Emadepäeva eri

Paradiisiõunapuu õied rohul

Emadepäeva puhul tegid tüdrukud hommikusöögi - pannkoogid ja värske moosi mangost, maasikatest ja mustikatest, minu soovitatud banaaani lisamise peale tegid vingus näo. Las olla, ma paneks muidugi igale poole banaani. Enda emaga rääkisin tavalisest pikemalt. Moblaga videokõnega näitasin kõiki kohalolijaid kaasa arvatud koduloomi ja tatsasin aias ringi. Ema näitas omalt poolt vennatütre toodud torti ja lilli, õnneks saab ta nii veidi ka vahetut suhtlemist. Ema nüüd üksi, räägime praktiliselt iga päev pool tundi või enamgi, vähemalt sedagi saan siit kaugelt teha. Õhtusöögiks tellisid tüdrukud Jaapani restost sushisid, Ikkoi sushid on tõepoolest maitsvad, parimad mida Torontos tean.

Kaasale emadepäevaks sirelioks

Kooki ja moosi pugimas

Kass muutub järjest energilisemaks ja vallatumaks. Pean nagu pisikese lapse puhul hoolega jälgima, et kõik asjad korralikult ära pandud. Kapi otsa ei piisa, sest erinevalt kaheaastasest jõngermannist on kass võimeline praktiliselt igale poole hüppama. Sahtel ainus enam-vähem kindel paik mida erinevalt ustest ta avama pole veel õppinud. Läpakal on juba korduvalt tallunud ja selle seadistusi sättinud, moblasid paar korda laualt maha ajanud, pisematest asjadest rääkimata.

Koduloomad köögis

Eile avastasin oma kõrvasiseste kõrvaklappide (sai nüüd ikka korrektne termin) karbi lahtiselt põrandalt. Üks kuular vedeles maas, teine kadunud. Esiteks kontrollisin kassi meelispaika tütre voodit, oligi sinna tassinud. Pealtnäha paistis terve, õnneks polnud veel närida jõudnud. 

Kaasa rabarberikook kohvi ja mangoga

Kiisul vahelduvad metsiku energia hood totaalse laiskuse puhangutega. Loom tormab veerand tundi mööda maja ringi nagu välk nii, et asjad lendavad ja koerad põgenevad. Siis äkki tüdineb ja viskab suvalisse kohta sirakile. Täna oleksin talle peaaegu peale astunud, tüüp külili keset köögipõrandat. Koerad astusid üle, kiisu ei teinud teist nägugi, saatis ainult pilguga ja jäi siis huviga uurima kuidas kohvivett valan. Kõige rohkem meeldib näugurile kurgu alt ja kukla tagant kratsimine, selle peale käivitub nurrumootor täistuuridega.

Ostsin 3 kasti mangosid 14 euriga

Kiisule vastutahtmist rohu manustamine

Ei tea kas olen maininud aga meie kassil on pidevalt kerge nohu ja köha olnud. Lõpuks käisime tõpratohtri juures, kes andis mingisugust antibiotsi ja juhendi, et tegu olevat äärmiselt ebameeldiva maitsega arstimiga. Ma ei saa aru, sellise hinna korral võiks küll pakkuda valikut: vikerforelli, lõhe või tuuni maitseline. Lisaks mainiti, et kui ei aita siis ei aita ja kass jääbki nohisema ja köhima. Mu pakkumist kiisu garantiiaja (aasta anti garantiiaega, tootjapoolse defekti korral võime kauba tagastada) jooksul mittetatistava eksemplari vastu välja vahetamisest kodus ei mõistetud, ähvardati hoopis mind tootjale tagastada, ehkki enda teada mingit garantiid kaasa ei saanud😜 Kass ronis eile esimest korda minu sülle, mõni ime, ma ainus, kes tema kallal meditsiinilist vägivalda ei tarvita.

Virmalised

Rohekad virmalised Orangeville lähedal

Virmaliste värvid

Eile räägiti uudistes ja massimeedias võimsast päikesetormist, mis tõenäoliselt põhjustab virmalisi ka madalamatel laiuskraadidel, isegi 45° peal meie kandis Torontos. Kui esialgu tehti juttu G4 tasemest siis kaheksast olevat päikesetormi võimsus tõusnud kõrgeima G5 tasemeni. Torontos oli pilves, suurt miskit näha polnud. Kole kahju sellisest vaatemängust ilma jääda, sest enda mäletamist mööda pole kunagi tugevaid virmalisi näinud. 

