Püramiidist rombiks

Vaatasin just kahte erinevat videot, mõlemad puudutavad sama probleemi: AI'ga seotud töökohtade muutumine ja firmade ning sellega otseselt seostuv organisatsioonide struktuuri muutumine. Financial Timesi oma panen blogisse üles, teist Matt Wolfe oma võite ise lihtsalt viite kaudu soovi korral vaadata. Ta räägib OpenAI Agent Kit'st ja "loob" AI abil lühikese ajaga reklaamvideo, milliste tegemiseks on seni firmad kulutanud tohutult ressurssi ning inimtööjõu tunde. Suurfirmad võivad lühikese ajaga oma reklaami ja graafilise disaini osakonnad koomale tõmmata, piisab paarist kolmest reklaami ja disaini taustaga prompti kirjutajast.

Lühidalt kokku võttes väidab korporatiivse struktuuri püramiidist rombiks muutumise teooria, et seoses AI tuleku ja laialdase rakendamisega hakkab AI töökohti sööma just alumisest otsast, ehk püramiidi vundamendist. Mis on ka loogiline, sest lihtsamat tööd on ka lihtsam üle võtta. Seni kui AI'd (põhjendusega) täielikult ei usaldata tahab inimene tema töö üle kontrollida. Ülevaatamiseks ja mõistmiseks peab aga olema päris eluga seotud kogemusi, mida äsja ülikoolist tulnul pole. 

Esialgu keskastme ekspertide hulk isegi kasvab, kuid mitte ligilähedaltki nii palju kui alt kaob. Kuna neid pole firma siseselt juurde tulemas üritatakse üle võtta teistelt palga või töötingimustega meelitades. Tekib ekspertide tööjõupuudus, vähemalt seni kui AI ei liigu kõrgemale. Noori see palju ei aita, sest isegi kui nende hulgas on talente, siis paljud ei pääse end näitamagi. Lisaks tekitab metsiku konkurentsi noorte seas, kus vaid parimatest parimad läbi löövad. Firmade seisukohalt ei saa ka rombikuju pikalt kesta kuna alt pole kedagi juurde tulemas ja liiga vähesed on võimelised hoobilt kesktasemele hüppama. Ainsaks lahenduseks järgmisel etapil ehk mõne aasta pärast AI kasutamine ka ekspertide tasemel.

Kõige kiiremini muutuvad just kõrgtehnoloogiale ja ajutööle pühenduvad alad ja firmad. Huvi pärast küsisin tütrelt, kuidas neil: kinnitas, et nii on, lihtsalt pole vaja algteadmistega noori. Ei kadesta praegu ülikoolis õppijaid ega nende vanemaid, kuratlikult närvesööv võib olla kogu seda arengut jälgida kui otseselt puudutab. Kooliealistele ei oska isegi nõu anda (mitte et nood kuulda võtaks) milline eriala 5-10 aasta pärast (kui nii kaua välja veame) perspektiivikas võiks olla või kui kaua.

Minu mõtted haridussüsteemist:
Nii koolid kui ülikoolid pole jõudnud kohaneda ja õppekavasid ning meetodeid piisava kiirusega muuta. Haridussüsteem peab lähiajal kardinaalselt teisenema, et mitte ajale jalgu jääda. Kooliskäimise juures peaks põhitähelepanu pöörama sotsiaaalsele aspektile samas kui õppimine toimuks enamasti distantsilt ja suures osas tehisaru abil ning juhendamisel.

Põnev oleks lugeda teie arvamusi, palun oponeerige julgelt! Avaldan kõigi kommentaarid (nagu ikka) ja üritan ka vastata, lootuses et keegi ikka kommenteerib nii päevakohast teemat.

Kurvastusega pean tunnistama, et tehisaru kokkuvõte korporatiivsest struktuurist hoopis teisel tasemel ja näitlikumalt esitatud kui minu ülalolev jutt, lisaks võttis vaid selle aja (pluss paar sekundit) ja paar kilovatti, mis kulus mul küsimuse (prompti) kirjutamiseks😒

ChatGPT kokkuvõte:

🔺 Traditsiooniline ettevõtte püramiid (20. sajandi mudel)

Struktuur:

• Lai alus (palju madalama taseme töötajaid)

• Kitsas tipp (vähe juhte)

• Selge hierarhia: otsused liiguvad ülevalt alla

• Karjääri edenemine = liikumine alt ülespoole

Omadused:

• Mitu juhtimistasandit („keskastme juhtkond”)

• Fookus kontrollil ja tööjaotusel

• Töötajad täidavad, juhid planeerivad ja otsustavad

• Sobib stabiilsetesse, tööstusajastu tingimustesse

---

💎 Kaasaegne ettevõtte "teemant”(romb) (21. sajandi mudel)

Struktuur:

• Alus muutub kitsamaks (vähem madala kvalifikatsiooniga töid)

• Keskosa laieneb (rohkem professionaale, insenere, analüütikuid, disainereid, projektijuhte)

• Tipp jääb endiselt väikeseks (strateegiline juhtimine)

• Kuju meenutab rombi — lai keskmine kiht kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid

Omadused:

• Automatiseerimine ja tehisintellekt asendavad paljud lihtsad ametikohad

• Keskne osa kasvab: eksperdid ja teadmistepõhised töötajad

• Otsustamine muutub jaotatuks — vastutus liigub tiimidele

• Ristfunktsionaalsed meeskonnad asendavad jäika hierarhiat

• Karjäär ei liigu ainult vertikaalselt, vaid ka horisontaalselt (oskuste ja projektide kaudu)

---

⚙️ Muutuse peamised põhjused

1. Automatiseerimine ja AI – rutiinsed tööd kaovad masinate kätte

2. Teadmistepõhine majandus – väärtust loob innovatsioon, mitte tööjõu hulk

3. Lamedamad hierarhiad – kiirem ja paindlikum juhtimine

4. Töötajate haridustase – rohkem spetsialiste ja eksperte

5. Digitaalsed koostöövahendid – lihtsam suhtlus, vähem vajadust vahejuhtideks

---

📈 Võrdlus

Aspekt	Püramiid	Teemant(romb)
Töötajate jaotus	Palju lihtsaid töid	Vähem lihtsaid, rohkem spetsialiste
Otsustamine	Keskne	Jaotatud / koostööl põhinev
Karjääritee	Vertikaalne	Horisontaalne ja vertikaalne
Paindlikkus	Jäik	Paindlik, kohanemisvõimeline
Tõhususe allikas	Mastaap	Innovatsioon ja teadmised

---

💬 Kokkuvõte

„Püramiidist teemandiks” tähistab liikumist hierarhilisest kontrollist jaotatud teadmiste suunas: ettevõtted muutuvad efektiivsemaks, lamedamaks, targemaks ja keskosalt tugevamaks, toetudes professionaalsusele, mitte inimhulga suurusele.

Tööstusajastu püramiid hindas kuulekust; digiajastu "teemant" hindab teadmisi ja kohanemisvõimet.

Island1 - Kiusatusele järgiandmine

Mul on kõik need aastad Ameerikast Eestisse lennates olnud kiusatus Islandil vahepeatus teha. Praktiliselt iga kord lendan üle ja saan vaid 10 kildi kõrguselt imetleda vägevaid vaateid liustikele ning vulkaanidele. See aasta otsustasin lõpuks kiusatusele järgi anda ja lennupileteid kinni pannes lisasin ka Reykjaviki vahepeatuse sisse. Teatava üllatusena oli hind paarsada taala soodsam kui otse Euroopasse lennates. üritasin ka kallist kaasat ära moosida: läheme koos, talle oli Island väga meeldinud kui seal tütrega mõned aastad tagasi kolmeks päevaks käisid. Paraku oli naine oma aja ära lubanud. Soome sõbrale hakkas idee meeldima ja lasin isegi tehisarul planeerisida kolmepäevase tuuri koos ajakavaga kuid lõpuks sõber loobus logistilistel põhjustel. 

Kahtlesin kas üksi tasub minna aga otsustasin siis, et muidu jääbki käimata. Kompromissina otsustasin vaid päevase peatuse teha ning andsin tehisarule ülesande koos sõidu ja huvipakkuvate kohtadega täpne reisuplaan koostada, milles nii sõiduks kui kohtades viibimiseks ajakava. Esiteks ütlesin talle, mis mind eelkõige huvitaks (looduslikud huviväärsused) ja palusin suurema valiku välja pakkuda, et oma maitse järgi sobivad välja valida. Peale lühikest vestlust jõudsime arusaamisele milliseid kohti külastada. Lõplikku valikusse kuulusid kuus huviobjekti: Grindavik värske laavaväli, Krysuvikurberg kaldakaljud, Kerid kraater, Gulfoss kosk, Stokkar geiser ja Thingvellir - maailma vanima "parlamendi" asukoht. Tee peale jäävad ujumine kontinentide vahelises praos ja Reykjavik jätsime ajalistel kaalutlustel välja. Tehisaru soovitas Kuldset ringi ülejäänud turistidest vähem segada laskmiseks tagurpidi ehk vastupäeva sõita.

