Mitte ainult jooksmisest.

"Taste of Kingsway" tänavafestival

🏃Hakkab tekkima kerge hirm, et justnagu ühe tuntud blogija roniteema puhul kipuvad mul suur osa viimase aja postitusi jooksuteemat puudutama. Lisaks jooksule võib siiski vahel ka muid mõttevälgatusi ridade vahelt leida kui hästi otsida ;)

Plaanis oli nädala algus vabaks võtta ja koertega kuhugi metsa põrutada. Laupäeva õhtul käisime kaasaga kohalikul tänavafestivalil, pühapäeval sai kuidagi lebolt võetud. Enne kui hakkasin telgiplatse vaatama helistati töölt pakkudes esmaspäeval ületunde. Peale momenti mõtlemist võtsin vastu, nüüd on mul ainuüksi lisapuhkust kogunenud kuus nädalat. Pean hakkama agaralt plaanima kuidas seda ära kasutada, millist soojamere saart külastada. Kaasa tahtis küll jäisele ja udusele Isandile kuid, seal tuleb praegu sügis peale. Äkki lendaks hoopis Uus-Meremaale, kus kevad käes, seal kandis polegi kunagi käinud. 

Kass on jälle koerakausist matti võtmas

Põhiteema juurde tagasi pöördudes pean teavitama pühapäevasest jooksuringist. Olime eelmine nädal tütrega arutanud kord nädalas pikema distantsi läbimist. Pühapäeva hommikul teataski ta mulle, et täna võtame 10 km ette. Mina olen nii pikka maad elus vist kolm korda jooksnud, korra suvel Eestis kogemata kui ära eksisin ja kaks korda siin. Temale esmakordne kogemus. Mis siis ikka, jooksupapud jalga ja lippama. Raja valisin käigupealt umbes. Koos kerge lisaga, et 10km ikka täis tuleks. Tempo lasin liigse väsimise vältimiseks tütrel valida. Tähtis, et ta jaksaks kogu maa läbi joosta mitte end poole peal rihmaks tõmbaks. Vahepeal tuli uusi papusid veits kohendada. Tagasi koju jõudes näitas mobla GPS 9.88km, tegelik kaardilt mõõdetu tavaliselt umbes 5% pikem, seega 10 km sai kuhjaga täis.

Aeg midagi kiiduväärset polnud aga tütar vähemalt jooksis kõik peatumata läbi. Huvitav moment, et nii pika distantsi puhul kipuvad lõpetades jalad ise edasi jooksma, aju ja lihased sama liigutusega ära harjunud. Delfist nägin uudist Tallinna rahvajooksu kohta, peaministri aeg 10 km peal üle tunni, isegi Kõlvartile tegin aegade võrdluses ära kui mu eelmise nädala 10km aega vaadata. Tegelt muidugi ei saa sama distantsi eri radasid ja ilmastikuolusid objektiivselt võrrelda, aga enesetundele ikka hea :P

Täna hommikul otsustas tütar jooksuvaba päeva võtta, mina lippasin tavalise üksijooksu 4km ringi. Kooli algusega on liiklus nii palju tihemaks läinud, et ei saanudki mugavalt üle tee, pidin rada mõnevõrra korrigeerima säilitamaks umbes sama pikkuse. Enesetunne oli hea, pulsi kerisin korraks 161'ni ilma eriliselt pingutamata, muidu istus jooksu ajal kenasti 145 peal. Rahuloluga võin nentida, et jooksmine pakub mõnu, isegi vahepeal parasjagu vajutamine ei tundu enam masohhismina.