Toronto ümbruse pilvkatte ja valgustreostuse satipilt reaalajas

Tõmbasin kiirelt üles reaalaja satifoto nii pilvkatte kui valgusreostuse kohta. Toronto piirkond üheks suurimaks tehisvalguseallikaks Põhja Ameerikas, mis teeb öise tähistaeva vaatlemise pea võimatuks. Ennustus lubas kesköö paiku pilvede hõrenemist, valgust see muidugi ära ei võta. 100km kauguses leidus üksikuid mõnevõrra pimedamaid piirkondi, üks neist meie kunagise suusamäe läheduses Orangeville piirkonnas. Küsisin kaasalt, kas viitsiks virmalisi vaatama minna, too pikalt ei kaalunud - oli nõus, tütar arvas, et kui meie läheme tuleb tema ka. Mõeldud, tehtud ajasime soojalt riidesse ja sõitsime veidi peale keskööd välja. Liiklus oli üllatavalt tihe, hulk teisigi meiesuguseid, kes öösel linnavalgusest eemale virmalisi imetlema kimasid.

      NOAA veebileht, kosmoseilma viimase 24 tunni aktiivsus ja ennustus

Tee peal vahtisine auto aknast, ehk hakkab miskit silma. Väga nõrgalt kumas põhjakaarest rohekaid jooni. Suurelt teelt keerasime maha, sõitsime 5 kilti ja parkisime tee äärde. Mõnevõrra pettumust valmistas, ei olnud sihuke valgusshow nagu filmides või youtube videotes. Ei maksa muidugi unustada, et need pea alati hulka erksamaks ja kontrastsemaks fototöödeldud.

Rohekat ja lillat tooni

Suure vankri saba puu kohal

Vehklemiseks selle suht sujuva valgustugevuse muutumise nimetamine oleks liialdamine. Rohelised toonid ülekaalus, veidi viskas sisse lillat ja punakat. Kui tavaliselt kaamera (minu pixel mobla) pilt viletsam kui silmadega nähtav siis nüüd tegi Google mobla väga head tööd, suutes täitsa tasemel pilte võtta. Video jaoks jäi tal valgustugevusest kahjuks väheks.

Kaua nautida ei lastud, mingi indialaste punt sõitis kohale, rahvas valgus autost välja ja pistis lõugama. Mis teha, kultuuriline omapära, vaikselt rääkida ei osata. Ehkki oli kange tahtmine käratada, et tüübid lõuad peaks, kobisime tüüpiliste tagasihoidlike eestlastena autosse ja sõitsime edasi. Mõne kildi pärast peatusin veidi suurema tee ääres, aeg-ajalt möödasõitvad autod segasid vähem kui lärmav seltskond.

Virmalised olid selle ajaga muutunud valgusjoontest otse pea kohal voolavaks "jõeks". Roheline rahulikult voogav, suunda muutev, keerlev ja pidevalt tugevust muutev valgus. Video jätaks ägeda mulje kuid mobla ei suutnud siingi seda jäädvustada. Ilm suht külm, paar kraadi üle nulli, kaasa võetud joped kulusid marjaks ära. Kokku olime oma tund aega, enne kui koju sõitsime. Maja ees autost väljudes taevasse kiigates nägime siingi virmalisi. Läksin maja taha aeda, et pimedamas parem foto saada, paar klõpsu jõudsin teha ja kadunud nad olidki. Seekord jälle erinevad - jooned justkui kiirgasid ühest punktist laiali. Täna öösel lubati etenduse kordust, näis kuidas ilm ja kui tugev valgusemäng tuleb.