Jägnes lennupiletite, autorendi ja hotelli broneerimine. Lennupilet oli soodne (vähemalt praegusi hindasid arvestades) ja selle ostsin pikemalt mõtlemata välja arvestades, et kui isegi autorendi või hotelliga mingi jama siis lihtsalt elan need 23 tundi lennujaamas üle. Mu lend Torontost pidi maanduma 8:35 hommikul ja järgmine Stockholmi õhku tõusma 7:35 järgmine hommik. Teoreetiliselt 23 tundi Islandi pinnal viibimist kuid realistlikult mõni tund vähem - lennukist välja saamine ja ka lennule minek röövivad jupi aega: vähemalt tunni maandumisel ja poolteist õhkutõusmisel.

Nii autorent kui hotell osutusid müstiliselt kalliks. Kaasa küll hoiatas mind hindade eest aga enne ei uskunud kui oma silmaga nägin ja lasin tehisarul üle kinnitada, et mind lihtsalt lohku ei taheta tõmmata. Ajakokkuhoiu mõttes tahtsin auto rentida lennuväljalt ja hotelli võimalikult lähedale. Odavaim manuaalkägukastiga auto päevaks otse lennuväljalt oli 140 Euri, seda kõigilt rendifirmadelt. Otsimise peale leidsin suht lähedalt ootamatult "soodsa" pakkumise: 100euri automaatkäigukasti ja navigatsiooniga Toyota Yaris, firma asus lennujaamast 9km aga lubas tasuta lennujaama transferid - ainult helista neile kui saabud. See viimane on natu problemaatiline, sest meie Kanada (ülisoodne) moblafirma ei paku teenuse osutamise võimalust Ameerika mandrilt väljas. Tele2 see-eest pakub, mul nende sim kaart ja kuuajane piiramatu andmeside ning EL roaminguga pakett momendil soodukaga vaid 11.95 - probleem lahendatud.

Majutusega oli keerulisem, alla 150 euri ööd ei pakkunud lennuvälja läheduses keegi, ükskõik mida otsisid. Aga kui esitasin tehisarule küsimuse leidis too vaid 65 euri maksva koha, mina ei leidnud, sest olin hostelid otsingust välja jätnud. Jagada väikest tuba nelja võhivõõra tüübiga tundus natu ebamugav kuid tuletasin endale meelde: vajan seda kohta maksimaalselt 6 tundi, elan üle. Arvustuste ja piltide põhjal tundus täiesti OK. Esialgu veel kinni ei pannud, sest ka see hind tundus sulaselge röövina - omanik kasseerib nelja voodiga ühikatoa eest 260 euri öö eest. Pealegi kaalusin tõsiselt autos magamist, esiteks olen seda ennegi teinud ja teiseks kindlasti mugavam kui lennuväljal pingil põõnata. Venitasin sisuliselt viimase momendini, las saatus otsustab: kui seal enam kohta pole või teist sama soodsat ei leia magan autos. Kaasa korduvate majutusteemaliste küsimuste peale viskasin paar päeva enne väljalendu uuesti pilgu peale - koht oli ikka pakkumisel, broneerisin ära. Unustasin mainida lisaboonust: hostel vaid paarsada meetrit autorendikohast.

Laupäeva õhtul olid siis kõik logistilised ettevalmistused tehtud, kohvri pakkimise jätsin esmaspäevale, väljalennu päevale. Suurt põhjust ju muretseda pole, sest 23 tundi elab inimene ilma sööma ja joomata üle, milleks Iceland Air sind vastutulelikult ette valmistab pakkumata lennu ajal süüa või juua. Või noh pakub aga seda tuleb osta eraldi juurde ja siis oleks lennupilet juba kallim konkurentidega võrreldes. Mõistlik inimene võtab omad söögid ja joogid lennukisse kaasa. Kui söökidel enne maandumist nahkapanemise eeldusel sisuliselt piiranguid pole siis turvast üle 100 milliliitri jooki läbi ei lasta, paraku jääb ka kõige kangema käraka puhul sellest väheks. Vältimaks dehüdratsiooni ehk terviseohtlikku kuivale jäämist sunnitakse reisija seadust rikkuma tollivabast poest joogi ostmise ja lennul konsumeerimise näol.

