Sõjalispoliitiline fantaasia

Ülalolev video analüüsib kuidas võiks alata ja välja näha Vene ja NATO vaheline sõda. Omaette huvitav mõtteeksperiment, mis toob välja mõned kriitilised nüansid. Samas unustab tähelepanu pöörata mitmele teisele olulisele momendile. Idee põhineb eeldusel, et venemaa ründab lähitulevikus Leedut plaaniga testida NATO reaktsiooni. Sealjuures pole eesmärgiks ei territooriumi hõivamine ega lootus purustada NATO Baltikumis asuvad väeüksused. Soovitakse eelkõige näha kui kiiresti suudab NATO reageerida, millisel tasemel ja kui palju tegelikult kardetakse tuumaähvardust. Kui ameeriklased peaks pooletoobiselt käituma või NATO ei suudaks seoses mõnede liikmete (Ungari, Slovakkia) venemeelsusega kiirelt ühehäälselt ja täie rauaga lajatada, oleks hea võimalus momenti kasutada eeliste saavutamiseks paratamatult järgnevatel läbirääkimistel. Venemaa kaotaks sõjaliselt, kuid saaks hulga infot NATO ja USA tegeliku käitumise kohta kriisiolukorras. Enamus tsiviilohvreid ja purustusi oleks NATO territooriumil.

Põhiprobleemid selle stsenaariumi juures on esiteks varjatult vägede piiri äärde koondamise võimatus. Teist korda ei lasta end üllatada, ega vene rünnak Ukraina vastu ka esimene kord luurele ja sõjaväe või poliitilisele juhtkonnale üllatusena tulnud, lihtsalt rahvale ei jagatud infot. Teiseks pole venel praegust rindeolukorda silmas pidades piisavalt ei mehi, tehnikat ega rakette-lennukeid ohverdamaks lihtsalt info saamise eesmärgil. Suure sõja jaoks peab ette valmistama ja see võtab mõned aastad aega. Kolmandaks oleks Kremlil raske siseriiklikult põhjendada kiiret lüüasaamist, viib alla juhtkonna autoriteedi, sõjaväe moraali ja võib tekitada rahutust tsivilistide hulgas. Neljandaks pole ajastus sobiv, mõistlik oodata ära USA valimised lootuses Trumpi võidule, mis võiks NATO reageerimist oluliselt mõjutada.

Samas ei saa välistada mingit väikest provokatsiooni, mis teoreetiliselt ületab artikkel 5 rakendamise nõude, kuid mille nimel suured NATO riigid oleks väga tõrksad sõtta, eriti veel potensiaalsesse tuumasõtta minema. Sidekaabli või suure infraobjekti kahjustamisest ei piisa nagu oleme näinud. Pigem territoriaalvete nihutamise nime all mingi Eesti või Soome piiriäärse tähtsusetu pisisaare okupeerimine. Piiripoide teisaldamisega juba nägime, et Eesti piirivalve lihtsalt vaatas pealt kui venelased poid pihta panid. Paraku on reageerimata jätmine ohtlikum kui reageerimine, iseasi kas poliitikutel jagub julgust. Realistlikult ei usu NATO suunalist venepoolset eskalatsiooni kui just Ukraina rinne kokku ei kuku.

Sonoma

Rooli taga ...

... ja võidusõidu rajal

Tütar võttis puhkuse nüüd kevadel välja ja mida ta otsustas sellega ette võtta ... lennata Californiasse, et oma netisõbra autoga San Francisco lähedal Sonoma võidusõidurajal mõned kiiremad ringid teha. Hea meelega oleks isegi proovinud aga ei sobinud end kaasa sokutada. Kui aega jääb siis tahab ka kohalikes rahvusparkides nagu Yosemite ringi hulkuda. No ei ole ta meil tüüpiliseks beibeks kasvatatud, vabakasvatusega täiesti käest läinud, igasugu mittenaiselikud hobid pakuvad huvi. Eks ma ise ka veidi süüdi, panin ta juba lapsest peast arvutimängus helikopteri piloodiks sel ajal kui kuulipilduja ja rakettidega vastaseid nottisin - plika lihtsalt lendas nii palju paremini kui mina. Koolikaaslased hullult kadestasid, et kodutööde tegemise asemel sai ekraani taga mängida. Vaatamata üldlevinud arvamusele, arvutimängud ja muud hobid õppeedukust negatiivselt ei mõjutanud. Pigem vastupidi, sest tüdruk teadis: kui hinded korras võib mängida palju jaksab. Kokkuvõttes väga halvasti ei läinud kui neistsamustest huvidest mööda vaadata😜

Õnnenumbriga autos tuli rauas

Rally Estonia särgiga

Rikkuse vormid ja rahulolu

Kiisu hõivas kutsa lebokoha ja teki,
Sushi veidi segaduses ... mis teha?

Netis jäi silma järgmine säuts:

Rikkuse neli vormi on: 

Finantsiline (raha ja vara)

Sotsiaalne (staatus)

Ajaline (vabadus, vaba aeg)

Füsioloogiline (tervis ja füüsiline vorm)

Mul aju hakkas kohe ketrama sel teemal. Esimesed kaks omavad mõtet vaid ühiskonnas elades, üksikul saarel pole vahet kui rikas oled, staatus niikuinii defineeritud läbi teiste silmade ehk mingi ühiskondliku grupi. Ajaline vabadus veidi universaalsem, ainult tervis ja vorm sõltumatud.