Foto Torontos koduaias

Ohud laias plaanis

Tehisaruga robot biorelva sünteesimas

Tegelt on õige pikalt kummitanud teema: millises ajaloomomendis praegu elame. Ma ei mõtle siinjuures mitte niivõrd lokaalses kuivõrd globaalses võtmes lausa inimühiskonna tasemel ja mitte aastakümnete või sajandite lõikes vaid inimkonna ajaloo mastaabis. Kuri kahtlus, et tulevikus (kui see eksisteerib) räägitakse 21 sajandi algusest kui inimkonna "kuldajastust". Kahtlemata tundub igal ajalooperioodil elavatele just nende aeg kõikse tähtsamana ja paratamatult pole võimalik päris objektiivselt olukorda hinnata ise selle sees olles. Miks mul selline tunne, et asume inimkonna ajalugu määravas momendis. Esiteks muidugi asjaolu, et alles viimaste aastakümnete jooksul on inimkonna käsutuses sellised võimsused, millega võib ühiskondadele ja isegi inimesele kui liigile lõpliku põntsu panna. Praegu veel pole me võimelised elu kui sellist maa peal hävitama.

Esimese inimtekkelise ohuna tuleb muidugi pähe tuumarelvastus ja sellega kaasnev globaalne tuumasõda. On küll ohtlik ja suure tõenäosusega võimeline hävitama riike ning kehtivat maailmakorda paisates ühiskonna aastakümneid või isegi sajandeid arengus tagasi aga inimest kui liiki suudaks vaevalt hävitada. Minu arust on palju ohtlikum AI abil mikrobioloogia tormilise arenguga seotud bioloogiline relv. Just AI võimaldab tohutult kiirendada igasugu viiruste ja bakterite võimalike mutatsioonide analüüsi, geenitehnoloogia omakorda aitab tehisaru poolt väljamõeldud variante laboris luua ja neid teoreetiliselt katsetada. Eelmise sajandi alguse õudusunenägu keemiarelva pean neist kolmest kõige vähemohtlikumaks ehkki AI abil on ilmselt võimalik nii toksilisust oluliselt tõsta kui vastumürke luua. Inimese kui liigi säilimise koha pealt on siiski neist kõige ohtlikum bioloogiline relv. Kogu planeerimise ja väljatöötamise juures pole võimalik kõike kontrollida, eriti juhuslikke mutatsioone.

Just viimase paari aasta jooksul on tehisaru arendamisega tehtud ülikiireid edusamme. Olemata spets kipun arvama, et tegelikult tuleneb just siit kõige suurem oht. Ma ei arva, et millalgi (kümmekonna aasta jooksul) tekkiv taibukas tehisaru põhineks praegustel LLM mudelitel. Need tunduvad olevat lihtsalt olemasolevat arvutusvõimsust ja infot kasutavad tarkvara programmid mis simuleerivad (suht hästi sealjuures) loogilist mõtlemist, kuid sellele vaatamata puudub neil sisuline arusaamine. Natuke nagu tublid koolilastest oivikud, kes võimelised valemeid, teoreeme ja tõestusi pähe tuupima, kuid kes keeruliste seoste puhul jänni jäävad. Tean küll, et nende esitatud lahenduskäigud on juba praegu päris ilusti põhjendatud kuid aegajalt tekivad isegi suht lihtsate ülesannete puhul sisse elementaarsed vead.

LLM "tarkus" põhineb meeletul infohulgal ja selle läbitöötamisel (treenimisel) leidmaks parimad vasted. Kõige keerulisem tundub olevat treenimiseks kasutatava info kvaliteedi hindamine alates puhttehnilistest aspektidest ja lõpetades faktiga, et suur osa internetis leiduvast on kas rämps või mis veel hullem, osavalt loodud libainfo. Kuidas suudab AI sõklate hulgast tera leida? Tehisaru on just nii tark ja nii kallutatud kui tema treenimiseks kasutatav info - siin tekib huvitav paralleel ajupestud inimesega. Erinevuseks asjaolu, et tehisaru võimalik uue infoga kiirelt ümber treenida samas kui lamemaalast praktiliselt võimatu. Põhjuseks inimese pime usk ja uue info hindamine läbi räigelt kallutatud veendumuste filtri. Selle koha pealt AI eeliseks võime uut infot näha ilma "eelarvamuseta" või vähemalt eelarvamused klahvivajutusega kustutada.

