Palavus!!!

Nagu eelmises postituses mainitud oli organism reedel täitsa töökorras. Lubas selle aasta kõige kuumemat ilma, seega otsustasin suvila heinaniitmise edasi lükata. Üle 30 kraadises palavuses oleks füüsilise töö tegemine enda piinamine, mida mulle ei meeldi harrastada. Samas ei tahtnud ka keldris jahedas tervet päeva viita, mererand tundus päris hea mõte. Helistasin vanale sõbrale, too oli hea meelega valmis Õismäelt Vääna tulema. Randa sõites krabasime poest mõned külmad joogid ja jäätised, mina autojuhist karsklasena piirdusin suure Värska veega, söögipoolise eest oli sõber juba muretsenud.

Hea, et Väänas oma suvila, ei pea hullu hinda parkimise eest maksma. Jalutamist küll alla kildi aga kuumus tahtis tappa, randa jõudes kargasime kohe merre. Vesi värskendavalt jahe või 20 kraadi ringis pigem lihtsalt jahedam kui õhk - auto termomeeter näitas juba +35C. Ega rannas suurt muud teha saanud kui mere ja päevituslina vahet käia. Veest väljas kuivas nahk 10 mindiga, veel 10 ja hakkas liiga palav, tagasi ligunema. Tuul hakkas kah tasapisi tõusma ja ajas laine üles. Rahvast oli muidugi murdu, eriti rannatee lähedal, tuletas meelde Pärnu randa parematel päevadel. Keeleliselt kostis üllatavalt palju mitteeesti keelt, nii slaavi kui romaani päritolu. 

Juunis jooksin varakult 100K "normi" täis kuna oli karta, et vähemalt esialgu puhkusel Eestis olles pole aega või viitsimist. Hästi tegin, sest viimase 10 päeva jooksul sain vaid korra, viimasel päeval, rajale. Jooksu kilte kogunes 15 korraga 114, jalutamist 41 ja rattal 100 kilti. Sammude hulk 437168 (14572 päevas). Kolm jooksu üle kümne kildi otsad, keskmine tempo 4:39 min/km. Kiireim 5K 22:28 (jälle ühe kümpsi viimased 5 kilti). Kiireim 10K 46:12, aasta parim ja kõigi aegade kolmas tulemus ning kilomeeter 4:04. Parim keskmine tempo 4:32 min/km. Huvitav fakt, et kiireim kümps 46:12 oli 11 kildi esimesed kümme - kui mõõtnuks 2-11 km saaks kümne kildi ajaks isikliku rekordi 45:22 (esimene kilt oli 4:58 ja viimane 11's 4:08 mis näitab, et päris viimast välja ei pannud, varu peaks olema).

Kiirpaadiga Helsinkisse

Nagu viimastel aastatel kombeks sain ka seekord kaasa lõbusõidule Soome. Ilm ähvardas hea, tuul 4-5 m/s, temperatuur +25C ringis isegi merel ja täis päikesepaiste. Nagu hiljem selgus ei maksa päikest ja sooja alati plusspoolele kanda, sest nii saab isegi merel palja ülakerega sõita ilma, et külm hakkaks aga päike tänu vee peegeldusele pigem kõrvetab rohkem kui rannas kuuma liiva peal. Kui keha on mul kevadel veidi päikest saanud siis pead ja nägu olen kiivalt mütsiga katnud. Nokatsi tagurpidi pähe panemine on kiirel kihutamisel oluline, paraku nii ei kaitse mütsinokk nägu rääkimata otsaesise kohale jäävast august.

Krabasin kaasa kaks kasti kesvamärjukest, konjaki, pooleteiseliitrise Gin-Tonicu ja jõhvika likööri. Mõnevõrra ootamtult selgus, et kaks raskemat meest seekord ei tulnud ja kaptenil polnud külmik sugugi mitte tühi. Reisijateks vaid härra ja proua võrumaalt. Eelnev tähendas keskmisest lustakamat reisu ja seiklusi. Paati sisse lastes olin auto roolis sel ajal kui kapten paadis. Tuleb hooga vette tagurdada ja siis järsult pidurdada, et paat inertsiga kärult vette libiseks. Soome rannikule põrutasime tunniga, veidi saarestikus kihutamist ja olimegi Helsinkis. Hulkusime linna peal, võtsime suupisteid ja tekitasime olukorra mingis uhkes restos, kuhu meid ei tahetud sisse lasta. Põhjenduseks mitte piisavalt elegantne riietus, äkki isegi õigusega sest kui mina olin jooksumaikaga siis kapten lausa ilma särgita. Kingasid ega pikki pükse meil loomulikult polnud.

Senaatitori Helsinkis

Mõningase vaidluse peale lahkusime sellisest asutusest, kes meie eurosid ei tahtnud, enne siiski väisasime vetsu. Isegi seda taheti keelata aga kui pakkusime võimaluse loiku põrandale jätta leebus teenindav personal ning palus meil kiirelt asi ära ajada. Mingi moment tekkis soov korraldada spordivõistlus Senaatitoril. Kohalikud ja läheduses viibivad turistid ei osutunud sportlikeks kodanikeks, jooksime kaks raksu kolmekesi trepist üles. Kapten kui kõige noorem mees pani mõlemad jooksud kinni aga suht napi eduga. Ei saa ka jätta märkimata fakti, et kõigil õnnestus käpp kord või paar maha panna. Turistid tegid pilti kuid unustasime neilt kontakte küsida. 

.Või siiski mitte😏 Järgmine päev tekkis kahtlus, ega ometi peaminister ise meie võidujooksu jälginud. Sain nimelt temalt sõbrakutse Facebookis just sel ajal kui Helsinkis viibisime. Keegi ei mäleta poliitikutega kohtumist aga pole ka imestada - mälestused Helsinkist ei ole mitte järjepidevad filmi formaadis vaid pigem üksikud kaadrid fotodena. Ei julgenud vastu võtta, teab milliseid kompromiteerivaid pilte saab näha😜

Tagasisõidu kohta võin vaid kinnitada, et jõudsime Tilgu sadamasse, suutsime paadi kuidagi veest välja vedada ja auto taha haakida. Kodus sõin ja jõin kõvasti vett enne kui põõnama keerasin. Üllataval kombel järgmine hommik uimasebvõitu kuid ei mingeid muid raskemeelsuse sümptoome. Nii värske siiski ei olnud, et jooksma minna nagu plaanis. Jooksmisega üldse Eestis ikaldus, polegi veel rajale jõudnud. Alles täna juunikuu viimasel päeva pealelõunal lippasin viieka Harku metsas.

Rattal Lahemaal

Lahemaa rattasõit

Tom Jaani-Tooma kivil

Marsruudiks: Kõnnu - Nõmmeveski - Joaveski - Võhma - Eru rand - Tammispea hiidrahn - Eru vaatetorn - Jaani-Tooma Suurkivi - Loksa - Kotka - Vasaristi juga - Kõnnu. Kilomeetreid kogunes 60, tee suht tasane ainult üks laskumine ja kaks suuremat tõusu, enamus asfalt, sekka natuke nii kruusateed kui metsateed, aega kulus 6 tundi koos vahepeatuste ja einestamisega.