Inseneril tekib kohe küsimus: aga kuidas mõõta neid rikkusi. Põhimõtteliselt kaks eri lähenemist: kas absoluutne (palju raha sul on) või suhteline (palju raha sul võrreldes teistega on). Finantsilise rikkuse puhul tundub tavakodaniku puhul olevat mõistlik mõõta suhtelist rikkust ja sedagi suht piiratud grupis. Näiteks kas olen 10% rikkamate hulgas oma tänaval, linnas, riigis või kontinendil. Kõige objektiivsem ehk riigi kaupa mõõta, sest eri riikide vahel väga suured erinevused. Miljon dollarit Aafrikas hoopis teise väärtusega kui Ameerikas. 

            Neil tegelastel aega laialt kuid staatuse pärast peab pingutama😃

Sotsiaalset staatust saab hinnata mitut moodi ja enamasti suhteliselt. Inimesel on erinev staatus ja positsioon erinevates gruppides kusjuures ühes grupis olev kõrge staatus ei pruugi sugugi tähendada sama teises grupis (tööl oled direktor aga kodus naise sussialune😁). Lisaks töökohale ja kodule on inimesel mingi staatus igas grupis kuhu ta kuulub: tuttavate ring, spordiklubi, poliitiline partei, huvigrupp, sotsiaalmeedia, ... jne ... Kui ühiskond rõhutab poliitilise või professionaalse staatuse olulisust siis inimestel võivad prioriteedid hoopis teised olla. Mõni eriti ei hooli staatusest ehk sellest, mis teised arvavad.

Ajaline rikkus (vabadus) on oma aja kulutamise üle ise otsustamine sõltumata ühiskonna või asjaolude sunnist. Ajalist vabadust piiravad kõik teised "rikkused" - raha teenimiseks, staatuse saavutamiseks ja ka füüsilise vormi kergitamiseks pead ohverdama aega. Samas tuleb sisse huvitav moment, et kui sinu hobitegevused, ehk oma lõbuks vabast tahtest tehtavad, juhtuvad kasvatama finantsilist rikkust, tõstma staatust või parandama tervist ning füüsilist vormi oled õnnega koos - positiivne tagasiside. Paraku suht haruldane olukord, kus momendi kõige eelistatum tegevus ka kõige kasulikumaks osutub.

Tervis on universaalne absoluutsel skaalal hinnatav väärtus, tähtis on hea tervis ja vorm mitte asjaolu, et oled väga nigelal tasemel keskmisest parem. Seda hindavad kõik inimesed sõltumata rahalisest ja ajalisest rikkusest või staatusest. Kui eelneva kolme puhul on inimese enda panus oluline siis tervise puhul tuleb lisaks mängu geneetika. Olles tõmmanud geneetilise lühikese tiku on väga raske, kulukas, pingutav, aeganõudev või isegi võimatu halvast tervislikust olukorrast välja rabeleda. Teisest küljest suht lihtne oma geneetiliselt perfektselt tervet organismi sõltuvuste, toitumise, halbade harjumuste, laiskuse, lollide juhuste või riskikäitumisega ise maha mängida.

Kõik neli rikkuse vormi on tähtsad aga kõige olulisem nende tasakaal ... ja inimese rahulolu saavutatud tasakaaluga. Ideaalis võiks kõike olla maksimumi jagu, kuid tegelikkuses pole see võimalik. Inimene peab laveerima erinevate rikkuste vahel, kui tahab rohkem ühte tuleb teisi mõnevõrra ohverdada. Raha teenimiseks tööl käies annad ära nii aega kui tihtipeale ka tervist. Staatuse saavutamiseks on vaja kulutada kõiki kolme ehkki suurema finantsilise rikkusega kipub ka staatuse tõus kaasnema. Vabadust ja aega saad vaid raha teenimise arvel juurde. Tervise parandamiseks vaja tihtipeale kõiki ülejäänuid ohvriks tuua.

Rahaline rikkus on kõige likviidsem, seda saab nii kulutada kui juurde teenida suht kiirelt ja kergelt. Sama ajaga kui oled nõus raha ning staatuse vastu vahetama. Staatuse ja tervise tõstmine vaevarikas protsess ja ka selle kadumine aeglane kui just mingi õnnetu juhtum nagu pättusega vahelejäämine või ootamatu nakatumine vahele ei sega.

Huvitav mõttemäng: Kui anda 20 punkti nelja rikkuse vormi vahel jagamiseks (keskmiselt 5 igaühele) kuidas te siis jagaksite need, mis oleks prioriteedid, mis mitte nii tähtsad?

Ma ise panustaks järgnevalt:

Tervisele 8

Vabale ajale 8

Rahale 3

Staatusele1 

Minimatk ja ronimine

Puu otsas oksi saagimas

Nädalavahetuse teine vaba päev. Hommikul ei jõudnudki jooksma, tühja kah, kole palavaks ja niiskeks kiskus. Tütar otsustas momenti kasutada ning tagaaias mooruspuu oksi lõigata. Puu jätsime elupuuhekki esialgu vaid seepärast, et varjaks õhtupäikest ja naabreid ning summutaks sealtpoolt kostvat tänavamüra. Mooruspuu marju kasutatakse siinmaal moosi ja kallerdise tegemiseks aga meile eriti ei meeldi, isegi küpsest peast teised õige maitsetud. Linnud pugivad meelsasti, seedetraktist läbikäinud marjad säilitavad oma harukordselt tugeva punakast kuni tumelilla toonini värvimisvõime.

Puu täies pikkuses, leiate plika?

Viimase paarikümne aastaga puu õige pirakaks kasvanud, julgelt üle 10 meetri kõrge. Eelmine nädalavahetus käisin ise lõikumas, nüüd lasin tütrel tipust suuri oksi saagida. Pärast õhtul lugesin õudusega ATH testi küsimustikust (blogipostitusi lugedes tekkis huvi), et lapsepõlves puu otsa ronimine ATH tundemärgiks. Õudne vanem ikka olen, vähe sellest, et ise soliidses vanuses puu otsas turnin, lisaks lasen ka lapsel sihast haiglast tegevust harrastada. Ainus, kes ärevust tundis oli kaasa. Seegi kummaline, pole ju möödunud ainsatki suve kui ma poleks lastega puude otsas või kaljudel roninud. Oksad said igatahes edukalt saetud, ainsad vigastused paar kriimustust.