Pühapäeva võtsin vabalt, käisin koera ja kaasaga jalutamas, nokitsesin veidi aias ja lobisesin Eesti tuttavatega, kes peale pikemat aega Kanadas viibimist tagasi kodumaale pöördusid. Esmaspäeval tegin check-in, pakkisin kohvri, viisin sõbrad lennuväljale ja lõpetasin kohvri pakkimise. Kohvrit poleks muidu võtnudki aga kummalisel kombel oli see üks asi, mis muidu nii kokkuhoidliku Icelad Air piletiga tasuta kaasa tuli. 23 kilo täis saamiseks toppisin sinna suure telgi, jooksutossud, vahtrasiirupit, patareisid ja riideid, millest kahju pole kui kaduma lähevad. Lennukisse kaasavõetavasse seljakotti olulisem ja kallim kraam pluss lennukis konsumeeritav näks nagu kaasa küpsetatud pirukad, juustutükk, krõbinaid, kuivikuid, komme ja 8 energiabatooni, millest peaks Isladireisu jaoks rohkem kui küll olema juhuks kui sööma ei peaks jõudma. 

Kutsik vaatab ukse ees etteheitvalt otsa:
Sa lähed jälle ära ja ei võta mind kaasa😟

Vaatasin kõik dokustaadid üle ja laadisin mobla mällu maha, lisaks ka fotod isikut tõendavatest. Paber või plastikkandjal on tänapäeval piiriületusreisil möödapääsmatuks vaid pass, kui tahad rooli istuda siis ka autojuhiluba - ülejäänu istub moblas ja muidugi igaks juhuks pilves. Kui mobla peaks kaduma või rikki minema saad uue osta ja peale mõningast ajaviitmist kõik vajaliku pilvest tagasi, vaid paar konto salasõna pead meeles pidama. Sularaha tasub alati veidi omada kuid Islandi oma on Torontost tülikas leida ja enda mäletamist mööda kodus olnud eurosid ei leidnud üles, pole hullu, vajadusel saab ka kohapeal pangaautomaadist.

Viimase ettevõtmisena tegin termostopsitäie kanget kohvi, selle võtan lennujaama kaasa, enne turvakontrolli neelan kõik peale 100 milliliitri nahka. Pool üheksa tegin loomadele ja tütrele kalli, istusime autosse, kaasa sõidutas lennujaama ja sai tänutäheks pika musi. Lehvitasin ja marssisin kohvrit järele vedades seljakott seljas automaatustest sisse ... kohvri äraandmisletti otsides avastasin, et kohvi olin autosse unustanud. Helistasin kaasale aga siis mõtlesin, et pole väärt teda poolelt teelt selle pärast lennujaama tagasi kutsuda, teeb veel ärevusest avarii. Iceland Air check-in ala oli jumalast tühi ... tavaliselt kaks tundi enne suured sabad ... kurat, ega ma ometi väljalennu aega segi ajanud või lend edasi lükatud. Kodus jäi üle kontrollimata, mida tavaliselt alati teeme. Aga edasistest järgmises või järgmistes (te ei kujuta ette palju närvekõditavat on võimalik ühe ööpäeva sisse mahutada) postitustes.

Erialade perspektiivikusest

Viimase paari nädala jooksul on sellest teemast ja võimalikust tööturu katastroofist netis päris palju juttu olnud. Mind ärgitas lisaks programmeerimise automatiseerimisele ja robotite kiirele arengule kirjutama ka Maarja hiljutine postitus. Kui mul oleks koolimineku eas lapsed, kuhu üritaksin nende huvi suunata lootes, et tegu perspektiivika tegevusvaldkonnaga. Eeldades, et lapsed ka ülikooli läbivad, peaks suutma tehnoloogia ja ühiskonna arengut umbes 20 aastat ette ennustada. Käesolevat muutuste kiirust jälgides tundub täiesti lootusetu. Alles tundus arvuti eriala üks kõige perspektiivikamaid üldse, ja isegi momendil võivad AI'ga tegelevad tarkvara insenerid küsida müstilisi palgasummasid, aga ...

