Vihm ja rekorduni

Vihmane ilm ei sega lõõgastavat lugemist lõkke ääres

Millalgi öösel hakkas sadama, rahustava rabina saatel super uni. Vahepeal tõmbasin magamiskoti luku lahti kui olemine liiga soojaks läks ja põõnasin siis ühe hooga poole kümneni. Pulsikella järgi rekordpikk uni, 10 tundi ja 35 minutit. Hommikul imestasin mis pagana värk, kuidas sai palav hakata kui temperatuur vaid paar kraadi üle nulli. Nojah, mõni ime, olin -10C peale markeeritud magamiskoti haaranud. Tegelt ei usu, et tolle suht õhukese magamiskotiga sellise külmaga normaalselt magada saaks. Telgis on mu külmarekordiks seni -5C temperatuuriga magamine ja tuleb tunnistada, et oli jahe, magamiskoti kapuuts ümber näo.

Lilled metsaoja ääres

Ämblikupoiss õies, leiate?

Sadas ühtlast vihma, õnneks tuult polnud. Kümne paiku ajasin sooja fleece ja vihmakile peale, kobisin välja, tegin lõkke, panin kohvi peale ja sättisin end lõkke äärde lugema. Koerad esialgu vahtisid minu juures, aga neil oli ilmselgelt igav. Vihmaga polnud ka isu metsa all hulkuda, lasin loomad autosse pikutama, vähemalt suht soe ja kuiv. Kolmandik raamatut loetud ja kaks raksu kohvi koos hulga kroissantidega konsumeeritud enne kui vihm pealelõunal paar tundi enne lubatud aega järgi jäi.

Lasin loomad autost välja ja otsustasin teha lühikese matka, kaugele ei riskinud minna, äkki hakkab uuesti sadama. Päris niiske ja külm, lisaks tilkus puude otsast piiskasid kaela, vihmakile kulus marjaks ära. Algul läks rada metsa all, siis mööda sajand vana taluteed paekalda ääreni. Mingi huvitav geoloogiline fenomen on tekitanud just kalda äärele oma kümmekond meetrit kõrged luitevallid. Nende harjasid mööda jalutades peaksin jõudma tagasi telgiplatsi juurde kui mobla kaarti ja GPS'i uskuda. Koerad olid rihma otsast lahti, mets tihe, jalutasin läbi tihniku mööda kitsast metsloomarada.

Mingi moment sain aru, et koeri pole enam minuga. Seisatasin, kutsusin Sushit paar korda ja jäin kuulatama. Pisem kuts ilmus krabinal põõsastest välja aga Kokot ei kuskil. Täitsa jama, sest too ju ei kuule, ka nägemine pole suurem asi. Lõhna vähemalt tunneb hästi. Mis teha??? Ütlesin Sushile: "Koko, otsi Koko". Kutsik pani ajama, paraku polnud ma sugugi kindel, et ta minust õieti aru sai. Ainus võimalus üritada täpselt sama teed tagasi minna,  kui Koko lõhna järgi tuleb, peaksime kohtuma. Tükk tegemist ja arvamist, kuna olin vaid üldsuunda mitte konkreetset trajektoori jälginud. Kümmekond minutit ärevust enne kui kuulsin krabistamist ja märkasin Kokot puude avhel. Nüüd muidugi polnud Sushit kuskil, tema pärast ei muretsenud, kutsusin paar korda ja juba jooksiski rõõmsalt ligi.

Telgipaltsil võtsime kerge näksi ja kuna aega küllalt üle otsustasin loomadega järve äärde randa sõita. Parkimisplats täiesti tühi, vaid üks auto peale meie. Matkasime kõik rannad läbi, viimase juures käisin korra metsa all, siit saaaks teoreetiliselt suht otse telgiplatsi juurde, vahepeal ainult läheb kardetavasti õige soiseks. Kokku pea viis kilti randasid pidi hulkumist.

Vinge nustriga kivi

Õhtusöök, lõke ja lugemine. Põletasin enamuse puudest ära, ei tea kas hommikul viitsin tuld teha. Seekord olin ülal südaööni enne kui koos koertega telki pugesime. Öö oli külmem kui eelmine, Kokole pidin teki peale panema, vaeseke hakkas pesas värisema, Sushil polnud häda. Endal just paras, magamiskoti luku tõmbasin kinni.

Hommikul võtsin rahulikult, tegin ikka lõkke ja põletasin hommikukohvi nautides ja lugedes pea kogu küttematerjali. Järgmistele jätsin sütituseks neli-viis peenemat halgu ja veidi kasetohtu - nii mõnus kui tuled lõkkeplatsile ja leiad sellise üllatuse eest. Koormakatte mahavõtmine, telgi kokkupanemine, kogu kolu autosse pakkimine. Prügi ei tekkinud mul üldse, paberkotid ja kroissantide karbi põletasin lõkkes, isegi banaanikoored ja õunasüdamed söestusid täielikult, vaid tühjad õllepurgid võtsin karbiga kaasa. Koerad autosse ja vaatasin telgiplatsi enne ärasõitu üle, et miskit maha ei ununeks - kõik korras ja puhtam kui enne minu saabumist.

Sõitsime järve äärde, looduses viibimise võimalust ei saa ju kaotsi lasta. Käisime kopratammi matkarajal ning siis pikalt mööda randa lõpuni massiivse kivikülvini. Kaugel järvel Giants Thumb saare ees jäi silma üksik purjekas. Mõtlesin proovida kui hea mu mobla zoom on - täiesti üllatav tulemus, kvaliteet pole muidugi sama mis proffide kaameraga kuid 40 kordse suurenduse kohta siiski väga hea. Viskasin korraks liiva peale külili ja jäin isegi tunnikeseks tukkuma. Koerad peesitasid minu kerest moodustunud tuulevarjus. 

40X mobla zoomi kohta pole paha

Puhkeoleku pulss kukkus metsas
netivabalt lõõgastudes silmnähtavalt

Kell alles kolm, kuidagi ei raatsinud veel kodupoole sõitma hakata. Tõin autost tooli, õltsi ja raamatu ja istusin rannas lugedes ning vahepeal niisama ilma millelegi mõtlemata laineid vahtides. Tuul oli päris tugev, korralik jänes peal. Kui kõrged pilved päikest varjutama hakkasid läks kiirelt jahedaks, enam polnud väga kaif tuule käes istuda. Mis ikka, lõõgastuspuhkus selleks korraks läbi, autosse ja kodu poole teele. Päris mõnus oli mõelda, et tegelt ka järgmine päev vabaks võetud, ei pea kohe tööle tagasi minema. Lisaks kõigele on veel järgmisel nädalavahetusel kuninganna sünna, tänu millele kolmepäevane nädalavahetus ees ootamas.

Silmapiiril sama saar, mille ees seilavat purjekat pildistasin.