Jõerohi Valgejõe voogudes hõljumas

Lapsepõlvesõber kutsus enda suvekodusse rattatuurile. Tavaliselt oleme temaga iga aasta Tallinnast lääne pool paar korda pikema sõidu ette võtnud. Mõte Lahemaal ratta seljas ilusaid kohti uudistada tundus vägagi apetiitne, jäin hoobilt nõusse. Ainsaks mureks oli ratta seisukord, äsja saabununa polnud teist veel garaazhi pealt maha tõstnud. Meeldiva üllatusena isegi kummid eelmisest suvest pooltäis, veits õli hammasratastele, ketile ja laagritele ning oligi sõiduvalmis. Mahtus ilusti pagasisse, ainult esiratas tuli lahti võtta ja sadul sisse lükata. Peale kiiret tõhusat hommikueinet sõitsin tunni ajaga Pääskülast Kõnnu. Umbkaudse marsruudi panime kaardi peal paika samal ajal sissejuhatuseks kiiret terviseõltsi manustades. Poole ühe ajal istusime sadulasse ja hakkasime sõtkuma.

Kui teeäärseid metsmaasika ja mustikasöömise pause mitte arvestada siis esimesed peatused Nõmmeveski ja Joaveski sildadel. Põhja-Eesti rannikujõed on vähe järsema langusega ja kiiremad, kohati kenad kärestikud ja isegi mõned kosed voolusängi ilustamas. Nii mõnedki võivad uhkeldada pisikese kanjoniga. Valgejõe kaldajärsak tee ääres on muljetavaldavalt kõrge ja järsk. Muudest teeäärsetest vaatamisväärsustest jäid silma toonekurg ja veidi mahajäetud ilmega Hundisilma talu, mäletate ikka veel millist rolli see koht Eesti poliitikas mängis?

Kaugeimaks idapoolseks punktiks sai Palmse mõisahärra võimas graniidist piiripost. Võtsime suuna rannikule, sõitsime Google kaardi järgi pisemaid teid. Paar korda lausa taluõuest läbi, hea et lõukoeri lahti ei olnud. Lapsepõlve nostalgiast ei saanud jätta tee ääres kasvava piraka remmelga otsa ronimast. Randa jõudsime just enne Vihasood, paarsada meetrit Tammispea ojast idapool. Ilm oli parasjagu jahe, polnudki erilist tahtmist ujuma minna ehkki püksid kaasas ja rand mõnus liivane. Lootsime randapidi järgmise teeotsani jalutada, paraku ei saanud ojasuudmes kuiva jalaga üle.

Rahnu vertikaalpinda tudeerimas

Rahnu väiksemad tükid metsapool

Vähem kui pool kilti edasi Tammispea hiidrahn, mis Eesti kõrgeim 7.8 meetriga ehkki mahu poolest 262 kuupmeetriga alles 18 kohal. Tegelt võiks ta koos kahe suure lahtimurdunud tükiga (432 kuupi) tõusta auväärsele viiendale positsioonile. Suht sile ja vertikaalne põhjapoolne pind tundus oskajale täiesti ronitav olevat, lõunapoolne lihtsa kaldega paksu samblaga kaetud, sealt ilma samblakihti lõhkumata üles ei saa. Mõlemad väiksemad tükid paljudest jalgadest siledaks kulutatud. Mastaabiks piltidel inimesed rahnude juures.

Rannikut pidi edasi sõites jäi teele Eru lahe vaaterorn. Suht madal teine maastiku vaatlemiseks kuid linnuvaatluseks ilmselt igati sobiv. Siseseintel hulk erinevate lindude pilte, osade nimetused olid mulle täielikuks uudiseks. Pärispea poolsaare idaranda mööda põhjapoole sõites oli järgmine vaatamisväärsus Jaani-Tooma suurkivi. Eelmisest 30 senti madalam kuid mahu poolest veidi suurem, 15'dal positsioonil. Temalgi paarikümne sendise praoga suur 50 kuubine tükk eraldunud. Praost sai suht lihtsalt üles väiksema tüki peale ronitud. Seda kivi olen mitmed korrad ka varem külastanud kuna lapsepõlvesõbra suvekodu asub vähem kui kildi kaugusel mererannas.

Saunaeelne grillimine

Loksal tuvisid söötmas

Loksal astusime kohalikku Coop kauplusse, võtsime jäätist, jooke ja pirukaid ning saiakesi. Ma ei liialda kui nimetan neid Eesti ühtedeks maitsvamateks. Juusturull oli alles soe, ülikohev ja pehme ning juustuga polnud koonerdatud. Singiseene pirukas viis keele alla. Istusime pingil ja lasime pirukatel hea maitsta meelitades hulga tuvisid kohale. Ilmselgelt kohalike tuvifännidest prouade meeliskoht, sest linnud tikkusid suht jultunult ligi. Tagasitee umbes 20 kilti lasime tunni aja ja ühe jutiga. Siin oli ka paar veidi asisemat tõusu. Tegusa päeva lõpetas grillimine ja saun!

Jaanid, hein ja rand

Lennuseiklused jäid pooleli Kopenhaageni lennujaamas. Ega seal miskit põnevat enam juhtunud. Kui sain kenasti lennu peale pidin kurvastusega tunnistama, et Air Balticu lennukis on vaiid 2 esimest rida tsiviliseeritud väljanägemisega, ehk siis äriklass, minu iste kuuendas tavapäraselt kitsas. Lend kestis suht lühikest aega, kuid suutsin sellegi jooksul magama jääda, pildi kerisin uuesti ette alles Eesti kohal. Tallinna lennujaamas üllatas tolli ja piirikontrolli osas täielik mahajäetus, ühtki võimuesindajat polnud kuskil näha. Illegaalsetel immigrantidel ja salakaubavedajatel pidu. Ei tea kas kõik juba jaanitulele sõitnud, vahtkonna vahetus, või oleme lõplikult EU'ga integreerunud nii, et polegi põhjust miskit kontrollida.

Mobla millegi pärast ei suutnud datat üles tõmmata, hiljem selgus, et unustasin oma EU rändlusplaanis data roamingu peale lülitada ja Kopenhaageni lennujaama wifis olles seda lihtsalt ei märganud. Bolti äpp ilma ei funksinud, läksin võtsin lihtsalt esimese takso, sõit läheb küll kümmekond euri kallimaks, tühja kah. Kodu võttis tuttava värskepuidu lõhnaga vastu - kopsud kohe lõdvestusid. Kohvri pakkisin kiirelt lahti ja sõitsin ema vaatama, kes pikisilmi ootas. Arvestades ajavahet võis iga hetk karta, et mingi tuumauni tuleb kallale. Esialgu oli igati ok, istusime, jõime kohvi, sõime saiakesi ja lobisesime aga nagu oli karta kippus peagi silm kinni vajuma. Küll jõuab veel koos olla, parem lähen tagasi, muidu jään roolis magama.

Rummu karjäär

Kodus muidugi ei tulnud und. Panin teleka peale, jalka just käis, tegin veel ühe kohvi, sõin Maximast ostetud suitsukeele viilakate karbi tühjaks enne uuesti proovisin uinuda. Seekord õnnestus aga öösel kolme ajal ärkasin. Veidikese pöörlemise peale lükkasin läpaka käima ja suhtlesin veidi ülemere perega, seal kell alles kümme õhtul. Neil endiselt vastikult palav, mul tuli akna vahelt värskendavalt jahedat ja puhast õhku. Kaks tundi ärkvel, siis viskasin uuesti pikali ja põõnasin poole üheteistkümneni. Ärgates igati väljapuhanud ja valmis jaanipeva tähistama minema. Sõber helistaski, et nad suunduvad peagi Rummu karjääri jetiga paarutama, kui jõuan tulgu juba sinna enne kui lõket tegema hakkame.