Kuna energiat jäi üle pakkusin tütrele välja lühikese metsamatka, lasin tal marsruudi valida. Otsustas linnainimese jalutuse kasuks metsa all, nimelt asub poolel teel (maanteede ristmikul) Starbucks ja Tim Hortoni kohvik, sealt pidime karastusjooke võtma. Närimiseks seljakotti kaasa eelmise päeva juustukringli tükid, mis endiselt imepehmed ja maitsvad. Koertest saame sel aastal võtta vaid noorema, vana enam pikki matku ei jaksa käia.

Ilm oli endiselt niiske ja palav, oma 25 kraadi. Jääaja uhtoru nõlva pidi üles-alla kulgev rada ajas natukese ajaga kuumaks ning higistama. Hoidsime aeglast ühtlast tempot, ega kutsalgi mõnus karvakasukas seljas sihukese leitsakuga lipata. Tee peal ületasime oja ja jõekese. Esimesse jooma minnes ronis Sushi mudasse ja nägi välja nagu sopatont. Jõekeses lasime tal veidi pikemalt sulistada, et vool paksema pori karvadest välja peseks.

Põneva kujuga puud tagaplaanil

Mürkel, korgits, ... ???

Muudest märkimisväärsetest sündmustest kohtasime kahte ronka puu otsas ning nelja mürklit või korgitsat tee ääres, parandage kui eksin. Seeni korjama ei hakanud, neljast nagu vähevõitu ja kuna ma neid seeni pole kunagi korjanud, polnud kindel kas ikka on õiget sorti söödavad. Kohvikust võtsime mulle jääkohvi ja tütrele mahla jääga. Kohaliku tuletõrjedepoo ees asuval pingil lõõgastusime ja pugisime emme juustukringlit. Matka pikkuseks kujunes pea täpselt kümme kilti, mille läbisime koos puhkepausidega kolme tunniga. 

Aiandusest, penskarlusest, kringlist ja pardist

Paugutavad kurivaimud. Meil nimelt Victoriapäeva eelõhtu, mis üks kahest pühast kui iga mees võib ilutulestikku lasta. Kohalikele meeldib see väga, täna tehakse homse võistulaskmise trenni. Koerale eriti ei meeldi, jalutamast tulles lasi kodu poole kerge sörgiga, ei viitsinud isegi kõiki tavapäraseid põõsaid ja kivisid nuuskida. Tegin loomale vapruse testi, lasin ta üsna kodu lähedal rihma otsast lahti ja jäin mõne sammu pärast seisma. Kuts läks nii kümmekond meetrit enne kui sai aru, et ma kaasa ei tule. Vaatas üle õla tagasi ning jäi ka seisma. Seisime siis koos veits aega, tagasi ei tulnud aga kodu poole ka liduma ei pistnud. Paugud ei meeldi loomale kuid paanikasse õnneks ei satu.

Kass ja koer elavad rantjeest penskarielu

Eile läks pensile töökaaslane, kellega esimesest päevast olen koos olnud. Minust nõks noorem kreeklane. Kui muidu pole õieti märganudki kolleegide lahkumist siis tolle tüübi puhul tekkis tunne, et üks ajastu sai läbi. Lahe sell oli vaatamata või tänu oma lugudele, millele alati veidi fantaasiat lisas. Konspiratsiooni teooriaid jagades vähemalt mainis, ega ma tea kas just päris tõsi aga ... Mehel hakkas tervis tasapisi käest minema, mugav elu ja kaal kippus liiga tegema nii et liikumine juba raskevõitu. Minu arust ainuõige otsus tema olukorras. Olles töötanud 35 aastat firmas hakkab ta saama pensioni, mis 70% palgast, kui sellele lisada nii riiklik tööpension kui hiljem lisanduv vanaduspension siis suht viisakas summa. Nagu milleks töötada kui kodus istumise eest antakse kolmveerand palgast, üle 3 tonni euro kuus. Kokkuhoidlikult elades jagub nii õlle kui õllekõrvase jaoks😜

Must kohv sai guaanost vähe heledamaks

Täna hommikul ajas meid üles hirmus kisa ja lärm akna taga. Algul arvasime, et linnud aga tundus vähe ägedam madin. Aknale vaatama minnes nägin kaht oravat muru peal arveid klaarimas ja üksteise peale sõna otseses mõttes kriiskamas. Eks ta ole nende ameerika mustakarvaliste oravate kultuuriline eripära, euroopa punakarvalised lahendavad oma tülisid palju vaiksemalt ja kultuursemalt😉 Päris ilma lindudeta siiski ei saanud, need saadanad leidsid, et aialaua kohal olev kiwi oks kõige mugavam koht välipeldikuna kasutamiseks. Kohv sai küll kreemisemaks kuid mitte sugugi maitsvamaks. Laua küürimine võttis aega, isteoksa kõrvaldasin ja paar päeva pole enam guaano lärtsakaid laual täheldanud.

Siit jagub seemneid tervele kvartalile

Ma tean, et Eestis on muru niitmine viimased paar aastat suht kuum teema olnud. Meil lõpuks kah kohale jõudnud, et putukate elukorralduse hüvanguks pole golfimuru just kõige parem lahendus. Aga alles paari aasta eest võis linnalt trahvi saada kui muru hoolitsemata ja kõrgus üle normatiivse piiri. Rahvas üldiselt niidab edasi nagu enne, mõne maja eest võib siiski võilillevälja leida. Ei teagi kas mahajäetud hoone, liig vanad elanikud või lihtsalt überöko loodusesõbrad. Me oleme sihukesed vahepealsed, kes niidavad kui aeda asjale läinud koer enam muru seest koduteed üles ei leia.