Paraku ei pruugi see lust ja lillepidu kaua kesta, sest need tarkpead saevad oksa millel istuvad. Kuuldavasti otsivad kolmanda neljanda aasta arvutiteaduse tudengid aktiivselt uusi suundi, tehnoloogia arengu eesliinil olles mõistavad nemad kõige paremini tehisaru saabumisega seotud muutuste kiirust ja ulatust. Järjest keerulisemad programmeerimisülesanded on jõukohased AI'le jätmata suurt midagi kogemusteta tööturule sisenevatele verivärsketele tarkvara inseneridele. Mitmed tehnoloogiahiiud on juba teatanud vastavate ametikohtade koondamisest ja värbamise peatamisest.

Nagu OpenAI pealik Sam Altman ütles on eesmärgiks tarkvara inseneride ja arendajate, ning edaspidi ka selle ala teadlaste töö automatiseerimine AI agentidega. Tekib positiivne tagasiside: AI agendid arendavad tarkvara luues järjest võimsamaid AI agente ... See protsess pidavat juba toimima tema firmas, esialgu küll inimsekkumisega ja suhteliselt aeglaselt, kuid järjest kiirenevas tempos. OpenAI CPO Kevin Weil kirjeldas intervjuus Wall Street Journalile arengu kiirust väga konkreetsete näidetega: GPT-3 arendusest GPT-4'ni kulus 18 kuud, O1'st O3'ni vaid kolm kuud. AI alase uurimistöö kiirus ja efektiivsus on tohutult kasvanud kuna järgneva AI mudeli loomiseks kasutatakse eelnevat mudelit. 

Kui O1 preview oli vastavate testide põhjal programmeerimise taseme poolest umbes miljoninda inimese tasemel, siis O1 umbes tuhandenda ja O3 juba 175'da programmeerija tasemel. Maailma parimad 200 programmeerijat võivad küsida vägagi soolast palka. Kui need saab asendada ööpäev läbi väsimata ja palju kiiremini töötavate AI programmidega hakkab ka paljudel kogenud tarkvara inseneridel tööga kitsas käes olema. AI agentide juures on erinevalt robotitest suureks eeliseks, et neid pole vaja füüsiliselt ehitada, piisab hiireklikiga just nii mitme koopia tellimisest kui vaja. Pluss kliendi erinõetele vastav treenimine. Sama nagu praegu tavalise tarkvaraga, ostad lihtsalt sobiva hulga litsentse. Praegu veel tegelevad inimesed kvaliteedikontrolliga aga ka seda saab automatiseerida. Kui nii edasi läheb piisab peagi vaid üldiseid strateegilisi suundi määravast direktorite nõukogust ja ma ei imestaks kui sealgi "istub" mõnes toolis AI. Intellekt läheb järjest odavamaks.

Tekib küsimus, millised erialad on LÄHITULEVIKUS kõige ohustatumad ja millised perspektiivikad, ehk mida AI või robotite poolt keerulisem või liiga kulukas üle võtta. 

Arvamusi on mitmesuguseid aga üldiselt pakutakse viieks kõige lootusetumaks:

1. Andmesisestus ja töötlus (finantsanalüüs, raamatupidajad, meditsiiniline diagnoos)

2. Klienditeenindus

3. Liinitöölised

4. Transport ja logistika

5. Müügimehed

Kõik need alad on juba praegu seoses automatiseerimisega tugevas languses.

Vähemohustatud erialad LÄHITULEVIKUS on seotud otseselt inimese kvalitatiivsete omadustega, mida raskem kuid mitte võimatu modelleerida nagu loovus ja empaatia.

1. Loovinimesed (kunstnikud, muusikud, meelelahutajad, sportlased). Paraku võivad nad muutuda moodsa aja nishikaupu tootvaiks ja nishimaitset rahuldavateks omavahel halastamatult konkureerivateks käsitöölisteks.

2. Arstid, õed, sotsiaaltöötajad. AI võib siiski peagi paljusid arste ja robotid õdesid ning sotstöötajaid asendada, empaatiat saab tarkvaraliselt simuleerida.

3. Õpetajad ja koolitajad. Väidetakse, et inimese oskus õpetada kriitilist mõtlemist ja sotsiaalseid oskusi on asendamatu. Vaadates laialt levivat harimatust ja sotsiaalsete oskuste puudust kahtlen selles sügavalt.