Korjasin vajalikud riideesemed kokku ja toppisin seljakotti, ilm nii soe, et suurt miskit vaja polnud. Peole minek nagu ennevanasti kui tipikatena nädalavahetuseks Tartusse sõitsime. Olulisteks esemeteks olid hambahari (pastat sai laenata), kamm ja rahakott, kõike muud kaasa arvatud öömaja võis lihtsalt leida kohapealt. Kamm ainult asendunud moblaga. Tee peal põikasin poest läbi ja krabasin 24'se kasti õlut, esimeseks soenduseks peaks jaguma😁 Toitu pole sinna kunagi mõtet kaasa viia, neil uhke viimase peal resto söök alates salatitest ja lõpetades kookidega - peremees ise vastutas grillimise eest.

Jämm karjääris käis juba täie hooga, jett tegi vee peal uhkeid ringe rõngas sõitjaga taga. Õltsi ei saanud veel libistada kuna olin roolis, mõne kildi sõidu pärast ei maksa saatusega mängida, too niigi helde mu vastu olnud. Sain kah ägedama rõngal lohistamise tuuri, mingi moment läksid kiirus ja lained nii suureks, et ei jaksanud enam kinni hoida ja lendasin täiega maha. Kiirus sihuke, et põrkasin ja libisesin nagu lutsukivi mööda vett. Mis ikka, ronisin tagasi rõngale ja sõit jätkus. Hiljem küll selgus, et paar näppu olin maha lennates välja väänanud ja käelihased ning kogu õlavööde veits valusad ning kanged.

Niipea kui masinad pargitud korgiti esimesed õlled ja Jaaniõhtu tähistamine võis alata. Seltskond oli valdavas enamuses hulka noorem, ei tundnud mina end ebamugavalt ega ka nemad - ma loodan. Muidu jaaniõhtu nagu ikka - tohutu lõke, joogid, pugimine, saun ja kergemas või raskemas joovastuse astmes kodanike pidu ja pralle. Ma kangemaid jooke peale õlle eriti ei tarbi, seekord sai huvi pärast proovida viina Red Bulliga. Maitse polnudki kõige hullem ja mõjust ei saanud ka kohe aru. Sealjuures oli mõjuagendiks Red Bull mitte alko, kuidas muidu seletada kella kuueni hommikul üleval püsimist ja hommiku kümne ajal täiesti värskelt ärkamist.

Hein kohati rinnuni, vasakul niidetud tee lõkkeni.

Hommikuõlts jäi tegemata kuna päeval on kardetavasti maanteed puhumisreide täis. Kohvi, pannkookide, omleti ja kookide manustamist see ei takistanud. Keskpäeval hakkas seltskond vähehaaval laiali vajuma, aeg minulgi töiseks muutuda. Otsustasin suvilast läbi hüpata, et heina niites viimasedki alkomolekulid kehast välja aurutada. Kohale jõudes pidin tunnistama, et rohumaa hooldamata jätmisel muutub see kiirelt tagasi looduslähedaseks, ehk siis selliseks nagu ta oli enne kui inimene oma maitse järgi kujundama hakkas. Täitsa usun, et kui inimene 100 aastat ei puudu oleks raske leida märke kunagisest asustusest. Naat ja hein olid mitte põlvini vaid üle vöö, kõrges rohus loomade rajad ja isegi paar magamiskohta kus hein maha vajutatud. Õunapuud viletsas seisus, sammaldunud ja oksad kuivanud vaatamata eelmise aasta põhjalikule pügamisele. Suurt vahet pole, sest keegi sealt saaki korjamas niikuinii ei käi. 

Raiusin vikatiga paar tundi maja ümbert veidi lagedamaks ja laia raja lõkkeplatsini - tasuks sain kaks puuki nagu hiljem selgus. Neil kõrge rohu sees eriti mõnus tshillida. Rohkem ei viitsinud seekord, loodan sõbra abile, kes murutraktoriga käib oma krunte niitmas. Häda selles, et pind on jube mättaliseks läinud, jube tülikas vikatiga vehkida kui iga nats aja tagant mättasse lööd. Ma ju linnauntsakas, kel õigetest niitmisvõtetest õige vähe aimu. Vikati teritamine pole kah käes nagu see isal oli, temal käis luisk siuh-säuh nii kiirelt et mul lõi südame alt õõnsaks, äkki lõikab nukkidesse. Kunagi ei juhtunud, isegi veidi enne 90 aastaseks saamist oli ikka tema see kes teritas.

Vana tuttav kahe tipuga kivi Vääna rannas

Mere äärde minemata ei saanud kuidagi jätta. Ilm soe ja vesi ilmselt ka kui suplejate arvu järgi otsustada, Kilomeetrike mööda randa, jätsin tossud särgiga rannale ning hüppasin sisse. Vesi oli täiesti ujutav, pakuks nii 20 ringis. Tagasiteel oleks üks rattur selja tagant hooga tulles peaaegu otsa ajanud, pidurdas raginal ja karjus "kurrat kuhu nüüd", vastasin "kurrat vaata ette". Nii nejakümnene sportrattaga vinks-vonks vormis tüüp vaatas tagasi, mühatas ja surus edasi. Pekki, ei tea mis kombed Eestis ratturite ja jalakäijate puhul kehtivad, ma olen paraku harjunud, et ratturi asi on hoida piisavat distantsi, vältimaks kokkupõrget jalutajatega.

Sõber helistas ja pakkus välja Lahemaa rattaringi idee. Ilm tõotab teisipäeval super. Sealkandis olen autoga küll sõitnud aga mitte rattaga, nii mõnigi kord suud vesistanud toredaid metsateid silmates. Palju polnud mind vaja veenda, head ilmad tuleb eesmärgipäraselt ära kasutada!

Kokkuhoiuklassi Lendamisest

Momendil istun Kopenhaageni lennujaamas nagu kodutu poekäru, seljakoti, kahe spinatikukli ja pakiveiniga oodates ja lootes, et jaaniõhtuks ikka kodumaale jõuan. Mida madalamaks veininivoo pakis langeb ja promill minus tõuseb seda optimistlikum olukord tundub. Kopenhaageni lennujaam on selles mõttes sitt koht, et kui sa Lounge eest pappi välja käia ei raatsi või üüberkallite coffeeshoppide kliendiks ei lähe on istekohtade leidmine paras ettevõtmine. Ma ei räägi siin mingitest pehmetest lebotoolidest või kookonitest nagu Tallinna lennujaamas. Isegi puidust täisnurksete persetoetuskohtade (vabandage kõnepruuki, aga ei viitsi AI sensorit peale lülitada) leidmine on keeruline, mitmed kodanikud loobunud külitades või lebotades põrandal selg seina vastu toetatud või siis joogaasendis jalad risti nagu ennevanasti Petrogradi raudteejaamas. Ei hakka sihukese trikitamisega riskima, pehmet polstrit vähevõitu ja painduvus peale paariaastast karate pausi pole ka endine.

Aitab kurtmisest, tegelt on elu lill kui mõelda mitme kasti õlle jagu sai kokku hoitud Economy Standard piletiga võrreldes tavalisega, premiumist ja äriklassist pole nagu mõtet rääkida, isegi mina ei jaksaks aastaga nii palju õltsi sisse kaanida. Natuke nagu hambaarsti juures kui kannatad pool tundi järgneva terve aasta väiksema kannatuse nimel. Lendamise puhul on üleookeani (overseas) lennu puhul istmed siiski suht mugavad kogu lennukis, saad end ööseks üsna pikuti sirakile lasta. Minusugune karastatud närvikavaga kodanik magab ka selles asendis kenasti oma miinimum 6 tundi täis kuni stjuuardess hommikukohvi pakkudes üles ajab. Lennust põnevaid pilte ei saanudki, alles Põhjamere kohal vaatasin aknast välja. Ühtlane pilvitus mere kohal, pealegi koht keset tiiba, mis tehnikahuvilisele põnev (kuidas igatsugu tiivajupid liiguvad) kuid maa või merepinna jälgimisel tõsiseks takistuseks. Vaatasin Oppenheimeri filmi pea lõpuni, ok aga ei miskit põrutavat.