Õitsev kultuurmustikas

Viljapuud õitsenud, õunapuudel pole see aasta suurt midagi küljes, pirnil tõotab hea saak tulema, ühel kirsil pole miskit, teisel ikka jagub juba hernesuuruseks paisunud marjasid. Kiwide kohta veel vara, alles õitsevad aga viinamarjadel kenasti kobaraid. Nii mustadel kui punastel sõstardel lubab ilusat saaki, ainsal tikripõõsal sihuke keskpärane. Üksik kaheharuline mustikavars uhkeldab hulga õitega ja maasikad täies õitsehoos. Viigipuu elas talve üle, hulk uusi võrseid küljes, marjade kohta vara midagi ennustada. Tomatid ja paprikad peaks lähemal ajal maha istutama. Eelnevast võib jääda mulje nagu oleksin suur aednik, paraku on lihtsalt hullult tore omada suurlinnas võimalust aiast miskit hamba alla panna. Oma aias kasvanud ja otsas küpsenud viljade maitse on üle kõige! Tulbid ja nartsissid õitsenud, pojengidel suured nupud, millel sipelgad karjakaupa voorimas, peab uurima mis aitaks, andke nõu😉

Vaevu jaksab üksi kringlikest hoida

Kaasa küpsetas täna õhtul megasuure ja megamaitsva juustukringli. Pugisin kaks rusikasuurust sooja tükki klaasitäie külma piimaga nahka enne kui hinge jõudsin tõmmata. Praegu postitust üle lugedes pilti nähes jooksis sülg suhu, pidin uue tüki tooma. Tõesti ei tea mida head eelmises elus teinud, et sellise kokandusemeistriga mind õnnistatud. Kui mul poleks häid geene ja suht aktiivset eluviisi oleksin ilmselt ammu end surnuks õginud, ei kujuta ette tahtejõudu mis suudaks sellistele hõrgutistele ära öelda. Rannavormis püsimiseks lippasin täna selle aasta kiireima kümne kildi otsa, loomulikult enne kui kere kringlit täis parkisin. Jõeäärsel rajal möödusin kurameerivast pardipaarist. Pardihärra leidis mind liigselt lähedal olevat, sisises ja paterdas tiibadega ähvardavalt vehkides minu suunas. Veidi edasi sammus noorpaar käsikäes, äkki preili kiljatas ja hüppas eemale. Mööda joostes kuulsin kui ütles noormehele, et minu jooksusamme kuuldes arvanud tegu olevat seljatagant ründava pardiga😁 Palun väga, selline hinnang siis mu jooksustiilile ja säärejooksule😕

Emadepäeva eri

Paradiisiõunapuu õied rohul

Emadepäeva puhul tegid tüdrukud hommikusöögi - pannkoogid ja värske moosi mangost, maasikatest ja mustikatest, minu soovitatud banaaani lisamise peale tegid vingus näo. Las olla, ma paneks muidugi igale poole banaani. Enda emaga rääkisin tavalisest pikemalt. Moblaga videokõnega näitasin kõiki kohalolijaid kaasa arvatud koduloomi ja tatsasin aias ringi. Ema näitas omalt poolt vennatütre toodud torti ja lilli, õnneks saab ta nii veidi ka vahetut suhtlemist. Ema nüüd üksi, räägime praktiliselt iga päev pool tundi või enamgi, vähemalt sedagi saan siit kaugelt teha. Õhtusöögiks tellisid tüdrukud Jaapani restost sushisid, Ikkoi sushid on tõepoolest maitsvad, parimad mida Torontos tean.

Kaasale emadepäevaks sirelioks

Kooki ja moosi pugimas

Kass muutub järjest energilisemaks ja vallatumaks. Pean nagu pisikese lapse puhul hoolega jälgima, et kõik asjad korralikult ära pandud. Kapi otsa ei piisa, sest erinevalt kaheaastasest jõngermannist on kass võimeline praktiliselt igale poole hüppama. Sahtel ainus enam-vähem kindel paik mida erinevalt ustest ta avama pole veel õppinud. Läpakal on juba korduvalt tallunud ja selle seadistusi sättinud, moblasid paar korda laualt maha ajanud, pisematest asjadest rääkimata.

Koduloomad köögis

Eile avastasin oma kõrvasiseste kõrvaklappide (sai nüüd ikka korrektne termin) karbi lahtiselt põrandalt. Üks kuular vedeles maas, teine kadunud. Esiteks kontrollisin kassi meelispaika tütre voodit, oligi sinna tassinud. Pealtnäha paistis terve, õnneks polnud veel närida jõudnud. 

Kaasa rabarberikook kohvi ja mangoga

Kiisul vahelduvad metsiku energia hood totaalse laiskuse puhangutega. Loom tormab veerand tundi mööda maja ringi nagu välk nii, et asjad lendavad ja koerad põgenevad. Siis äkki tüdineb ja viskab suvalisse kohta sirakile. Täna oleksin talle peaaegu peale astunud, tüüp külili keset köögipõrandat. Koerad astusid üle, kiisu ei teinud teist nägugi, saatis ainult pilguga ja jäi siis huviga uurima kuidas kohvivett valan. Kõige rohkem meeldib näugurile kurgu alt ja kukla tagant kratsimine, selle peale käivitub nurrumootor täistuuridega.