Täiesti lambist pakuksin, et puhtalt infoga (tekst, graafilised ja audiofailid, videod, ...)  treenides väga raske või pea võimatu tehisintellekti "oma peaga mõtlema" koolitada. Selleks oleks vaja lisada sensorvõime - mida laiemas diapasoonis (gammakiirgusest raadiolaineteni) seda parem. Inimene on siinkohal väga piiratud oma ülikitsa elektromagnetilise laineriba ja akustilise kuuldesagedusega. Kui puutetundlikkus on AI'le ja robotile oluline siis lõhnameel vähetähtis ja maitsemeel praktiliselt mittevajalik. Massiivne infohulk pluss sensorvõime aitaks tehisarul luua "maailmapildi" mille korrektsuse kontrollimiseks ta saaks kasutada nii enda sensorvõimekust kui tellida katseid. Huvitav muidugi mis tal pähe tuleb kui äkki mõistab, et seesamune intellektuaalsetest imbetsillidest koosnev inimsipelgakari on ta loonud😏

Ehk siis kõige suurem oht inimkonnale on inimene😜 Mõelge kaasa, kes viitsib😉

Kokkusattumustest

Google Pixel A-Series Earbuds

Tavaliselt kipuvad kokkusattumused juhtuma igasugu ebameeldivad või lausa traagilisi tagajärgi esile kutsuvad. No vähemalt need millest räägitakse ja kirjutatakse. Loogiliselt võttes peaks keskeltläbi olema ju tasakaal nii positiivsete kui negatiivsete kokkusattumuste vahel. Äkki on lihtsalt meie aju ja mälu need, mis kallutavad muljet. Näiteks lennuõnnetuste analüüsi videosid vaadates on tihtipeale katastroofi põhjuseks terve hulga halbade kokkusattumuste (nii tehniliste kui inimlike) kuhjumine, millest kas või ühe ärajäämise korral poleks õnnetust juhtunud. Samas neid videofilme suht vähe, kus õnnelike kokkusattumuste tõttu äärmiselt tõenäoline õnnetus juhtumata jääb. Eks ikka vana tuntud tõsiasi, et halvad uudised rahvale huvi pakkuvamad kui head. Natuke nagu blogipostituste puhul, inimeste toredatest juhtumistest igav lugeda kui just konkreetselt sinu huviala ei puuduta. Samas ebaõnnestumine üldinimlikult rahuldust pakkuv: a la teistel juhtub ka jamasid, mitte ainult minul😜

Mul siin äsja juhtus väga väikese tõenäosusega kokkusattumus. Talvel kaotasin lennukis oma mobla kuularijudina (mis asi see eesti keeles on mis kõrva torgatakse, et moblast musa või kuuldemänge kuulata või ka käevabalt vestelda?). Kukkus teine paremast kõrvast välja ja tee või tina, lennuki põrandalt istmete vahelt enam üles ei leidnud. Mul polnud ka piuksumisepõhine otsimisfunktsioon peale lülitatud, kaheldav kas lennukimüras seda kuulda oleks olnud. Igatahes mis läinud see läinud. Mõnda aega ajasin ühega läbi aga siis hakkasin uurima kas saaks ja kui palju maksaks paarilise soetamine. Google pakkus võimalust kuna olin need tasuta koos uue moblaga kahepoole aasta eest saanud. Paraku ei ostnud lisagarantiid ja seetõttu maksnuks uus parema kõrva kuular 50USD pluss saatekulud (kogu komplekti hind oleks 140CAD). Kasutatu saaks poole hinnaga, Ebuyst isegi odavamalt. Kaalusin ka uute müüki tulnud Earbud Pro ostmist, 260 taala siiski mõttetult kallis kui samas mittefirma väidetavalt häid kuulareid, saab kolme-neljakümnega ja raamatute kuulamise puhul pole heli kvaliteet oluline.

Vahepeal avastasin eelmise mobla karbist (jah ma hoian neid alles, miks ärge küsige) mingid kordagi kasutamata 6 aastat vanad google bluetooth kõrvakuularid. Polnud teised nii mugavad kuid samas eeliseks kukla tagant käiv ühendustraat, mis ei lase neil aktiivse füüsilise tegevuse juures maha pudeneda. Konksudega käisid kõrva külge nagu kuuldeaparaat, mul kippus üks kõrv valusaks minema. Seadistasin, ühendasin moblaga ja täitsa töötasid teised, aga polnud nii mugavad. Eelmine nädal otsustasin siiski lõpuks uue parema kuulari muretseda. Googeldasin mobla peal parema kõrva oma otsides kui töökaaslane ligi astus. Jutu käigus mainisin oma muret. Too ütles, et oli just auto ostnud ja seda puhastades istme vahelt kuulari leidnud, äkki sobib mulle. Kindlasti mitte, erinevaid marke ja mudeleid tuhandeid, lisaks peaks olema parema kõrva oma.