Seekord on mul haruldaselt pikk ümberistumise ooteaeg - 5 tundi tavalise kahe või vähema asemel. Selle poolest mugav, et väljalennu hilinemine või maandudes lennuväljal ja mahaminekul jokutamine absoluutselt ei koti, mul ju aega teiselegi jagada, saaks kuidagi müüa oleks hoopis äge. Teisest küljest peab leidma tegevuse millega seda aega sisustada, mind nimelt häirib inimesele antud vähese maapeal veedetud aja raiskamine - seda nii liiklusummikus kui ka lennujaamades molutamisel. Lõkke ääres istudes, koeraga jalutades, matkates, arvuti taga mängides või sõpradega saunas õltsi libistades läheb aeg igati asja ette - sest naudin täiega. Tavaliselt jätan ümberistumisele kahe tunni ringis, mis tekitab põnevuse - kas jõuan järgmisele lennule või mitte. Justnimelt põnevuse, sest midagi hullu ju ei juhtu kui peakski maha jääma. Pead lihtsalt suhtlema lennujaamas lennufirma esindajatega ja endale kõige soodsama hotelli ning kompensatsiooni välja kauplema. 

Aga selleks, et asi sujuvalt toimiks soovitan soojalt lennupiletid otse lennufirma kaudu tellida. Paarkümmend euri kallim, kuid nemad vastutavad mitte mingi suvaline reisuagentuur, keda kolmanda maailma riikides pea võimatu kätte saada. Ja kuna nemad vastutavad siis on nii mõnigi kord lennukit minu pärast kinni hoitud, lennukompanii ei taha ju su hotelli rääkimata aja kompensatsioonist kinni maksta. Reisuagentuur saadab su pikalt, sest nende lepingutes meetrite jagu peenkirjas teksti, mis igasugusest (neist sõltuvatest ja sõltumatutest) vastutusest vabastab.

Üle neti check-in on ka omaette ooper. Eile kui seda tegin läks esimene ots ludinal aga Euroopa osas Air Balticuga tekkisid probleemid. Esialgu pani mu istuma viimasesse ritta, pekki ma tean küll, et mitte ainult kitsas aga ka seljatuge ei saa seal alla lasta, istud kaks tundi nagu radikuliidiga puunukk. Teatasin, et ei sobi sihuke iste, ootasin veidi ja tegin uue check-in, pakuti D6 ilma lisatasuta - no muidugi aksepteerisin. Näis mida see tähendab, tavaliselt nii ees on äriklass, samas Air Balticul sihuke asi vist üldse puudub, või no vähemalt klassikalises mõistes.

Ma nüüd hüppan edasi tagasi nagu tüüpiline häire käes vaevlev (või veinipakiga ühele poole saanud)  kodanik. Lihtsalt unustasin mainida, et maha istudes ja läpakat välja võttes esimese asjana asusin klaviatuuri ja ekraani puhastama. Viimased paar kuud on räpane läpakas häirinud aga alati see juba peale lülitatud kui märkan ja siis suht tülikas puutetundliku ekraaniga riistapuud puhastada, kui esimeseks prioriteediks juutuubi videote vaatamine või uudiste lugemine, mis ei kannata oodata.

Omaette põnev lennujaamas istuda ja kõrvalt inimeste juttu pealt kuulda, eriti kui mõistad selliseid keeli, mida nemad ei eelda. Kopenhaagenis skandinaavia keeled ja isegi "suomi" päris palju kuulda. Inimesed ikka räägivad palju vabamalt kui arvavad, et teised neist aru ei saa😁

Passikontroll ja toll on EL piiril vähe kummaliselt organiseeritud. Kogu oma käsipagasiga jalutasin lennujaamas niisama läbi, ainult passi pidin korraks skännima. Ju nad eeldavad, et käsipagasis miskit kahtlast pole või mis? Kopenhaageni peale hulkuma ei viitsi minna, äkki hakkab liialt meeldima see Kristian...misiganes piirkond ja jään Tallinna lennust maha. Kaks tundi on veel vaja kuidagi hakkama panna aga kuhugi magama keerata pole, vaevaga leitud istekohta ei julge ka käest anda. Vähehaaval hakkab aktuaalseks muutuma vetsu külastamise küsimus, läpaka peaks kaasa võtma aga seljakotti küll ei viitsi, palun kõrvalistuval neiul silma peal hoida, et turvad pommihirmus minema ei veaks.

Vets osutus skandinaavia standardile mittevastavaks kui just standartit pole vahepeal muudetud, kusehaisuga, kuivatuspaberi rull tühi ja õhupuhur ei töötanud. Tukkusin vahepeal tunnikese pea seljakoti peal ja kobisin nüüd Tallinna lennu väravasse. Siin on istmed mugavamad aga peab viisakamalt käituma, äkki keegi veel tunneb ära. Olge siis tublid, järgmine postitus tuleb juba Eesti pinnalt. Kopenhaageni wifi igatahes tasemel, ühendus sujuv ja kiire.

Poliitpropaganda

Kui järgnev jutt imelik kostab ei maksa imestada, sest öösel ei saanud tänu kolm korda välja tahtnud koerale korralikult magada ja kui hommikul aeda kohvi jooma läksin ning läpaka laadija pikendusjuhtme pistikusse suskasin võisin veenduda, et 120V ja 60 hertsi ei tapa, küll aga viib hoobilt une silmist ja muudab erksaks pikalt efektiivsem kui ükski äratuskell. Pikendusjuhtme kapsel oli öösel kuidagi vett täis sadanud, ehkki laua all varjus. Haarasin parema käega juhtmest ise seistes paljaste jalgadega märjal betoonplaadil - vooluring sulgus ... värisesin 60 hertsise sagedusega ehk kümnendiku sekundist enne kui pistiku lahti lasin. "Tants" pidi suht ebaharilik olema, kutsal igatahes oli seda nähes karv turri läinud ja kurgust kostis urin. Ju talle jäi mulje, et deemonid või paha vaim mind enda võimusse saanud.

Teema juurde - eile Indigoaalase juures kommenteerisin Eesti poliitiliste parteide teemal. Ei viitsi pikemalt jahuda aga kokkuvõttes arutlesin nende populaarsuse ja minu vaadetele vastavuse üle. Olen väga pikalt olnud Reformi valija, kaasa arvatud viimased eurovalimised. Enne seda igiammusel ajal ka Isamaa (Laari ajal) ja Respublica. Ausalt öeldes pole kunagi parteide programme lugenud, otsuse enamasti teinud selle alusel, mida tuntud poliitikud kirjutavad või räägivad, pluss isiklik sümpaatia. Peaministrite hulgast on lemmikuteks kunagine Mart Laar ja praegune Kaja, esimene lõi ENSV tüüpidest platsi puhtaks ja teine esindab Eestit maailmas paremini kui keegi teine kui president Meri välja jätta. Muidugi tegid mõlemad vigu ja juhtus apsakaid aga kes meist ei teeks.