Ostsin 3 kasti mangosid 14 euriga

Kiisule vastutahtmist rohu manustamine

Ei tea kas olen maininud aga meie kassil on pidevalt kerge nohu ja köha olnud. Lõpuks käisime tõpratohtri juures, kes andis mingisugust antibiotsi ja juhendi, et tegu olevat äärmiselt ebameeldiva maitsega arstimiga. Ma ei saa aru, sellise hinna korral võiks küll pakkuda valikut: vikerforelli, lõhe või tuuni maitseline. Lisaks mainiti, et kui ei aita siis ei aita ja kass jääbki nohisema ja köhima. Mu pakkumist kiisu garantiiaja (aasta anti garantiiaega, tootjapoolse defekti korral võime kauba tagastada) jooksul mittetatistava eksemplari vastu välja vahetamisest kodus ei mõistetud, ähvardati hoopis mind tootjale tagastada, ehkki enda teada mingit garantiid kaasa ei saanud😜 Kass ronis eile esimest korda minu sülle, mõni ime, ma ainus, kes tema kallal meditsiinilist vägivalda ei tarvita.

Virmalised

Rohekad virmalised Orangeville lähedal

Virmaliste värvid

Eile räägiti uudistes ja massimeedias võimsast päikesetormist, mis tõenäoliselt põhjustab virmalisi ka madalamatel laiuskraadidel, isegi 45° peal meie kandis Torontos. Kui esialgu tehti juttu G4 tasemest siis kaheksast olevat päikesetormi võimsus tõusnud kõrgeima G5 tasemeni. Torontos oli pilves, suurt miskit näha polnud. Kole kahju sellisest vaatemängust ilma jääda, sest enda mäletamist mööda pole kunagi tugevaid virmalisi näinud. 

Toronto ümbruse pilvkatte ja valgustreostuse satipilt reaalajas

Tõmbasin kiirelt üles reaalaja satifoto nii pilvkatte kui valgusreostuse kohta. Toronto piirkond üheks suurimaks tehisvalguseallikaks Põhja Ameerikas, mis teeb öise tähistaeva vaatlemise pea võimatuks. Ennustus lubas kesköö paiku pilvede hõrenemist, valgust see muidugi ära ei võta. 100km kauguses leidus üksikuid mõnevõrra pimedamaid piirkondi, üks neist meie kunagise suusamäe läheduses Orangeville piirkonnas. Küsisin kaasalt, kas viitsiks virmalisi vaatama minna, too pikalt ei kaalunud - oli nõus, tütar arvas, et kui meie läheme tuleb tema ka. Mõeldud, tehtud ajasime soojalt riidesse ja sõitsime veidi peale keskööd välja. Liiklus oli üllatavalt tihe, hulk teisigi meiesuguseid, kes öösel linnavalgusest eemale virmalisi imetlema kimasid.

      NOAA veebileht, kosmoseilma viimase 24 tunni aktiivsus ja ennustus

Tee peal vahtisine auto aknast, ehk hakkab miskit silma. Väga nõrgalt kumas põhjakaarest rohekaid jooni. Suurelt teelt keerasime maha, sõitsime 5 kilti ja parkisime tee äärde. Mõnevõrra pettumust valmistas, ei olnud sihuke valgusshow nagu filmides või youtube videotes. Ei maksa muidugi unustada, et need pea alati hulka erksamaks ja kontrastsemaks fototöödeldud.

Rohekat ja lillat tooni

Suure vankri saba puu kohal

Vehklemiseks selle suht sujuva valgustugevuse muutumise nimetamine oleks liialdamine. Rohelised toonid ülekaalus, veidi viskas sisse lillat ja punakat. Kui tavaliselt kaamera (minu pixel mobla) pilt viletsam kui silmadega nähtav siis nüüd tegi Google mobla väga head tööd, suutes täitsa tasemel pilte võtta. Video jaoks jäi tal valgustugevusest kahjuks väheks.

Kaua nautida ei lastud, mingi indialaste punt sõitis kohale, rahvas valgus autost välja ja pistis lõugama. Mis teha, kultuuriline omapära, vaikselt rääkida ei osata. Ehkki oli kange tahtmine käratada, et tüübid lõuad peaks, kobisime tüüpiliste tagasihoidlike eestlastena autosse ja sõitsime edasi. Mõne kildi pärast peatusin veidi suurema tee ääres, aeg-ajalt möödasõitvad autod segasid vähem kui lärmav seltskond.

Virmalised olid selle ajaga muutunud valgusjoontest otse pea kohal voolavaks "jõeks". Roheline rahulikult voogav, suunda muutev, keerlev ja pidevalt tugevust muutev valgus. Video jätaks ägeda mulje kuid mobla ei suutnud siingi seda jäädvustada. Ilm suht külm, paar kraadi üle nulli, kaasa võetud joped kulusid marjaks ära. Kokku olime oma tund aega, enne kui koju sõitsime. Maja ees autost väljudes taevasse kiigates nägime siingi virmalisi. Läksin maja taha aeda, et pimedamas parem foto saada, paar klõpsu jõudsin teha ja kadunud nad olidki. Seekord jälle erinevad - jooned justkui kiirgasid ühest punktist laiali. Täna öösel lubati etenduse kordust, näis kuidas ilm ja kui tugev valgusemäng tuleb.