4. Torumehed, mehhaanikud, elektrikud, puusepad ... Äärmiselt varieeruvaid ja keerulisi manuaalseid oskusi nõudvaid töid on raske automatiseerida või vähemalt esialgu teha seda mõistliku hinnaga.

5. Poliitiline ja äri juhtimine, mis nõuab väga laiahaardelist ühiskonna mõistmist, inimgruppide vastuoluliste huvidega arvestamist, strateegilist planeerimist ja muutuva olukorraga kohanemist. Tänapäeval ringi vaadates tekib kuri kahtlus, et nii mõnedki totrused ja lausa katastroofilised lollused jäänuks riigijuhtide tasemel tegemata olnuks isegi suht lihtlabased robotid kapteni ametis.

Panite ehk tähele, et ei tarkvara ega riistvara insenere ega arendajaid pole kummaski nimekirjas. Arvan põhjuseks olevat eelkõige suurt ebakindlust kui kiiresti AI areneb ja ka seda, et võib tekkida hulk lähedalt seotud erialasid, milledele üleminekuks parimas positsioonis just arvutiinsenerid.

Mis mina arvan: Kokkuvõttes soovitaksin omandada võimalikult laiapõhjalisi praktilisi oskusi ja arendada kriitilist mõtlemist, loogikat ja põhjuslikkuse mõistmist. Need on oskused mis kuluvad alati ära. Konkreetset eriala pole mõtet isegi üritada pakkuda. Kergendustundega võin tõdeda, et mind tulevad tööturu mullistused ei puuduta, kui asi kisub jamaks lähen pensile ja asi ants.

P.S. Võib juhtuda, et kaob üldse vajadus mugavalt äraolemiseks tööd teha, siis pole ka vaja mingit ametit. Elame kenasti utoopias, tegeleme jõudu ja tahtmist mööda oma hobidega ning alko ja narkoudu pilvedes hõljuva hedonismiga. Mandume tasapisi muutudes AI'ga varustatud robotite poolt nunnutatavateks koduloomadeks😁

Stargate AI1 lisa

Täna rääkis samal teemal ka Matt Wolfe, kes pani kokku lühikese kokkuvõtva youtube video olulisematest seikadest. Miks ise vaeva näha, kui keegi teine selle töö palju osavamalt ja sealjuures tasuta ära teeb ning vabalt jagamiseks netti riputab. Eeldab inglisekeele oskust või siis AI kasutamist eestikeelse tõlke jaoks. Kui pensile lähen, ehk hakkan kah videosid kokku panema kui selleks ajaks AI pole kogu inforuumi üle võtnud😜 Soovitan soojalt vaadata, kuid mulle jäid konkreetsellt silma kaks momenti, mida eelmises postituses ei katnud, mõlemad Oracle CTO (Cief Technology Officer) Larry Ellisoni poolt väljaöeldud. 

Esiteks rääkis ta vaimustatult AI panusest tervishoiu ja vaktsiinide arendamisse kusjuures Trump seisis kõrval ja noogutas heakskiitvalt kaasa. Seletage mulle lollile, mis mängu siin mängitakse kui tervishoiuministriks pakub Trump antivaxerist Kennedyt??? Kummaline oli rõhuasetus VÄHIVASTASTE vaktsiinide peale. Pole veel kuulnud, et vähi vastu oleks vaktsiini, kui jätta kõrvale HPV ja Hepatiit B viiruse vastane vaktsiin, mis võivad vähki tekitada. Esiteks küsisin AI käest ja siis ka tuttava meditsiinilise haridusega ülikooli professorilt. Nagu kahtlustasin - vähivastast vaktsiini pole olemas ja seda pole ka võimalik luua, sest vähi puhul on tegu rakusiseste geneetiliste muutustega, mida enamasti põhjustab kas keskonna mõju (kemikaalid, kiirgus, ... jne ...) või juhuslik mutatsioon, väga harva patogeen, mille vastu oleks võimalik vaktsiini luua. Kokkuvõttes nagu mis jura see nüüd oli???

