõrval säilitab loodust ja ei maksa ju tegelikult suurt miskit rohkem kui natuke tööd, et kuivikud juppideks lasta ja platsile vedada.

Tervitused kõigile metslastele, kel meeldib võsa vahel hulkuda ja korilusega tegeleda!