Foto Torontos koduaias

Ohud laias plaanis

Tehisaruga robot biorelva sünteesimas

Tegelt on õige pikalt kummitanud teema: millises ajaloomomendis praegu elame. Ma ei mõtle siinjuures mitte niivõrd lokaalses kuivõrd globaalses võtmes lausa inimühiskonna tasemel ja mitte aastakümnete või sajandite lõikes vaid inimkonna ajaloo mastaabis. Kuri kahtlus, et tulevikus (kui see eksisteerib) räägitakse 21 sajandi algusest kui inimkonna "kuldajastust". Kahtlemata tundub igal ajalooperioodil elavatele just nende aeg kõikse tähtsamana ja paratamatult pole võimalik päris objektiivselt olukorda hinnata ise selle sees olles. Miks mul selline tunne, et asume inimkonna ajalugu määravas momendis. Esiteks muidugi asjaolu, et alles viimaste aastakümnete jooksul on inimkonna käsutuses sellised võimsused, millega võib ühiskondadele ja isegi inimesele kui liigile lõpliku põntsu panna. Praegu veel pole me võimelised elu kui sellist maa peal hävitama.

Esimese inimtekkelise ohuna tuleb muidugi pähe tuumarelvastus ja sellega kaasnev globaalne tuumasõda. On küll ohtlik ja suure tõenäosusega võimeline hävitama riike ning kehtivat maailmakorda paisates ühiskonna aastakümneid või isegi sajandeid arengus tagasi aga inimest kui liiki suudaks vaevalt hävitada. Minu arust on palju ohtlikum AI abil mikrobioloogia tormilise arenguga seotud bioloogiline relv. Just AI võimaldab tohutult kiirendada igasugu viiruste ja bakterite võimalike mutatsioonide analüüsi, geenitehnoloogia omakorda aitab tehisaru poolt väljamõeldud variante laboris luua ja neid teoreetiliselt katsetada. Eelmise sajandi alguse õudusunenägu keemiarelva pean neist kolmest kõige vähemohtlikumaks ehkki AI abil on ilmselt võimalik nii toksilisust oluliselt tõsta kui vastumürke luua. Inimese kui liigi säilimise koha pealt on siiski neist kõige ohtlikum bioloogiline relv. Kogu planeerimise ja väljatöötamise juures pole võimalik kõike kontrollida, eriti juhuslikke mutatsioone.

Just viimase paari aasta jooksul on tehisaru arendamisega tehtud ülikiireid edusamme. Olemata spets kipun arvama, et tegelikult tuleneb just siit kõige suurem oht. Ma ei arva, et millalgi (kümmekonna aasta jooksul) tekkiv taibukas tehisaru põhineks praegustel LLM mudelitel. Need tunduvad olevat lihtsalt olemasolevat arvutusvõimsust ja infot kasutavad tarkvara programmid mis simuleerivad (suht hästi sealjuures) loogilist mõtlemist, kuid sellele vaatamata puudub neil sisuline arusaamine. Natuke nagu tublid koolilastest oivikud, kes võimelised valemeid, teoreeme ja tõestusi pähe tuupima, kuid kes keeruliste seoste puhul jänni jäävad. Tean küll, et nende esitatud lahenduskäigud on juba praegu päris ilusti põhjendatud kuid aegajalt tekivad isegi suht lihtsate ülesannete puhul sisse elementaarsed vead.

LLM "tarkus" põhineb meeletul infohulgal ja selle läbitöötamisel (treenimisel) leidmaks parimad vasted. Kõige keerulisem tundub olevat treenimiseks kasutatava info kvaliteedi hindamine alates puhttehnilistest aspektidest ja lõpetades faktiga, et suur osa internetis leiduvast on kas rämps või mis veel hullem, osavalt loodud libainfo. Kuidas suudab AI sõklate hulgast tera leida? Tehisaru on just nii tark ja nii kallutatud kui tema treenimiseks kasutatav info - siin tekib huvitav paralleel ajupestud inimesega. Erinevuseks asjaolu, et tehisaru võimalik uue infoga kiirelt ümber treenida samas kui lamemaalast praktiliselt võimatu. Põhjuseks inimese pime usk ja uue info hindamine läbi räigelt kallutatud veendumuste filtri. Selle koha pealt AI eeliseks võime uut infot näha ilma "eelarvamuseta" või vähemalt eelarvamused klahvivajutusega kustutada.

Täiesti lambist pakuksin, et puhtalt infoga (tekst, graafilised ja audiofailid, videod, ...)  treenides väga raske või pea võimatu tehisintellekti "oma peaga mõtlema" koolitada. Selleks oleks vaja lisada sensorvõime - mida laiemas diapasoonis (gammakiirgusest raadiolaineteni) seda parem. Inimene on siinkohal väga piiratud oma ülikitsa elektromagnetilise laineriba ja akustilise kuuldesagedusega. Kui puutetundlikkus on AI'le ja robotile oluline siis lõhnameel vähetähtis ja maitsemeel praktiliselt mittevajalik. Massiivne infohulk pluss sensorvõime aitaks tehisarul luua "maailmapildi" mille korrektsuse kontrollimiseks ta saaks kasutada nii enda sensorvõimekust kui tellida katseid. Huvitav muidugi mis tal pähe tuleb kui äkki mõistab, et seesamune intellektuaalsetest imbetsillidest koosnev inimsipelgakari on ta loonud😏

Ehk siis kõige suurem oht inimkonnale on inimene😜 Mõelge kaasa, kes viitsib😉

Kokkusattumustest

Google Pixel A-Series Earbuds

Tavaliselt kipuvad kokkusattumused juhtuma igasugu ebameeldivad või lausa traagilisi tagajärgi esile kutsuvad. No vähemalt need millest räägitakse ja kirjutatakse. Loogiliselt võttes peaks keskeltläbi olema ju tasakaal nii positiivsete kui negatiivsete kokkusattumuste vahel. Äkki on lihtsalt meie aju ja mälu need, mis kallutavad muljet. Näiteks lennuõnnetuste analüüsi videosid vaadates on tihtipeale katastroofi põhjuseks terve hulga halbade kokkusattumuste (nii tehniliste kui inimlike) kuhjumine, millest kas või ühe ärajäämise korral poleks õnnetust juhtunud. Samas neid videofilme suht vähe, kus õnnelike kokkusattumuste tõttu äärmiselt tõenäoline õnnetus juhtumata jääb. Eks ikka vana tuntud tõsiasi, et halvad uudised rahvale huvi pakkuvamad kui head. Natuke nagu blogipostituste puhul, inimeste toredatest juhtumistest igav lugeda kui just konkreetselt sinu huviala ei puuduta. Samas ebaõnnestumine üldinimlikult rahuldust pakkuv: a la teistel juhtub ka jamasid, mitte ainult minul😜