Kompositsioon kohvi, piparkookide, kassi
mobla, kuularikarbi ja banaanikoortega

Teisipäeval tööl haaras mul nööbist ja pani pihu peale leitud kuulari. Vaatasin kahtlevalt, suht sarnase välimusega kuid vaevalt õige. Koukisin taskust enda karbi välja.  Ei suutnud oma silmi uskuda, kuid tundus tõepoolest täpselt sama mudel - google A-series earbud ja õige kõrva oma. Suskasin karpi teise kõrvale laadima. Isegi kui õige mudel pole kindel kas töötab. Tunnike laadimist ja proovisin ära, ei teinud piuksugi, mobla ei tundnud ära. Veidi googeldamist ning selgus, et uue kuulari ühendamiseks on vajalik bluetoothis lisaks seadme nimekirjast eemaldamisele ka casche mälu kustutada ja täis seadistus nullist teha. Nii kuularite kui laadimiskarbi seerianumbrid peab mobla omaga ühildama. Natuke jupsimist ning voilaa, läkski käima. Ainus kummaline asjaolu, uus kostis valjem kui vana. Tegu polnud minu kõrvakuulmises, mõlema kõrvaga ükshaaval kuulates selge vahe. Balansi seadistust ei leidnud kusagilt. Lahendus oli tegelt lihtne, minu oma kuulariauk lihtsalt sodi täis, peale puhastamist funksis täiega.

Aprillikuu jooksustatistika lisamisega sutsu hiljaks jäänud. 100 kilti täis saada nõudis vähe punnitamist viimastel päevadel kuna nädala jagu päevi läks kuu keskel põdemise peale raisku. Jooksmas käisin 14 korda nagu märtsiski. Läbisin 105.09km keskmise tempoga 4:44 min/km. Kiireim 5K 23:35, 10K 48:39 ja kilomeeter 4:14, parim keskmine tempo 4:38 min/km. Suusatamas korra, 123.33 km millest kaks kolmandikku suuskadel. Jalutamist vaid 44 km kella järgi, sammusid keskmiselt päevas 16503. Kaal stabiilselt 78(±1)kg, nii nagu viimased 5 aastat.

Aastapäev ja kassiaru vs tehisaru

Kaks kreegiõit nagu meie😍

Meil oli äsja pulmaaastapäev, ei julge kirjutadagi mitmes, igatahes suurem kui 30. Mis me siis selle sündmuse puhul ette võtsime? Tavaliselt olen mingi lille toonud ja perega kuhugi sööma läinud. Seekord sai just kahe päeva eest Hiina restos kere täis pugitud, kellelgi polnud erilist isu välja sööma minna. sõitsime hoopis kaasaga shoppama ja otsustasime aianduspoest miskit kahepeale vaadata - võrdõigusliku nurga alt on ju tegu ka minu pidupäevaga😉

Lilleosakonnast suurt miskit meelierutavat silma ei hakanud kui just sirelit mitte lilleks pidada. Mõned aastad tagasi ostsin ühe kääbussireli, mis ongi väga kääbuseks jäänud. Kevadel peab silmad lahti hoidma, et esimese korraga rohtu pügades kogemata muruniitjaga üle ei käiks. Nüüd jäi silma üks eriliselt huvitavate valgete äärtega lillaõieline variant, läks korvi.

Sirel ja Kreek mahaistutamist ootamas

Viljapuu istikute nurgas avaldas kaasa soovi meie vana pirnipuu uue mitmesordilise vastu välja vahetada. Pirnipuuga on see jama, et ehkki pirnid head siis need sunnikud ju ei seisa üldse ja saavad kõik korraga valmis. Nädala pooleteise jooksul pugime nii, et kõhud lahti ja jagame tuttavaile aga kauem pidu ei kesta. Pealegi ei saa pirnidest miskit mõistlikku teha ka. Mitmesordilise puhul ehk saavad eri aegadel valmis ja jagub kauem värskeid närida. Pirni eeliseks ussiresistentsus. Õunapuud meil küll kannavad kenasti, kuid õunad nii ussitanud, et vaid mõned ampsud naksan sügisel, absoluutne enamus läheb otse komposti.