Olles nii kaua vaid ühe partei poolt hääletanud tekkis huvi visata pilk ka teiste potensiaalsete peale. Valik pole eriti suur, sest Kesk on alati olnud välistatud nii venemeelsuse kui vasakpoolsuse tõttu, Sotsid minu jaoks liiga pehmod, EKRE puhul tegu populistliku ja Eesti mainet kahjustava parteiga, kelle stiil täiesti vastuvõetamatu, Rohelised olematu populaarsusega unistavad ullikesed, Eesti200 puhul - kes tahaks uppuvale laevale ronida. Reformist ja Isamaast on juba räägitud. Järgi jäid vaid Parempoolsed. Googeldasin ja leidsin nende veebilehelt programmi, mida ise manifestiks kutsuvad. 

Põhipunktid: Üksikisiku vabadused, Rohkem vastutust inimesele endale, Uuenduste toetamine, Avatud majandus, Lihtsad ja madalad maksud, Tark (sisse)ränne, Vähem ettekirjutusi ja keeldusid, Läänelikud väärtused, Parlamentarism mitte populism, Õigusriik. Ma olen müüdud, põhipunktid kirjas ja nagu kõigega nõus, mida promovad. Aga enne kui parteisse astun tahaks natuke konkreetsemalt teada, mida nende ilusate sõnade taga mõeldakse. Oskab keegi tuua välja Parempoolsete, Reformi ja Isamaa põhierinevused??? Ma olen liiga laisk, et ise googeldada, oot võiks proovida AI käest küsida. Aga palun, Copilot vastas:

1. Reformierakond:
   • Reformierakond on majandusliberaalne erakond, kes rõhutab turumajandust, ettevõtlust ja maksusüsteemi lihtsustamist.
   • Nad toetavad Euroopa Liitu, digitaalset innovatsiooni ja hariduse reforme.
   • Reformierakond on olnud pikka aega võimul ja on seotud majandusliku avatusega.
2. Isamaa:
   • Isamaa on konservatiivne erakond, kes väärtustab traditsioone, perekonda ja rahvuslikku identiteeti.
   • Nad on konservatiivsed sotsiaalsetes küsimustes, nagu abielu mõiste ja rahvuslik suveräänsus.
   • Isamaa on toetanud ka kaitsevõime tugevdamist ja julgeolekupoliitikat.
     
3. Parempoolsed:
   • Parempoolsed on uus erakond, kes soovib täita parempoolse poliitika tühimikku.
   • Nad rõhutavad majanduslikku vabadust, ettevõtlust ja innovatsiooni.
   • Parempoolsed on kriitilised Reformierakonna suhtes, väites, et see on loobunud traditsioonilisest parempoolsusest.

Kokkuvõttes on nende erakondade programmides erinevusi majanduspoliitikas, konservatiivsuses ja suhtumises Euroopa Liitu123 Kuid nende seisukohad võivad ajas muutuda, seega tasub jälgida nende avaldusi ja tegevust.

No ei saanud targemaks. Isamaa on jah veits konservatiivsem nii isiklike vabaduste, perekonna, religiooni kui rahvusliku suveräänsuse koha pealt aga mis vahe Reformil ja Parempoolsetel??? Nüüd peale valimisi hea arutada. Viisakas seltskonnas teatavasti poliitikast ei räägita aga ma ennast eriti viisakaks ei pea. Kommentaarides võib jumala rahuga erinevaid poliitilisi vaateid väljendada seni kui seadusega vastuollu või isiklikuks ei lähe  - ideede mitte isiksuste võitlus ;)

Kuumad teemad

Kirsid küpsed!

Alustagem päevakajalisest, mis mind otseselt ja just praegu puudutab: täna on esimene tõsiselt palav õhtu sel suvel. Momendil pimedas peale ühteteist 24 soojakraadi kuid niiskuseindeksiga 31, öösel läheb mõned kraadid jahedamaks. Konditsioneer huugab täiega, isegi koerad ei taha jalutama minna, teevad oma hädad kiirelt ja sikutavad tagasi tuppa jahedasse. Järgmised kolm päeva ennustab üle 30 reaalset temperatuuri ja 40 ringis niiskuseindeksiga tunnetuslikku. Jama selles, et inimene tunnetab subjektiivselt toda 40't. Sihukese ilmaga jooksma ei tiku ja aias viibides on ainus võimalik füüsiline tegevus aiavoolikust kastmine ja külma õlle konsumeerimine.

ATH teema ei taha blogiruumis kuidagi maha rahuneda, kaks leeri vaidlevad nii et karvatutid lendavad. Mulle meeldis eelkõige Maarja sisseseatud kodukord: Teema paremaks mõistmiseks olgu väited, küsimused, aregumendid, vastuväited ja kriitika otsekohesed ja selged koos põhjendustega - blogi ideaalmaastik. Loodetavasti suudavad lugejad seda järgida ja mitte solvuda või liigselt ärrituda kui erinevad inimesed näevad samu fakte ja olukordi erinevate vaatenurkade alt. Ei maksa ka unustada, et paljalt oma kogemusega - aga minul on nii (valim ju üliväike) ei maksa lajatama ja üldistama minna, küll võib tutvustada. 

Omalt poolt lisaks auru väljalaskmiseks veidi huumorit, diagnoosi puhul usaldaks pigem professionaale. Täna pani kaasa mulle diagnoosi selle peale, et jätsin koridori ukse lahti ja kass putkas välkkiirelt allakorrusele, kuhu teda ei lubata julgeolekukaalutlustel (arvutid, juhtmed, tulirelvad ja madu). Õigustuseks sain vaid tuua ühes käes oleva läpaka ja teises kuuma kohvitassi, mistõttu ukse sulgemise protseduur jäi prioriteetides viimaseks võrreldes läpaka või kohvitopsi mahapillamisega. Mina omakorda diagnoosisin kassil tähelepanuhäire, no kui mitu korda on talle öeldud, et allakorrusele ei tohi minna, isegi veega pritsitud aga ikka kuram jooksis. Õnneks me kumbki diagnoosi südamesse ei võtnud, olukord lahenes ilma tablettide või enesetapu katseta (kass küll takseeris toitejuhet kahtlaselt pika pilguga).

Eestis on kuumaks teemaks 1.6 miljardi kasutamine sõjamoona muretsemiseks. Millist efekti ja kui palju see konkreetselt tooks. Sõjamehed väidavad, et aitaks vaenlase väge tõhusamalt meie pinnalt eemal hoida vähendades ohvrite arvu nii sõdurite kui tsivilistide hulgas. Ilmselt jutt pikamaa rakettidest tabamaks väekoondiste juhtimispunkte, kogunemisalasid ja kolonne juba sisevenemaal. Ma ei tea, aga natu kahtlen, et paljalt "õppuste" pihta annaks NATO loa rakette lasta. Vaenlane peab ikka üle piiri tulema või vähemalt tulelöögi andma enne kui siit poolt tohib vastata. Võimalik ainult, et hambuni relvastunud Eesti puhul valiks tibla mõne teise löögisuuna. 

Tavakodanik näeb 1.6 miljardit, mis teeb üle tuhande euro iga eestimaalase kohta. Professionaalne majandusmees näeb seda hoopis teise, laenu intressikulu nurga alt: Madi Aben, kellega omal ajal mäesuusatamas koos käisime, avaldas hea artikli. Odav hind Eesti vabaduse eest on isegi 1.6 miljardit, 60 miljonist aastasest intressikulust rääkimata ... kui see ikka tagab vabaduse.  Erinevalt läänemaailmast teame eestlastena väga hästi, et venemaad provotseerib ja eskaleerib nõrkus mitte tugevus.