Mul siin äsja juhtus väga väikese tõenäosusega kokkusattumus. Talvel kaotasin lennukis oma mobla kuularijudina (mis asi see eesti keeles on mis kõrva torgatakse, et moblast musa või kuuldemänge kuulata või ka käevabalt vestelda?). Kukkus teine paremast kõrvast välja ja tee või tina, lennuki põrandalt istmete vahelt enam üles ei leidnud. Mul polnud ka piuksumisepõhine otsimisfunktsioon peale lülitatud, kaheldav kas lennukimüras seda kuulda oleks olnud. Igatahes mis läinud see läinud. Mõnda aega ajasin ühega läbi aga siis hakkasin uurima kas saaks ja kui palju maksaks paarilise soetamine. Google pakkus võimalust kuna olin need tasuta koos uue moblaga kahepoole aasta eest saanud. Paraku ei ostnud lisagarantiid ja seetõttu maksnuks uus parema kõrva kuular 50USD pluss saatekulud (kogu komplekti hind oleks 140CAD). Kasutatu saaks poole hinnaga, Ebuyst isegi odavamalt. Kaalusin ka uute müüki tulnud Earbud Pro ostmist, 260 taala siiski mõttetult kallis kui samas mittefirma väidetavalt häid kuulareid, saab kolme-neljakümnega ja raamatute kuulamise puhul pole heli kvaliteet oluline.

Vahepeal avastasin eelmise mobla karbist (jah ma hoian neid alles, miks ärge küsige) mingid kordagi kasutamata 6 aastat vanad google bluetooth kõrvakuularid. Polnud teised nii mugavad kuid samas eeliseks kukla tagant käiv ühendustraat, mis ei lase neil aktiivse füüsilise tegevuse juures maha pudeneda. Konksudega käisid kõrva külge nagu kuuldeaparaat, mul kippus üks kõrv valusaks minema. Seadistasin, ühendasin moblaga ja täitsa töötasid teised, aga polnud nii mugavad. Eelmine nädal otsustasin siiski lõpuks uue parema kuulari muretseda. Googeldasin mobla peal parema kõrva oma otsides kui töökaaslane ligi astus. Jutu käigus mainisin oma muret. Too ütles, et oli just auto ostnud ja seda puhastades istme vahelt kuulari leidnud, äkki sobib mulle. Kindlasti mitte, erinevaid marke ja mudeleid tuhandeid, lisaks peaks olema parema kõrva oma.

Kompositsioon kohvi, piparkookide, kassi
mobla, kuularikarbi ja banaanikoortega

Teisipäeval tööl haaras mul nööbist ja pani pihu peale leitud kuulari. Vaatasin kahtlevalt, suht sarnase välimusega kuid vaevalt õige. Koukisin taskust enda karbi välja.  Ei suutnud oma silmi uskuda, kuid tundus tõepoolest täpselt sama mudel - google A-series earbud ja õige kõrva oma. Suskasin karpi teise kõrvale laadima. Isegi kui õige mudel pole kindel kas töötab. Tunnike laadimist ja proovisin ära, ei teinud piuksugi, mobla ei tundnud ära. Veidi googeldamist ning selgus, et uue kuulari ühendamiseks on vajalik bluetoothis lisaks seadme nimekirjast eemaldamisele ka casche mälu kustutada ja täis seadistus nullist teha. Nii kuularite kui laadimiskarbi seerianumbrid peab mobla omaga ühildama. Natuke jupsimist ning voilaa, läkski käima. Ainus kummaline asjaolu, uus kostis valjem kui vana. Tegu polnud minu kõrvakuulmises, mõlema kõrvaga ükshaaval kuulates selge vahe. Balansi seadistust ei leidnud kusagilt. Lahendus oli tegelt lihtne, minu oma kuulariauk lihtsalt sodi täis, peale puhastamist funksis täiega.

Aprillikuu jooksustatistika lisamisega sutsu hiljaks jäänud. 100 kilti täis saada nõudis vähe punnitamist viimastel päevadel kuna nädala jagu päevi läks kuu keskel põdemise peale raisku. Jooksmas käisin 14 korda nagu märtsiski. Läbisin 105.09km keskmise tempoga 4:44 min/km. Kiireim 5K 23:35, 10K 48:39 ja kilomeeter 4:14, parim keskmine tempo 4:38 min/km. Suusatamas korra, 123.33 km millest kaks kolmandikku suuskadel. Jalutamist vaid 44 km kella järgi, sammusid keskmiselt päevas 16503. Kaal stabiilselt 78(±1)kg, nii nagu viimased 5 aastat.