Istikute pottide vahel märkasin üht õige rapitud välimusega isendit, okste otsad murdunud ja kuivanud, iga hetk veepuudusest hingusele mineku välimus, miks küll sellist üldse välja pannakse. Pilku ära pöörates vilksatas midagi tuttavlikku tüve külge kinnitatud sildikese küljes. Kahtlaselt kreegi välimusega teine, nimeks Plum Damson. Veidike tehisaruga konsulteerimist ja googeldamist, mille käigus selgus, et nii Eestist tuntud kreegi kui ka tolle sordi ladinakeelne nimi sama: "Prunus insititia". 

Kreegid on meie mõlema lemmikud kui luuviljalisi (kirsid, ploomid, aprikoosid, ...) silmas pidada. Puu ise oli küll õnnetu välimusega aga äkki armastuse ja hoolega õnnestub üles putitada ning isegi vilja kandma saada. Kuna tegu olevat kultuurploomi esivanemaga peaks nõudma vähem hoolt ja olema muidu ka vastupidavam nii ilmastikule kui pinnasele. Täiskasvanud kreek andvat heal aastal paarkolmkümmend kilo vilju - sellest jagub koduseks tarbimiseks ja jääb ülegi. Ainsaks mureks pesukarud, kelle nahka läks meie esimene aprikoosipuu, rüüstasid vaesekese nii ära, et see andis otsad. Aga kõigepealt tuleb kreegile leida sobiv päikseline koht ja maha istutada.

Äsja tekkis arusaamatus kassi ja tehisaru vahel. Olin läpaka lauale lahti jätnud, et endale kohvi ja näksi teha. Tagasi tulles avastasin kõigepealt AI chatboti vabandava vastuse: ta ei saavat aru mida küsin. Ega ma ise ka aru saanud, mingi täielik krüptograafiline teade, lõpus mõnikümmend n tähte ja vabas valikus sümboleid. Lisaks oli seadistuste aken sellise koha pealt avatud, mida polnud kunagi näinud. Hiir kurivaim ka ei liikunud, et õnnestuks aken sulgeda. No muidugi oli kass klaviatuuril jalutanud ja puutetundlikku ekraani lakkunud. Hiire sain käima, kuid miski muu ei funksinud, ekraan täiesti hangunud. Ei jäänud muud üle kui "hard reset": arvuti maha lülitada ja uuesti peale. Nüüd nagu funksis kõik aga kui alustasin messangeriga vestlust ei kuulnud teine pool miskit. Üldseadistustes oli mikker peale lülitatud, häälesettingutes samuti, arvuti näeb et mikker võtab häält vastu, peaks nagu töötama aga ei piuksugi. Igavene jama, rääkisin hoopis moblaga. Pärast avastasin, et kass oli suutnud Lenovo eriseadistustes patarei säästurezhiimis mikri maha lülitada, mul polnud aimugi, et sihuke võimalus olemas.

Palun joonista sama puu tüüpiliste mustade või tumesiniste viljadega, paiguta tagaplaanile blond naine ning kiilakas lühikese halli habemega mees. 

Üldse olen tehisarus veidi pettunud, talupoja tarkuse (common sense) sorti arukust ikka vähem kui võiks igasugu kõrgtehnoloogiliste teadmiste juures eeldada. Palusin aastapäeva puhul joonistada pildi kreegipuust. Esiteks maalis rahumeeli kirsse kandva oliivipuu??? Mõningase vestluse peale suutsin tüüpi veenda, et kreek ei ole mitte kirss vaid ploomi alamliik. Paraku viljad kollased, tehniliselt polnud tegu eksimusega, sest Lähisidas tõepoolest kasvavat ka sellised kreegid. Palusin viljad mustadeks või tumesinisteks muuta ning taustale lisada blondi naise ning lühikese halli habemega kiilaka mehe. Pilt oli nii naljakas, et ei hakanud rohkem tuunima. Kreegid meenutavad kirsse või mustikaid aga vähemalt okste küljes. Blond naine vihjab ilma loata mu unenägude vaatamisele. Lühikese halli habemega kiilaka asemel on tagaplaanil hägune lühike halli habemega härjapõlvlane, poliitiliselt korrektselt kiilaspea asemel vaid kõrgema juustepiiriga😁