Sisepoliitikas jõudis järjekord lõpuks EKRE kätte. Enne seda olid suurtest nii Isamaa, Sotsid kui Kesk kogenud partei lõhenemist. Isamaa kõige valusamalt (toetusprotsent kukkus esinduskünnise 5% lävele) ja esimesena kui Parempoolsed lahku lõid. Isamaal on tänu sellele olnud kõige rohkem aega ennast koguda ja liikudes poliitiliselt rohkem keskele, võtta vastu lahkujaid nii kesikute kui EKRE juurest. Ei imestaks kui ka mõned tasapisi tühjaksvusiseva Eesti200 liikmed populaarseima partei külje alla poevad. Eesti poliitmaastikul läheb EKRE'st lahkujate uue partei ERK moodustamisega paremas tiivas kitsaks. Ainus perspektiiv oleks kas suure enamuse EKRE'laste ülemeelitamine või Parempoolsetega ühinemine või in corpore Isamaasse minemine - ükski variant ei tundu momendil tõenäoline.

Reform saab olema suur küsimärk. Kui Kaja lahkub Euroopasse valitakse ilmselt uus esimees, kes ka peaministri ametisse astub. Tavaliselt on Reform alati valimistel saanud parema tulemuse kui populaarsusküsitlused ennustavad - põhjuseks vastasseis kas kesikute või EKRE'ga - enamusele inimestest kahtlemata parim valik neist kolmest, eriti kui ülejäänud erakonnad pole tõsiseltvõetavad. EKRE mullistuse ja Eesti200 populaarsuse hävinguga muutus valitsuse positsioon kindlamaks - ükskõik millised ebakõlad, ennetähtaegseid valimisi ei taha ükski koalitsioonipartei. Kaldun arvama, et järgmistel riigikogu valimistel on kolm tugevat parteid Isamaa, Reform ja Sotsid ning kaks väiksemat 10-12% piirimail tegelast - kesikud ja EKRE. Vara ennustada, kes kolmest valimispäeval pikima kõrre tõmbab.

Enesediagnoos - Laisk, lohakas ja pohhuist ...

Minu lemmiksärk - Jaapanist, Karate MM'lt
Huvitav mis diagnoosi saaksin - psühhopaat🤔

Laenasin pealkirja kodanik Katariina Libe arvamusartiklist. Mul oli samal teemal postitus juba peas läbi mõeldud, pekki ta jõudis napilt ette. Nimelt nõustun paljuga, isegi enamusega. Olen piisavalt arrogantne, et originaali (Laisk, loll ja lohakas) veidi korrigeerida. Julgen end lolliks mitte pidada kui keskmise inimesega võrrelda aga laisk ja lohakas olen kohe kindlasti, pohhuismist rääkimata. Kui veel lisada vahel avalduv arrogantsus ja õrritamisisu, võib psühhiaater mulle kindlasti mingi huvitava diagnoosi anda, millise pole õrna aimugi. Kui viitsiks uurida pakuks doktor Google ilmselt õige pika jada nii klassikalisi keeruliste ladinakeelsete nimedega kui ka moodsaid mõnetäheliste lühenditega tähistatud tõbesid ja häireid. Tõlge mu lemmiksärgi motost: "Usk et minu valitud tee on ainus õige tee annab mulle tugevust ja tarkust". Nii mõnusalt arrogantne ja ärritav😁

Enne kui jätkan tahan rõhutada, et järgnev pole mingi vihje M suunas, kes antud teemal väga huvitavalt ja sisukalt pea kuu aega bloginud. Juttu tuleb kitsamalt ATH'st ja laiemalt üldse igasugu kõrvalekalletest. Mina nagu ilmselt nii mõnigi teine lugeja leidis hulga sarnaseid jooni, mis pani mõtlema - äkki mul on ka. Tegelikult nagu olen ka varem kirjutanud siis keskmist 100% normaalset (omaette teema, kas keskmine inimene üldse on normaalne, tänapäeval paistab, et mitte) inimest pole olemas. Kõigil meil mingit sorti kõrvalekalded ja see on mu arust täiesti "normaalne"😜.

Põhiküsimus seisneb pigem selles kas meid ennast ja kaasteelisi see segab ja kui segab kas suudame piisavalt hästi hallata ilma liigselt stressi tekitamata endale ja teistele. Mõni kodanik läheb tühistest häiretest endast välja, teist ilmselge kliinilise diagnoosiga tüüpi (Trump ja Putja ja Varro tulevad esmajoones silmi ette) ei koti pea miski. Ehk siis tähtis pole mitte objektiivne olukord vaid see kuidas indiviid seda ise subjektiivselt tajub ja vajadusel suudab hallata. Piiranguks, et ta ühiskonna normidega liigselt vastuollu ei lähe ja seetõttu kinnimajasse ei satu.

Lugesin, et mul terve hulk neidsamu ATH tunnuseid, momendil ei mäletagi milliseid konkreetselt. Kui ei mäleta, järjelikult ei pea tähtsaks ega ka sega liialt mu eksistentsi. Pole vahet kas olen neid puudusi hästi haldama õppinud või lihtsalt savi. Vaatasin peeglisse (testi küll ei viitsinud teha) ja mõtlesin, sõltumata sellest millise objektiivse teaduslikult põhjendatud diagnoosi hulluarst ka paneks, seni kui mulle personaalselt mingeid ebamugavaid piiranguid kaasa ei too (relva või autoloa äravõtmine) ainult muigan ja kuulutan uhkusega saunas kadedatele sõpradele: "Jälgides viimase aja trendi hankisin endalegi häire."

Tänapäeval tundub kogu teema olevat muutunud osalt lausa moeasjaks, millega eriti noored (kes loomult ebakindlad ja eriti moetundlikud) kaasa lähevad. Igasugu häirete diagnooside plahvatusliku kasvu juures omab varasem diagnoosimatus suht tühist rolli. Ilmselt on oma osa nii arstide, psühhiaatrite kui ka ravimifirmade soovil elatist teenida ja kasumeid kindlustada. Keskkonna saastatus ehk siis igatsorti kemikaalide kokteil, mida varem polnud võib mõju avaldada. Mul pole aimugi kui palju ja millised tegurid psüühiliste häirete diagnoosimise subjektiivset ja objektiivset kasvu mõjutavad kuid julgen arvata, et suur hulk on puhtalt enesepettus ja libadiagnoosid. Mis ei tähenda et probleemi ei oleks, lihtsalt ei usu, et see nii laialdaselt levinud.

Nagu iga haigusega on oluline võimalikult varajane korrektne diagnoos ja professionaalne abi ükskõik kas teraapia või arstimite näol peaasi, et kasulik efekt on suurem kui kahjulik. Kui vanasti oli piinlikum tunnistada, et sul psühholoogiline probleem, siis nüüdsel edukultuse ajastul hullem olla laisk, loll ja lohakas. Esimesel puhul saab süüdistada, geene, keskkonda, nelja aastaaega ja rahvusvahelist imperialismi, teisel puhul tuleb enda peale vastutus võtta, aga kuradima raske on tunnistada ise oma hädades süüdi olemist.

Tänu oma pohhuismile julgen tunnistada nii laiskust kui lohakust ja tervet hulka muid negatiivseid omadusi, mida ei jõua kõiki üles lugeda. Aga tühja kah, kui saan enam-vähem hakkama ja olen eluga enam-vähem rahul.