Aastapäev ja kassiaru vs tehisaru

Kaks kreegiõit nagu meie😍

Meil oli äsja pulmaaastapäev, ei julge kirjutadagi mitmes, igatahes suurem kui 30. Mis me siis selle sündmuse puhul ette võtsime? Tavaliselt olen mingi lille toonud ja perega kuhugi sööma läinud. Seekord sai just kahe päeva eest Hiina restos kere täis pugitud, kellelgi polnud erilist isu välja sööma minna. sõitsime hoopis kaasaga shoppama ja otsustasime aianduspoest miskit kahepeale vaadata - võrdõigusliku nurga alt on ju tegu ka minu pidupäevaga😉

Lilleosakonnast suurt miskit meelierutavat silma ei hakanud kui just sirelit mitte lilleks pidada. Mõned aastad tagasi ostsin ühe kääbussireli, mis ongi väga kääbuseks jäänud. Kevadel peab silmad lahti hoidma, et esimese korraga rohtu pügades kogemata muruniitjaga üle ei käiks. Nüüd jäi silma üks eriliselt huvitavate valgete äärtega lillaõieline variant, läks korvi.

Sirel ja Kreek mahaistutamist ootamas

Viljapuu istikute nurgas avaldas kaasa soovi meie vana pirnipuu uue mitmesordilise vastu välja vahetada. Pirnipuuga on see jama, et ehkki pirnid head siis need sunnikud ju ei seisa üldse ja saavad kõik korraga valmis. Nädala pooleteise jooksul pugime nii, et kõhud lahti ja jagame tuttavaile aga kauem pidu ei kesta. Pealegi ei saa pirnidest miskit mõistlikku teha ka. Mitmesordilise puhul ehk saavad eri aegadel valmis ja jagub kauem värskeid närida. Pirni eeliseks ussiresistentsus. Õunapuud meil küll kannavad kenasti, kuid õunad nii ussitanud, et vaid mõned ampsud naksan sügisel, absoluutne enamus läheb otse komposti.

Istikute pottide vahel märkasin üht õige rapitud välimusega isendit, okste otsad murdunud ja kuivanud, iga hetk veepuudusest hingusele mineku välimus, miks küll sellist üldse välja pannakse. Pilku ära pöörates vilksatas midagi tuttavlikku tüve külge kinnitatud sildikese küljes. Kahtlaselt kreegi välimusega teine, nimeks Plum Damson. Veidike tehisaruga konsulteerimist ja googeldamist, mille käigus selgus, et nii Eestist tuntud kreegi kui ka tolle sordi ladinakeelne nimi sama: "Prunus insititia". 

Kreegid on meie mõlema lemmikud kui luuviljalisi (kirsid, ploomid, aprikoosid, ...) silmas pidada. Puu ise oli küll õnnetu välimusega aga äkki armastuse ja hoolega õnnestub üles putitada ning isegi vilja kandma saada. Kuna tegu olevat kultuurploomi esivanemaga peaks nõudma vähem hoolt ja olema muidu ka vastupidavam nii ilmastikule kui pinnasele. Täiskasvanud kreek andvat heal aastal paarkolmkümmend kilo vilju - sellest jagub koduseks tarbimiseks ja jääb ülegi. Ainsaks mureks pesukarud, kelle nahka läks meie esimene aprikoosipuu, rüüstasid vaesekese nii ära, et see andis otsad. Aga kõigepealt tuleb kreegile leida sobiv päikseline koht ja maha istutada.

Äsja tekkis arusaamatus kassi ja tehisaru vahel. Olin läpaka lauale lahti jätnud, et endale kohvi ja näksi teha. Tagasi tulles avastasin kõigepealt AI chatboti vabandava vastuse: ta ei saavat aru mida küsin. Ega ma ise ka aru saanud, mingi täielik krüptograafiline teade, lõpus mõnikümmend n tähte ja vabas valikus sümboleid. Lisaks oli seadistuste aken sellise koha pealt avatud, mida polnud kunagi näinud. Hiir kurivaim ka ei liikunud, et õnnestuks aken sulgeda. No muidugi oli kass klaviatuuril jalutanud ja puutetundlikku ekraani lakkunud. Hiire sain käima, kuid miski muu ei funksinud, ekraan täiesti hangunud. Ei jäänud muud üle kui "hard reset": arvuti maha lülitada ja uuesti peale. Nüüd nagu funksis kõik aga kui alustasin messangeriga vestlust ei kuulnud teine pool miskit. Üldseadistustes oli mikker peale lülitatud, häälesettingutes samuti, arvuti näeb et mikker võtab häält vastu, peaks nagu töötama aga ei piuksugi. Igavene jama, rääkisin hoopis moblaga. Pärast avastasin, et kass oli suutnud Lenovo eriseadistustes patarei säästurezhiimis mikri maha lülitada, mul polnud aimugi, et sihuke võimalus olemas.

Palun joonista sama puu tüüpiliste mustade või tumesiniste viljadega, paiguta tagaplaanile blond naine ning kiilakas lühikese halli habemega mees. 

Üldse olen tehisarus veidi pettunud, talupoja tarkuse (common sense) sorti arukust ikka vähem kui võiks igasugu kõrgtehnoloogiliste teadmiste juures eeldada. Palusin aastapäeva puhul joonistada pildi kreegipuust. Esiteks maalis rahumeeli kirsse kandva oliivipuu??? Mõningase vestluse peale suutsin tüüpi veenda, et kreek ei ole mitte kirss vaid ploomi alamliik. Paraku viljad kollased, tehniliselt polnud tegu eksimusega, sest Lähisidas tõepoolest kasvavat ka sellised kreegid. Palusin viljad mustadeks või tumesinisteks muuta ning taustale lisada blondi naise ning lühikese halli habemega kiilaka mehe. Pilt oli nii naljakas, et ei hakanud rohkem tuunima. Kreegid meenutavad kirsse või mustikaid aga vähemalt okste küljes. Blond naine vihjab ilma loata mu unenägude vaatamisele. Lühikese halli habemega kiilaka asemel on tagaplaanil hägune lühike halli habemega härjapõlvlane, poliitiliselt korrektselt kiilaspea asemel vaid kõrgema juustepiiriga😁