Teiseks tuleb välja, et Ellisoni üks meelisideid on AI abil totaalse jälgimisaparaadi loomine, mis suudaks reaalajas kodanike käitumist monitoorida ja ilmselt ka mõjutada kui silmas pidada tema väidet kuritegude ärahoidmise kohta. AI arengu puhul võib see tõepoolest võimalikuks osutuda aga ma julgen kahelda, et demokraatlikus ühiskonnas inimesed sellise süsteemiga nõus oleks. Kokkuvõttes jääb mulje, et Projekt Stargate populariseerimise ja finantseerimise eesmärgil räägitakse igasugu ilusatest üldinimlikest eesmärkidest samas kui tegelike hoitakse varjus. Ei taha kosta vandenõu teoreetikuna, kuid kahtlemata pakub enneolematu arvutus, andmekogumis ja töötlusvõime eelkõige huvi militaarsest vaatevinklist ja miks ka mitte kodanikel silma peal hoidmiseks, kas või terroristide ennetava avastamise sildi all.

Stargate AI1

Ei läinudki palju aega saamaks teada, mis plaanid Trumpil AI suhtes olid. Tänane avaldus esialgse 500 miljardi dollarise finantsilise toega AI arendamise projekti loomisest on avapauguks avalikule Tehisaru võidurelvastumisele. Tehnoloogia uudiseid lugevatele kodanikele ei tohiks selline asjade areng suure üllatusena tulla. Juba eelmise aasta novembris hakati kõrgel tasemel rääkima AI "Manhattani projekti" vajadusest. Kes ei tea siis tolle projekti eesmärgiks oli USA's neljakümnendatel tuumarelva loomine enne kui seda suudaks Saksamaa või ükskõik milline teine riik. Riikliku juhtimise all olev projekt oli rangelt salastatud kaasates oma aja tippteadlasi ja tehnoloogiat. Üsna selge, et kes iganes esimesena suudab tuumapommi valmis ehitada võidab sõja.

Praegu on panused veelgi kõrgemad: kes iganes suudab esimesena ASI (Super Tehisaru) luua saab kontrolli kogu maailma üle või paremal juhul kindlustab, et keegi teine seda ei saa. Eks see on ka üheks põhjuseks, miks tühistati Bideni AI turvapiirangute akt, mis vähemalt paberil piiraks või muudaks tülikamaks AI arendamist militaarseil eesmärkidel kasutamiseks. AI arendamine seisneb neljal jalal: Riistvara, Tarkvara, Talent (inimesed) ja Finants. Stargate projektiga üritatakse kõik need ühe mütsi alla tuua: piirates riistvara müüki teistesse riikidesse, hoides võimalikult palju tarkvara arendust kodumaal, üritades maksimaalselt üle maailma talenti USA'sse meelitada ja rahastades seda nii era kui riiklikest allikatest - ilmselt hakkab programmi vähemalt osaliselt koordineerima ja kontrollima mingi USA riigiasutus.

AI võidujooksus on USA'le ainsaks tõsiselt võetavaks konkurendiks Hiina, mistõttu julgen arvata, et lähemas tulevikus võivad nende kahe suurvõimu suhted suht hapuks minna. Ma ei kujuta ette, milliseid tehinguid saaks Trump Pekingile pakkuda, mis mõlemat poolt rahuldaks. Vaevalt Hiina lepib olukorraga, kus USA üritab tema tehnoloogilist arengut pidurdada. Hiina vastukäiguks võib kujuneda venemaa suurem abistamine tõmbamaks tähelepanu Taiwanilt eemale, et valida soodne hetk rünnakuks. Taiwan annab poole maailma mikrokiipide toodangust ja veelgi suurema osa eriti kõrge tehnoloogia vallas. Taiwani kontrollimine on määravaks AI riistvaralise külje pealt, sest neid tehaseid lihtsalt pole võimalik kiirelt tühjalt kohalt püsti panna.

Kokkuvõttes võib öelda, et militaarsuunitlusega AI alase riikliku programmiga viivitamine olnuks kuritegelik hooletus. Ma nimelt ei kahtlegi, et nii Hiinas, venes kui paljudes teistes riikides toimivad ammu vastavad riiklikult koordineeritud programmid, iseasi kui edukad kuna ameeriklastel on vähemalt seni paras edumaa ja eelis olnud. Samas on Hiina ootamatult kiirelt ja edukalt järgi tõmmanud, eriti kui vaadata nende avalikult demonstreeritud roboteid ja ka mitmeid viimasel ajal välja tulnud AI idufirmasid nagu näiteks DeepSeek, vaata ka allolevat videot.