Mõrtsukroboti Päevikud

Aeg-ajalt ilmneb vanematel ootamatult ühiseid jooni lastega. Nimelt sattusin mina raamatukogu veebilehel audioraamatuid sirvides ja miskit kerget fantastikat liikluses kuulamiseks otsides sihukese seeria peale nagu Martha Wells'i "Murderbot Diaries". Lühitutvustus tundus intrigeeriv, proovime, laenutamine ei maksa ju midagi, kui ei meeldi saab alati tagastada. Tagastasin ennetähtaegselt vaid paar päeva peale laenutamist. Paraku mitte põhjusel, et ei meeldinud. Liiga põnevaks osutus, kuulasin tööl edasi ja autoga töölt koju jõudes jätsin kõrvaklapid pähe kui suundusin koeri jalutama. Kahe päevaga esimene raamat kuulatud ja kohe ka järgmine laenutatud. Kokkuvõttes kuulasin terve, kahjuks ainult 7 osalise seeria, vähem kui kuu ajaga. Mainisin tütrele, äkki meeldib talle ka. Too vastas, et loomulikult, olla kõik osad kuulanud juba siis kui need esmalt ilmusid. Miks sa mulle ei öelnud!!! ... Sa ju ei kuula mind kunagi😜 Meile mõlemale meeldib must huumor, nöökimine, poliitiline ebakorrektsus ja tehnoloogia. Lood meenutavad natuke Asimovi, sutsu militaarsema taustaga. Andmaks stiilist aimu lisan mõned lõigud koos kohendatud AI tõlkega: 

“It’s wrong to think of a construct as half bot, half human. It makes it sound like the halves are discrete, like the bot half should want to obey orders and do its job and the human half should want to protect itself and get the hell out of here. As opposed to the reality, which was that I was one whole confused entity, with no idea what I wanted to do. What I should do. What I needed to do.”
"Ekslik on mõelda "konstruktsioonist" kui poolrobotist, poolinimesest. See tekitab mulje, et pooled on eraldiseisvad, nagu robotipoolel peaks olema soov järgida korraldusi ja täita oma ülesandeid, ning inimpoolel peaks olema soov ennast kaitsta ja siit kiiresti lahkuda. Tegelikkus on erinev: olin üks terviklik segaduses olevus, aimduseta, mida tegelikult teha tahtsin. Mida ma peaksin tegema. Mida mul vaja teha"

“I could have become a mass murderer after I hacked my governor module, but then I realized I could access the combined feed of entertainment channels carried on the company satellites. As a heartless killing machine, I was a terrible failure.”
"Oleksin võinud saada massimõrtsukaks pärast seda, kui oma juhtimismooduli häkkisin, kuid siis sain aru, et mul on juurdepääs meelelahutuskanalite voogudele, mida ettevõtte satelliidid kannavad. Südametu tapamasinana olin täielik läbikukkumine" 

“I liked the imaginary people on the entertainment feed way more than I liked real ones, but you can’t have one without the other.”
"Mulle meeldisid kujuteldavad inimesed meelelahutusvoos palju rohkem kui päris inimesed, kuid ühte ei saa teiseta"

“I love you, armor, and I’m never leaving you again.”
"Armastan sind kaitsesoomus, ja ma ei jäta sind enam kunagi"

“recharge my ability to cope with humans at close quarters without losing my mind.”
"Laadige mu võimet ilma hulluks minemata inimesi läheduses taluda"

Netist uurides avastasin, et raamatutest oli juba enne koroonat kavas toota teleseriaal Apple TV'le rootsi näitleja Alexander Skarsgård'ga peaosas. Paraku lõi pandeemia plaanid segi, kuid väidetavalt alustati võtetega selle aasta 24 aprillil Torontos. Ootan põnevusega! Alloleval videol veidi professionaalsem kokkuvõte: Kas tasub lugeda "Mõrtsukroboti päevikud".

Tervitus teispoole

Aspirantuuris lükatit kasutamas

Julgelt võin kinnitada, et eelmise aasta detsembrist kui isa lahkus pole päevagi möödunud, mil poleks tema peale mõelnud. Üllatavalt tihti ka unes näinud. Täna on tema sünnipäev. Poisslapsele on ikka isa eeskujuks igasugustes tegemistes, nii minulegi. Samas tuleb tunnistada, et ei küüni ma tema spordi ega teaduse tulemuste tasemele, liiga laisk kipun olema. Hea teada, et vähemalt on geneetilist potensiaali, mida sai enda lastele edasi kanda. Eks see geenide edasikandumine järeltulevates põlvedes ongi igavene elu kuniks inimkond püsib. Õnne Sünnipäevaks!!!

Isa lemmiklilled pojengid

Reisikihk

Yosemite rahvuspargis

Igavlen kodus ja vesistan suud tütre reisupilte vaadates. Ta sõitis USA's ringi ja käis Californias mitmes rahvuspargis matkamas. Mul muidugi tuli hirmus kadedus ja reisukihk peale. Nii palju kohti on maailmas, kus tahaks käia aga aega ja kambajõmme pole piisavalt. Kõike ei jõua üles lugeda, küll ehk olulisemad piirkonnad: USA lääneranniku mäed ja rahvuspargid, Uus-Meremaa, Kanada põhjaosa ja Labrador ja Newfoundland, Island, Galapagos, Antarktika, ... jne ... Hea kui ühe aastas jõuaks ette võtta. Paraku tööl käies jääb aega napiks aga päris penskariea peale ei riski ka lükata. Millised oleks teie unistuste reisusihtkohad?

Yosemite ülemine juga, pea kilt tõusu

Oli vaja üle piirde ronida,
et emmet hirmutada

Jänks

Siin ta on, zoomitud ja suures plaanis

Peitepilt: kus on jänkupoeg???

Hommiksel jooksuringil jäi silma tee peal äärekivi kõrval istuv prullakas hiir. Edasi joostes mõtlesin, et pole nii suurte kõrvadega isendit enne näinud, äkki mõistsin - jänesepoeg ilmselt. Veerand tundi hiljem teisel möödumisel oli tegelane ikka samas kohas, päris kindlasti pisike jänku. Polnud end liigutanudki, aga nii nad vist pidid olemagi väikesest peast. Lihtsalt rohu sees liikumatult peidus, lõhna ka pole, kiskjad ei leia kergelt üles. Käisin kodus dushi all ja hakkasin kohvi peale panema aga ikka oli jänks meeles. Ähh pekki, kohv kannatab oodata, lähen vaatan kuidas jänku on. Hüppasin ratta selga, viie mindiga kohal. Ta ikka nii pisike, esimene moment ei näinudki, aga siis sain aru, endiselt passib liikumatult samas kohas. Autod sõidavad mööda, inimesed jalutavad koertega, kuid tema kükitab seal liikumatult.

Kõigepealt tegin pildi kaugelt ja siis astusin lähemale parema kvaliteediga foto saamiseks. Loomake üritas kangekaelselt jätta muljet, et teda pole olemas - puhas meelepete. Sain mitu head võtet õige lähedalt suures plaanis. Otsustasin ta tee pealt rohule utsitada, jääb veel auto alla. Käsi päris ligi pannes hakkas pisike värisema ja tegi mingit imelikku häält. Üritas veits hüpelda, kuid nii pisike, ei osanud veel õieti. Mitte et midagi viga oleks olnud, lihtsalt liiga koba alles. Äärekivist igatahes omal jõul üles ei saanud. Kätega kahelt poolt lähenedes sain pihud alla ja aitasin tegelase murule, jänks koperdas puu taha varju. Filmisin lühikese video, siingi lihtsalt nuuskis ja piiksus veidi. Mis ikka, koju ei saa viia, kass paneb nahka. Loodetavasti ema leiab ta üles ja kui mitte eks on põhjus miks jänestel aastas mitu pesakonda järelkasvu kindlustamiseks.

Mangomaius ja võileivatort

Mango prepareerimine on
üks kleepuv ettevõtmine.

