Metsas akusid laadimas.

Peale augustikuist pühendumust töörindel hakkasid isegi minusuguse energiajänku patatreid punasele joonele lähenema. Vabu päevi nii palju kogutud, et peale ilmateatega tutvumist võtsin neist kaks tükki välja tekitades mõnusa 4-päevase minipuhkuse. Eluolu on jõudnud sellisesse staadiumi, et perest pole nädala sees kambajõmme, igaüks ei saa suvaliselt vabu päevi võtta. Esmaspäeva hommikul toppisin koerad autosse, tegin kassile headaega pai ja panime ajama. Telgi ja matkakraami pakkimise ajal oli kutsadel hull ärevus sees, mõistsid et tore väljasõit ootab ees.

Telgiplats

Päikeseloojangut nautimas

Esialgu polnudki kindlat plaani kuhu minna, lõpuks otsustasin lõdvalt võtta ning vanasse tuntud Awendasse sõita. Seal on lahe järverand ja elektriga varustatud telkimisplatsid. Hiljem muidugi selgus, et elektriosa polnud tegelt suurt vaja, oleks ka ilma hakkama saanud. Kohvimasinaga snoobitsemise asemel saanuks sama hästi hommikujoogi lõkkel keeta. Kaasavõetud läpakat ei võtnud kordagi kotist välja ning mobla tarbeks oleks akupakist jagunud.

Kolm päeva ja kaks ööd möödusid metsa all hulkumise, järves ujumise, rannas lebotamise, lõkke ääres lugemise ja telgis magamise tähe all. Minu jaoks kujutab pea täiuslikku puhkust, eriti kui veel külm õlu ja pudelike veini käepärast iga kell võtta kui isu tuleb. Üksitelkimise ainsad mured olid telgi üles panemine (tavaliselt teevad seda lapsed) ja pidev koerte järgi vaatamine, mis muidu jagatud. Õnneks on nad meil piisavalt normaalsed, et puu külge kinni seotuna kannatavad pool tunnikest ilma lõugamata välja. Ainult ujumaskäimine raskendatud, sest pisem kutsik tuleb alati kaasa. Ei teagi kas murest ujuja turvalisuse pärast või hirmust üksijäämise ees.

Ilmad olid super soodsad, päeval päike ja 20 kraadi kanti sooja, öösel 15, vihma ei tulnud kordagi. Suure järve vesi soe kui supp, koerad solistasid vees, ise käisin ujumas ja vedelesin vahepeal lihtsalt ranna ääres vees. Sushi märkas, et olen kahtlaselt vaikseks jäänud ning lendas paanikas peale, esimene asi niuksudes nägu lakkuma, et ikka ellu ärkaksin. Sain ägeda pildiseeria.

Kalamaimude parv

Karvane tõuk tooliseljatoel

Lugemisvara olin hulgaliselt kaasa võtnud, rannas Scientific Americani viimased numbrid, lõkke ääres äärmiselt temaatiliselt vanavanematelt lapselastele kingitud "Lingvistiline Mets". Olin seda meelega hoidnud sellistes oludes lugemiseks lootuses, et nakkab paremini. Veerandi ehk jõudsin läbi.

Kokkuvõttes sutsu keeruline peale kolme õlut ja poolt veini teksti süvitsi mõista😋 Mõned momendid siiski jäid meelde. Kõige enam ehk metsa seos eestlastega. Meie peres on see kindlasti olemas, ehkki ei pruugi alati kohe avalduda. Isa nautis jahilkäimist eelkõige metsas viibimise ja hulkumise pärast.

Kohalik murumuna - vist

Sinine rannalill liival

Nooruses hirmutasid mind igasugu putukad, ehkki metsas hulkuda oli vahva. Päris metslaseks muutusin kui koos kaasaga Kanadas nädalaks ürgmetsa läksime. Kogemust nii pikalt tsivilisatsioonist eemal olla nii, et kogu su elurütm loodusega kooskõlla läheb, on raske sõnadega kirjeldada: seda peab ise läbi elama.

Lõkke ääres

Koko põõnab teki all toolil

Kolmapäeva õhtul jõudsin tagasi just sobivalt, et tütardega karatesse kiirustada. Jälle käes aastamaksu tasumine, kõik tahavad endiselt täiskoormusel jätkata, ehkki minu puhul piirdub see seoses tööga vaid ühe korraga nädalas. Füüsilise koormuse saan jooksmise ja koduste jõuharjutustega rohkem kui tasa.