Supikausitäis mangomaiust,
jäätise ja konjakiga ei koonerdata!

Esiteks pean rõhutama, et iga päev mind selliste hõrgutistega ei hellitata, täna lihtsalt lubasin kärssama läinud elektristepsli vahetada. Pole kunagi nii palju ja nii häid mangosid puginud, eks üheks postituse ajendiks oli eelmisele mangomaiuse teemal tulnud vastukaja. Praegu mõtlen, et mastaabi mõistmiseks oleks pidanud mündi või mõõdulindi kõrvale asetama. Peale võileivatordi ja supitaldrikutäie konjakiga maitsestatud mangotükkide ning jäätise konsumeerimist lebotan rammestunult oma IKEA toolis käesolevat lugu kokku panemas. Momendil ei ole küll selline tunne, et jaksaks elektritöödega tegelema hakata jooksmisest rääkimata.

Eelroaks kaasa valmistatud võileivatort.
Olulised komponendid lõheviilud ja krabisalat.

Mango on täielik lemmik, ainsaks puuduseks koore ja kiviga puuviljast söömiskõlbulikuks muutmise tülikus. Parajat küpsusastet tuvastan katsumise meetodiga, keeltallaviivalt valmis vili peab veidi pehme olema. Tõsi ka kõvemat krõmpsu süüakse, enamasti küll riivitud salatina, tekstuurilt meenutab meie porgandi või kapsasalatit. Küpsel mangol lõikan esmalt ühe poole ära üritades seda hästi kivi (laia ja väga õhukese) lähedalt teha. Edasi lõikan viiludeks, koorin viilud ja hakin tükkideks. Siis teise poolega sama protsess ja lõpuks pistan nahka kivi äärte ümber jäänud viljaliha. Kui lõikuda ei viitsi saab väga hästi ka lusikaga mangopooliku seest suutäisi õõnestada. Tee mis tahad, aga lõpuks ikka kleebid, olles ise mango mahlaga küünarnukkideni koos.

AntiSots, AI, droonid, kuninglik maius.

Koduaia metsmaasikaid saab juba mekkida

Blogipaus tekkinud ja seda mitte põhjusel, et ei oleks millest kirjutada. Iga päev kargab pähe mitu teemat, mida peaks jagama, aga aja või pigem viitsimisega on pahasti. Kui tekibki mõnus tunnine paus, (alla selle ei tasu kirjutama hakata, jääb pooleli) siis pigem prokrastineerin läpaka taga viimaseid AI, sõja, tehnoloogia, spordi, ... uudiseid vahtides ja teiste blogisid lugedes. Nagu üks parasiit, ise ei viitsi kirjutada aga teiste lugusid loeb hea meelega.

Täna näiteks kuulasin NVIDIA bossi mõttemõlgutusi tehisaru arengu lähitulevikust: digitaalsed inimesed, TI tehased, Maakera simulatsioon, ... Tarkvara (Tehisaru treenib ennast ise järjest kiiremini) ja riistvara (robotid ehitavad uusi roboteid, mis hakkavad järgmist põlvkonda roboteid ehitama) ja mõlema sümbioosi põhine positiivse tagasisidega areng. Kohe tekib küsimus, milleks siis inimest enam vaja on? Ega ei olegi, inimene võib rantjee-elu elada lastes nii füüsilise kui vaimse töö tehisaruga varustatud robotitel teha. Samuti tuli silmi ette tuntud lugu aafriklasest palmi all banaani pugimas, keda ameeriklane üritab töötama meelitada jutuga kuidas ta pika töö ja vaeva nägemise järel võib enda firma püsti panna ning siis rahulikult palmi alla banaani sööma istuda. Must mees pööritab silmi: aga ma ju juba istun palmi all ja söön banaani.

                                                     Möllupartnerid

Mõni päev tagasi jäi silma artikkel doktoritööst antisotsiaalse käitumise bioloogilisest taustast. Lugesin selle läbi ja kippusin end nii mõneski kohas ära tundma😁 Vanad tuttavad serotoniin ja dopamiin mängivat olulist rolli inimese ükskõiksuses sotsiaalsete normide vastu, antisotsiaalses käitumises ja riskivalmiduses. Geenidest sõltuvalt lagundad neid aineid kehas kiiremini või aeglasemalt, seega mõjutab loodusliku "laksu" all olemise tugevust ja kestust.

Droonidest sai sõja taustal mõtteid mõlgutatud. Tahtsin pikema arutelu kirja panna kuid ei viitsi vist. Põhiliseks ideeks oli lähitulevikus droonidele rudimentaalse AI võimekuse andmine kuna vastavad mikroskeemid ja tarkvara on nii odavaks muutunud. Muudab tapjadroonid autonoomseteks, inimoperaatorit pole enam vaja, oluliselt tõuseb töökindlus ja efektiivsus nullides segajate kasutamise. Droon lastakse vaenlase poole lahti, uitab seal omapäi tasapisi ringi kuni leiab piisavalt väärtusliku sihtmärgi. Pole vaja ei GPS'i ega sidet operaatoriga. Militaartehnika või sõduri äratundmine pole mingi küsimus tänapäeval, no ja kui eksibki siis tühja kah kui vaenlase territooriumi kohal. Omaette teemad droonide parved ja mikrodrooni kasutamine atendaadiks.

Toitumisest rääkides pean teile teada andma uuest kuninglikust magusroast, mille välja nuputasin. Ülimalt lihtne retsept aga keele viib alla. Ostsin nimelt jälle kolm kasti Mehhiko mangosid, mingi eriline sooduskampaania - kilo maksab alla euro, sealtkandist pärit töökaaslane väitis, et sel hooajal olevat super saak. Igatahes võtke üks suur küps mango, koorige ja lõigake parajateks paari kuupsentimeetri suurusteks tükikesteks. Lisage paarsada grammi ehtsa vanilliga tehtud kvaliteetset koorejäätist ja kallake kõik see konjakiga üle ... pea liitrisest maiuseportsust võiks jaguda mitmele inimesele kuid ma panen lõdvalt kõik nahka. Ah jaa, kõrvale võib ka musta kanget kohvi (cappucino) lonksata.

Lõpuks jooksmisest nii palju, et õhtupoolikul jooksmine mulle ei sobi, eriti kui enne olen söönud. Täitsa jube oli lipata toit kõhus üles alla hüplemas - pidin hoidma mõõdukat tempot, et kummastki otsast "ühepajatoit" välja ei purskaks. Vajaduse sellisel kellaajal rajale minna tingis hommikusel ajal toimuvatel täienduskursustel viibimine. Jube inimõiguste rikkumine on enne kümmet sunnitud ärkamine. Õhtul lisaks veel liiga soe, ainus positiivne moment tee peal "kaaskannatajate" kohtamine, kelle hulgas ilusad vormis neiukesed silmarõõmu pakuvad :D

Mai kujunes jooksu ja sammukuuks. Kunagi pole nii palju kilomeetreid - 192 ühe kuuga jooksnud. Sammude hulk 578630 (18665 päevas) on kõigi aegade kolmandal kohal. Jooksmas käisin 25 korda, kolm kümne kildi otsad, ülejäänud 7K. Keskmine tempo 4:40 min/km. Kiireim 5K 22:43 (ühe kümpsi viimased 5 kilti). Kiireim 10K 46:32, kõigi aegade neljas tulemus ja kilomeeter 3:56 - rekordi kordamine. Parim keskmine tempo 4:31 min/km. Ratta veeretasin välja, 18 kilti sõitsin algatuseks, käimist vaid 52 km.